Kino sünd ja esimesed palkkinod

Vabandust, minu viga – näituse koostajad Sirli Naska ja Karen Jagodin kirjutasid sissejuhatavasse teksti «paikkinod». Aga tõsi ta on, esimesed kinoks ehitatud hooned olid tõesti püstpalkmajad.

Kõigest järgemööda: «Vaid üheksa kuud pärast seda, kui Auguste ja Louis Lumière Pariisi kinos Cinematographe-palee 1895. aastal oma filme hakkasid demonstreerima,» juhatab saatetekst näituse sisse, «jõudsid liikuvad pildid ka Eestisse. 1896. aasta sügisel toimusid esimesed kinoseansid Tallinna Börsihoone väikeses saalis, kuu aega hiljem juba Tartus. Kiiresti levis kino ka teistesse linnadesse: esimene kinoetendus toimus Pärnus 1898, Narvas 1901, Rakveres 1903, Viljandis 1904, Kuressaares 1906. Maakohtadest oli esimeseks 1908. aastal Kunda mõis ja Kulbi talu Viljandimaal.»

19. sajandi tehnikasaavutused olid enneolematud ja ahvatlevad. Inimesed mõtlesid siis endast pigem kui kultuurist või kogukonnast, mitte kui meelelahutusturust. Alles 1849. aasta talurahvaseadusega sai võimalikuks ulatuslikum talude päriseksostmine.

Et see, mis seaduses öeldud, ka lihtrahva elus maksma panna, tuli pidada võitlust, mis kasvas kord 1857. aasta Mahtra sõjaks, kord jälle 1905.–1907. aasta revolutsiooniks. Ent 19. sajandi lõpus oli ikka veel tööstus, kaubandus, pangandus ja valdav osa linnakruntidest mitte-eestlastest härrasrahva käes.

Turuvõitluse käigus suutsid eesti soost ettevõtjad haarata enda kätte pool majandust veel enne, kui iseseisev vabariik välja kuulutati. Tartu ammune ja pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus nimetas seda aega kangelaste ajastuks.

Kuidas ikkagi õnnestus algajatel eesti ettevõtjatel mitte-eestlaste majandusest kild killu haaval tükke koguda, millest oma rahvuslik majandus üles ehitati? Nad ju ründasid seisusliku ringkaitse sisse võtnud seltskonda, mida kaitsesid lisaks veel tsaariaegse bürokraatia peaaegu ületamatud tõkked. See seltskond ei olnud ühtne. Keisririigi keskvõimu esindajad ahistasid baltisakslaste võimu, need aga osutasid venestamiskatsetele ägedat vastupanu. Ent maarahvasse suhtusid nad kõik ühtemoodi.

See oli ühiskonna reaktsiooniline pool, kes ei hoidnud kinni mitte ainult vanast korrast ja soojast kohast, vaid ka igat sorti ülespuhutud marurahvuslikest ja religioossetest ideoloogiatest. Koht progressiivseks jõuks jääb niimoodi eestlaste jaoks kenasti vabaks. Pilt ei olnud mustvalge, koos Eesti majanduse kasvuga arenes majanduslik-poliitiline kannibalism, kuid lõppkokkuvõttes võitsid progressiivsed jõud. Progress tähendab paremat kvaliteeti, elujärje paranemist.

Seda sõna lörtsivad need, kes mingi asja nimel kõvasti trügivad, sest see toob neile isiklikku kasu ja sõnaga «progress» saab oma inetusi nagu viigilehega varjata. Kuigi kvaliteedi langus on hoopis regress, kui sõnaraamatut lugeda.

Kerkib küsimuste küsimus: mis on progress? Piiratud lehepinnal võib selgeks rääkida vähemalt ühe väikese osa sellest, mis oli progress 19. sajandi lõpus. Progress oli kino. Kõik juhtus nagu kinos, nagu pajatas Arnold Matteus.

Tartu kino Athena kodulehel on kirjas lause, mis selle loo lõputiitritesse sobiks: «Esimene arhitektuurne lahendus kinona pärines Tartu tolleaegselt peaarhitektilt A. Potšekajevilt. Samaaegselt tehti põhjalik remont «esimesel korral kohvikumajas, mis seisab eraldatuna kinemotorkovi plaanist».»

Lugu ise sai alguse nii, et ettevõtja Jaan Otter soetas 1921. aastal maja Küütri ja praeguse Ülikooli tänava nurgal. Vabariik oli küll uus, aga linnades oli hääleõigus ainult kinnisvara omanikel, kellest enamuse moodustasid baltisakslased. Nii kaitsesid linnavalitsused tervikuna eelkõige valijate huve ehk eestlased hoiti kesklinna ärialast võimalikult eemal. Kesklinna krundid olid täis ehitatud.

