Kellel on lubatud elada omas kodus?

Eluasemekriis on teemaks kogu Euroopas. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen seab selle eest vastutama uue eluasemevoliniku, kelle ülesandeks on luua esimene üle Euroopa kehtiv kättesaadava eluaseme plaan. Tee lahenduseni peaks algama ka Eestis probleemi laiemast tunnistamisest ja olukorra faktipõhisest kaardistamisest, et seejärel strateegilisi otsuseid rakendama asuda. Pole ühte võluvitsa, vaid riigil ja omavalitsustel tuleb paralleelselt pika aja vältel mitut meetodit kasutada, alles siis hakkame nägema tulemusi.

Absoluutset võrdsust on 20. sajandil paraku juba kehtestada proovitud ja õnneks on see möödanik, kuid see ei väära fakti, et ka suhteline ebavõrdsus tekitab üksjagu sügavaid probleeme. Tallinna nähtamatud müürid ehk sotsiaalmajanduslikest erinevustest tingitud ruumiline ebavõrdsus on üks nendest. Siiski võib paljudele eluaseme kättesaadavus tunduda noorte probleemina, aga mõtelgem siit edasi. Kui hiljuti ühelt heal järjel varakeskealiselt väikelaste emalt küsisin, miks on tema jaoks eluaseme kättesaadavus teemana nii oluline, vastas ta muiates: «Tahaks ikka, et lapsed kunagi välja ka koliks.»

Riik vajab eluaseme strateegiat

Kümme aastat tagasi lõpetas kehtivuse «Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013», mille eesmärk oli «muuta eluase kõigile Eesti elanikele kättesaadavaks, arendada eluasemefond kvaliteetseks, energiatõhusaks ja jätkusuutlikuks ning tagada eluaseme piirkondade mitmekesisus, tasakaalustatud säästev areng». Eesmärke ei saavutatud, arengukava uuendatud ei ole.

Praeguse valitsuse koalitsioonileppes on tänuväärselt eluaseme kättesaadavuse küsimused ka selge fookusena kirjas. Nendest olulisimaks pean punkti «Töötame välja elamupoliitika strateegia», mis loodetavasti saab olema alus kõigele muule.

Sellel suvel valitsuse koalitsioonileppes sõnastatud «Käivitame kodude loomist soodustava programmi» punktid annavad hea aluse Eestis eluaseme strateegia loomiseks ja toetavad laiaulatuslikule probleemile mitmekesiste vastuste otsimist. Lahendus eeldab, et teame selgelt ja tõenduspõhiselt, milline on praegune olukord ja kus on kitsaskohad ning esmalt on oluline, et riigil oleks selles kohta selge vaade. Nimetame seda ühiskondlikku kokkulepet eluaseme strateegiaks.

Konkreetsed sammud

Toon rea soovitusi, kuidas võiks jõuda eluasemepoliitikas toimiva lahenduseni.

Esiteks tuleks nii kohalike omavalitsuste kui ka kogu riigi tasandil analüüsida eluasemete olukorda ja nende kättesaadavust – kus on kodudest puudus, kus juba on sobivaid maju, millised need on, kui palju oleks tarvis elamispinda juurde. Tallinn on esimese uuringu tellimisega juba otsa lahti teinud ja taristuminister on lubanud riigipoolset kodupoliitika visiooni kevadeks 2025.

Teiseks tuleks analüüsi põhjal selgitada välja Eestile sobivad viisid eluaseme kättesaadavuse tagamiseks. Rahvusvahelisi näiteid saab ja tuleb uurida, kuid toimiv lahendus saab alati olla vaid kohalikku konteksti sobiv.

