KEIT PENTUS: Vett ja päikest tallinlastele
Kõige enam väärtustavad Tallinna elanikud vanalinna, selgus eelmisel sügisel Ariko Marketingi korraldatud avaliku arvamuse küsitlusest.
Kui iga teine vastaja väärtustas vanalinna, siis iga kolmas küsitletu linna paiknemist mere ääres. Tegelikult võib sellele, et tallinlased merd hindavad, saada kinnitust ka igal vihmavaesel õhtul Pirita tee äärset jalgrattateed mööda sõites, mis jalutajatest-ratturitest-rulluisutajatest tulvil.
Ühest küljest on küll vahva, et Kadriorgu ja Piritat ühendav jalutus- ja jalgrattatee nii popp on. Teisalt on olukord pisut vildakas – miks peaks linnas, kus rannajoon on 46 kilomeetrit pikk, päikeseloojangu nautijad kogunema kitsukesele viiekilomeetrisele ribale? Ülejäänud osale rannajoonest pole jalutajatel, jalgratturitel või jooksjatel täna lihtsalt asja. Sinna kas ei pääse või pole ranna ääres korralikku jalutusteed, jalgrattateest rääkimata.
Omasid silmas pidades
Mis peaks aga meie pealinna mere ääres olema? Elamud või linnavalitsuse kontorihoone? Ooperiteater või munitsipaalmajad? Restoranid-kohvikud-baarid või jooksurada ja jalgrattatee? Monument, mida merelt ilus vaadata või park, kust merele mõnus vaadata?
Just see viimane on minu arvates oluline otsus. Selle kümne aasta jooksul, mis Tallinna merele avamisest räägitud, on kosta olnud ka ideid ja ettepanekuid, et peame merekaldale püsti panema vähemalt ühe vägeva ja ennekuulmatu ehitise, mida tuleksid siis mere kaudu imetlema sajad tuhanded turistid.
Et peame mereäärt kujundades ja uusi ehitisi püsti pannes eelkõige mõtlema sellele, kuidas linn merelt võimalikult ahvatlev välja paistaks ja seeläbi võimalikult palju külalisi siia meelitaks.
Ütlen ausalt, et minu jaoks on see mõtteviis veidi võõristav. Mina tahan, et Tallinna mereäär oleks eelkõige koht meie enda elanikele. Mereääre kujundamisel ja siia planeerimisel ei tohiks olla eesmärk püstitada midagi grandioosset, mis turistidel hinge kinni lööks. Eesmärk peaks olema kujundada mere äärest inimsõbralik ja lihtsalt ilus paik tallinlastele.
Mere äärde tulemiseks ei ole inimestel vaja kunstlikku põh-just – monumenti, mida vaadata –, vaid võimalust. Seda peaks väga hästi tõestama Pirita tee näide.
Loomulik osa linnast
Valmis saanud mereääre plaan (mida kuivas ametnike keeles Paljassaare–Russalka vahelise rannaala osaüldplaneeringuks nimetatakse) loob võimalused, et siia tuleb kõike, mis mere äärde sobib. Mere äärde võib tulla näiteks väärikas ooperiteater ja Kalamajast Piritani ulatuv rannarada ehk peenelt öeldes rannapromenaad.
Jalgrattaga sõitmiseks või õhtuse sörkjooksu tegemiseks ei pea kesklinlased tulevikus tiheda liikluse vahel eluga riskides Pirita teeni ukerdama, vaid saavad mereääre plaani järgi kogu rannaraja pikkuses tervisespordiga tegeleda.
Mere kaldal ei lubata tekkida pelgalt ametlikul büroorajoonil, kus pärast kella viite on aknad pimedad ja tänavad tühjad.
Küll võiks kava järgi mere ääres asuda hulk kohvikuid ja restorane, kus peale hea köögi võimalus ka vaadet nautida (muide, mitut meie merelinna söögikohta te teate nimetada, kus võimalik aknast merevaadet imetleda?).
Tänastele tühermaadele võiks tulevikus koha leida ka hinnatud uus elurajoon hoonetega, millel oleksid peenetundelised ja tõeliselt tasemel arhitektuurilised lahendused. Ja et kõigile kesklinna lastele ei peaks mere äärde ekskursioone korraldama, võiks mere läheduses koha leida ka uus lasteaed.
Kokkuvõtvalt – mereäär peaks tulevikus olema loomulik osa meie linnast. Sealjuures üks ilusamaid ja väärtuslikumaid.
Lähikuudel jõuab mereääre kavand linnavolinike ette ja ma olen kindel, et sel korral jõutakse plaani kehtestamiseni. Pärast seda, kui üldpõhimõtted on paika pandud, võib selle järgi alustada üksikute detailplaneeringute tegemist ja rannajoone kujundamist-rajamist-ehitamist.
Loe: epl 19.08.04