Kes on ruumilise sidususe minister?

Autor: Antti Roose, Tartu ülikooli inimgeograafia teadur, Euroopa Liidu ESPONi programmi Eesti kontaktisik

Allikas: Sirp

Pool Eestist on muutunud museaalseks ääremaaks. Seal elab kümnendik Eesti elanikkonnast. Piiririigi ja sillapea ambitsioonidega Eesti on küll üha avatum, kuid tahes-tahtmata ikka Euroopa ääremaa. Kas koostatava üleriigilise planeeringuga „Eesti 2030+” söandatakse argise arengu kastist välja astuda, et väljendada eestlaste avalikku huvi?

Iga ministri portfellis on peidus Eesti ruumilise sidususe võrgustikud: Partsil – euromaanteed ja digikiirtee, Lukasel – koolivõrk, Jänesel – teatrivõrk, Aaviksool – pataljonid ja tagala, Pomerantsil – konstaablivõrk, Langil – vanglavõrk, Tamkivil – rohevõrgustik jne. Parafraseerides pühapäevaõhtust telesarja – ega härra minister ole sotsiaalse sidususega hiljaks jäänud? Nii nagu võitjate põlvkond pärandab edasi heaolu, on vaesed kandmas teist põlve edasi vaesust. Vaeste ja vaesusriski-perede arv kasvab, maal on heitunuid viis korda rohkem kui linnas, maaperesid, kes saavad toimetulekutoetust, on Tallinna piirkonnaga võrreldes kolm-neli korda rohkem. Nii nagu kaugemate maanurkade tühjenemist ei ole peatanud ulatuslikud regionaaltoetused, ei ohjelda üksikisiku  vaesust supiköök, töötuskindlustus ega eurokoidik. Asotsiaalsust kogeb liinibussis, pargijooksul ja taarapunktis, ka kiirabis ja miljööväärtusliku asumi kümnest kümneni lahti nurgapoes.       

Telesaate minister kehastab uue aja inimest, elades üksi nagu hunt linna taga keset porist põldu möbleerimata hüpoteegimajas. Mitte kodutu, aga kodutundeta küll. Minister ei ole eluheidik, aga tal puudub lisaks oma perele nii naabrimees kui kodukõrts, rääkimata turvalisest külaelust. Territoriaalselt on teleminister pidetu ja sidetu, kes sõidab taksoga eiteakuhumaale.

Sotsiaalne kihistumine viib ruumilise kihistumiseni: rikastel on oma tarastatud ja tõkkepuuga Tiskred, vaestel oma patuste alev. Vastukaaluks sellele tehakse aga strateegiaid ja suuri plaane. Euroopa üllitab ühtekuuluvuspoliitika kinnituse aruande – edeneb arenguerisuste silumine. Majanduskasvule õhutab strateegia „Euroopa 2020”, mis aruka, kestliku ja kaasavana üritab sotsiaalse turumajanduse mudeli kvaliteedi tõsta enneolematult kõrgeks.  Eurokraatide uueks piibliks on Lissaboni leping. Ruumiline sidusus kõigi maade, piirkondade ja linnastute kirjus, ebaühtlases, vastuolulises ja eeltingitud mitmekesisuses ei ole ühe aasta, pigem kümnendi-kahe eesmärk.       

Ruumilise sidususe ehk ühtekuuluvuse idee põhineb piirkonnasiseste inim-, majandusja loodusressursside ja nende potentsiaali  rakendamisel. See tähendab piirkonna asendilise kvaliteedi ja ruumiloogika sünergilist kasutamist. Mõned ilustamata näited. Soome on sidus Eestiga: Tallinnas on soomlastel odav ostlemas ja napsutamas käia ning eestlased on Soomes (odav) tööjõud – Soome ja Eesti vahel liigub üle tosina laeva päevas. Muuga on 1520 mm laiuse raudteega jäävaba sadam ida-lääne transiidiks, kui just idapartner ei tõrgu. Kaugemad ja nurgatagused Eestimaa kohad ei ole aga  Euroopale ja maailmale kuigi kättesaadavad, üha enam jäävad need minevikuliseks eikellegimaaks. Kui kohaturundusega just vastupidist ei tõestata – vaadake Otepääd, Kuressaaret, ka Setumaad. Koha saab panna tulu ja sotsiaalset kapitali teenima.     