Eluaseme strateegia fookus peaks olema eluaseme (ja -omandi) vormide mitmekesisus, erinevad suurused ja asukohad linnade lõikes. Leibkonnad kasvavad ja kahanevad, samuti nõuavad paindlikkust ka majanduslikud suhted. Eluaseme omandivorme on üle Euroopa mitmeid – näiteks levisid Eestis esimese vabariigi ajal kooperatiivid (ühistud, kes on kinnisvara omanikud ning arendavad ja haldavad eluaset algusest lõpuni, leibkonnad omavad osa ühistust); Suurbritannias on CLTd (Community Land Trust – MTÜd, kellelt kogukonna elanikud saavad osta oma kodu, kuid mitte maad, millel majad asuvad); Soomes on olemas asumisõigus (omandi ja üürieluruumi vahepealne vorm, omanik on üleriigiline mittetulunduslik kontsern, 15 protsenti sissemaksest on väljakolimisel tagastatav, millele lisandub igakuine reguleeritud üür) jne.

Kohalikel omavalitsustel on võimalus luua omi eluasemeettevõtteid või sihtasutusi kättesaadava elupinna arendamiseks. Säärased ettevõtted toimivad ja tekitavad lisatöökohti paljudes Euroopa linnades – elamispindade loomine annab ehitussektorile tööd, sest kontoriametnikud ei võta kätte kellut ega ehita maju.

Kolmandaks tuleks üld- ja detailplaneeringutes ette näha teatud protsent eluasemetest, mis peavad olema kergemini kättesaadavad ning leida meetodid selle rakendamiseks. Selle aluseks on juriidiliselt määratletud omavalitsuste õigused sotsiaaltaristu nõudmisel. Paraku oleme me samuti suuresti 1990ndatest pärinud olukorra, kus paljudel omavalitsustel on vähe maad, mis oleks nende käsutuses, eriti linnakeskustes. Ei ole ressurssi ega jõuõlga. Seetõttu oleks neljas soovitus kohalikel omavalitsustel ja riigil mitte müüa neile kuuluvat maad ja elukinnisvara. Eriti just kesklinnas asuv avalikus omandis maa ja kinnisvara saab pikas perspektiivis toimida olulise vahendina liigse ruumilise segregatsiooni vältimisel.

Näiteks Riigi Kinnisvara AS müüb oksjonil viit hektarit maad Tallinna kesklinnas, endist Tallinna vangla krunti. Avalikus omandis oleks sellel suur potentsiaal tuua omavalitsusele mitmesugust tulu. Sinna saaks ehitada kesklinnas puudu oleva lasteaia, kooli ja miks mitte kättesaadavaid eluasemeid ning sellest ülejäänu – üle poole maast – saaks eraarendajatele välja rentida. Tuleviku elujõulised linnaosad pole homogeensed magalad, vaid mitmekesised äri-, elu- ja avalikke funktsioone sisaldavad linnakvartalid.

Viiendaks on oluline ka pankade valmisolek finantseerida erinevaid omandivorme ja institutsioone. Peale esimest maailmasõda aitasid sõjajärgsest nullseisust üle saada ehitusühistud, mille tegevust toetasid just neile mõeldud soodsad laenutingimused, mis omakorda aitasid kaasata majandusse rohkem erakapitali ning mille tegevuse tulemuseks olid tihti hooned, mida peetakse oma ajastu kauneimateks.

13. novembril toimub Eesti Arhitektide Liidu korraldatud rahvusvaheline eluasemepoliitikale pühendatud arhitektuurikonverents «Kallis kodu», kus rahvusvahelised eksperdid, Eesti riigi ja omavalitsuste esindajad, aga ka arendajad arutlevad eluaseme kättesaadavuse teemal ning pakuvad lahendusi erinevatest maailma praktikatest lähtuvalt. Loodan, et see arutelu annab oma panuse riigi eluasemepoliitika loomisse just sellisel kujul, nagu seda nõuab praegune olukord.

Taskukohased eluasemed soodustavad linnas majanduse ning riigis rahvastiku kasvu; kättesaadavad kodud vähendavad oluliselt valglinnastumist ja sellega seotud keskkonnaprobleeme. Eluaseme kättesaadavuse probleemidel, tahame me seda või ei, on väga reaalsed poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed tulemid.