Tuumajaamaga tuulepealne maa aastal 2030       

Mida ma näen koostatavast üleriigilisest planeeringust „Eesti 2030+”? Unistust hajalinnast. Ma ei tea, kas need on need poolenisti täitmata uusasumid või aina hõredama elumustriga väikelinnad ja kolhoosiasulad. Planeeringu ekspertteadmine on jagatud kolme teemarühma: asustus, transport ja energeetika. Need ruumiüleselt mitmetahulised valdkonnad üritavad  sõlmida Eesti kui terviku ruumilist arengut lähikümnenditeks. Väikese inimese argine huvi on konkreetne: kas 2030. aastaks on Saaremaa sild valmis, kas Pakril kõrgub monoliitne tuumareaktor, kas Peipsi rannad ägavad vene massiturismi all, kas Koidula jaamast sõidab läbi mõni kiirrong või on hoopis Venemaast saanud selleks ajaks Euroopa ja Hiina Liit ning hakkajamad eestlased on kolinud heaolulisse Põhjalasse, käies esivanemate maal vaid suvitamas ja surnuaiapühal? Unustage ära! Kuidas käituvad massid, milline saab olema globaalsetest kui ka väikestest otsustest tulenev stiihia Eesti arenguruumide muljumisel, jääb planeeringus vastuseta. Mõneti on see paratamatu.     

Kümme aastat tagasi lepiti eelmises riigiplaneeringus juba kokku, et kiirteed lähtuvad Tallinnast kolme kaarde, et raudtee on tähtis, et põlevkivielekter voogab tööstuslikust Kirdest jne. Ootuspärane! Punkt- ja joonobjekte ning inim-, transpordi- ja energiavõrgustikke on paberkaardile lihtsam panna kui prognoosida voogusid, buumi ja masu kümne-kahekümne  aasta peale ette. Aga kui vahepeal on keegi ostnud kokku põlevkivi-, tuulepargi- ja sadamamaad ning kavandamas Paldiskisse, Sillamäele või Narva midagi väga suurt? Ega suured plaanid, elu ja arendused siis riigiplaani taha seisma jää. Otsustab raha, osalt teema-, aga asjakohaselt detailplaneeringud. Ka neid saab kodanik mõjutada, aga… Elukohademokraatia enam ei kehti. Meil paljudel on ärihuvid pealinnas ja metsakinnistud ääremaal, mitu kodu, suveks  eraldi, käiakse tööl välismaal. Meil kõigil on vaba aeg ja n-ö kolmandad kohad: kes käib Tallinnas laulupeol, kes Saaremaal jaanitulel, kes Tartu maratonil Otepääl, kes Alutagusel murakal. Kuidas mõjutab, riivab või toetab üleriigiline planeering minu tegevusruumi? See ongi avalik huvi. Iseküsimus, kuivõrd kaasatud me oleme nende või teiste, suuremate või väiksemate ruumiliste otsuste tegemisel. Mööngem, noores demokraatias – mitte eriti.   

Kakskümmend aastat taasiseseisvust on näinud Eesti ruumilistes arengutes dramaatilisi muutusi. Eesti, euroopastatud ja järjest globaalsem, hakkab silma vastanditega, kus Lasnamäed ja Tiskred, Viimsid ja Viivikonnad ei eristu mitte ainult esteetiliselt, vaid üha enam arenguraja sõltuvuses ja sotsiaalses plaanis. Just eelmisel kümnendil ja buumi õhutusel sai selgeks, et kohad muutuvad kiiremini kui me  ise ja ühiskond kokku. Ja et igal poliitilisel otsusel on vägagi materiaalne ruumiline mõõde. Argipäev on tõestamas, et strateegiad sünnivad poliittehnoloogilistes tagatubades ning hävivad tänaval, bürokraatias või meedias. Sektoripoliitikad, iseäranis pangandus, energeetika ja transport on kõikvõimsad ja tihti mõjutatud maailmamajanduse määramatusest. See sunnib anarhistlikult küsima: mida saab üldse pikemalt ette planeerida? Kohustusliku  ja paljuski formaalse strateegilise keskkonnamõjude hindamise kõrval ootaks üleriigilise planeeringu, ruumipoliitika ja strateegiate ruumiliste mõjude hindamist. Ja söakat avaliku huvi väljendust kas suhtlusmeedias või vanaviisi. Vastasel juhul lõpeb see „2030 ja pluss” kruusateede muinsuskaitse alla võtmisega ja „tisniländidega” kolkakülades. Ja tuumajaamaga Pakril, üleriigiline planeering unistamas hajalinnastunud inimsõbralikust ruumist.