Vaba ruumi oli küll hoovides, aga hoovide kinniehitamine oli rangelt keelatud. Peale värske õhu ja päikesevalguse seadis oma tingimused ka olmejäätmete käitlus, mis oli tol ajal suures osas tsentraliseerimata. Ühesõnaga, selleks et käimlate lampkaste korralikult ventileerida ja neile sibide juurdepääsu tagada, oli vaja lahtiseid hoove.

Kui elavate ja laulvate piltide varietee-teater Imperial 1917. aastal Tartus maha põles, siis suuruselt teine elektriteater Illusioon ei suutnud kõiki koduta jäänud kinosõpru ära majutada. Et uut kino kesklinna ehitada, esitas Jaan Otter kõigepealt linnavalitsusele taotluse oma maja hoovi kohvik rajada.

Seejärel läks ta linnavalitsusse kohvikule katust paluma. Kui luba käes, ehitas ta kibekiiresti varikatuse valmis ja selle peale ka kinosaali. Ehituspaberite järgi ei vaadanud Tartu esinduspublik siis filme kinos, vaid kohvikukatusel Ilmarine, nagu Athenat alguses nimetati.

Kui Otter linna ametnikud «kohviku varikatust» vastu võtma viis, jäi ametnikel valida, kas ootamatu juurdeehitise lammutamist nõuda või omanikule andeks anda. Ilmselt leiti, et linnale on uut kino vaja, ja see otsustati alles jätta. Ning nüüd oli võimalik kohvikumajast nn varikatusega eraldatud kinemotorkovi maja uuendama asuda.

Loo lõpetuseks on kohane tsiteerida taas näitusestendilt Arnold Matteust, kelle hinnangul sai Ateenist 1934. aastaks «esimene kino, mis täiel määral ja igas suhtes wastab awalikkude ehituste seaduse nõuetele».

Näitus annab ettekujutuse Eesti kinokultuuri rikkalikust ajaloost ehk avab järjekordselt silmad sellele, millest me iga päev mööda kõnnime, aga ei märka. See näitab, kui oluline on eesti kultuuri kohta süstemaatiliselt ja ammendavalt materjali koguda ning seda ka säilitada. Millal hakatakse muuseumides tegelikult toimuvat uurimistegevust tunnustama ja neid teadusasutusteks tunnistama?

Üks näitus ei suuda hõlmata kogu kinode ajalugu. Välja jäid maakinod ehk seltsimajad, mis moodustasid rändkinode peamise marsruudi. Näiteks Räpina põllumeeste seltsimajas, kolme torniga palkhoones, mis valmis 1913. aasta lõpus, ehitati teatrisaali kõrval asunud jalutusruum hiljem ümber kinosaaliks.

1914. aastal ehitatud Tarvastu põllumeeste seltsimaja täiendati samuti edaspidi kinosaaliga. Kahjuks põlesid need püstpalkmajad maha, Räpinas 1980. ja Mustlas 1962. aastal. Ent 1912. aastal valminud uhkes kivist Väike-Maarja põllumeeste seltsimajas toimuvad kinoõhtud siiamaani.

Näitusel ei ole mainitud ka koolikinosid. Minu koolis oli kinomehaaniku ruum klassiruumide vahele surutud nagu raadioruum. Peale tooli ja raadioaparaadi ei mahtunud raadioruumi muud mööblit kui naela otsa riputatud riidepuu, mida kõnejärje ootaja siis püsti seistes põrnitseda sai. Aga kinomehaaniku ruumi pääses spetsiaalselt nende jaoks ehitatud, ainult neile mõeldud treppi mööda, mis üles punkrisse viis, sest kino tuli näidata võimalikult lae alt.

Näitusel ei ole mainitud nõukogudeaegset Tartu Ülikooli kinoklubi, kuhu ka lihtsurelik pääseda võis. Seal Raekoja platsi ääres sai koolipoisina kõik Andrei Tarkovski filmid ära vaadatud.

Tähelepanuta on jäänud ohvitseride maja ning raudteelaste klubi kinosaal, mille kuulutused olid igale poole teiste kinoplakatite kõrvale riputatud.

Kinokuulutuste stendid kuulusid linna püsipilti, nende juures võis kokkusaamist nagu kella all kokku leppida. Mitte ainult kaubandusse, vaid ka kultuurkaupade liikumisse tõid sõjavägi ja raudtee, need riigid riigis, vaheldust selles üldises tsentraliseeritud varustussüsteemis.

Aeg-ajalt jõudsid ohvitseride majja Fantoomi-filmid, siis sai «Fantomassi» vaatamas käia, nagu rahvasuu seda prantsuse sininahka venekeelsete plakatite järgi kutsus. Film oli vanusepiiranguga ning alaealised tüdrukud varjasid oma noorust ohtra mukkimisega, laenasid emadelt nailonsukki, kuna koolitüdrukute seisusele olid ette nähtud puuvillased, ning seadsid soengud heinakuhjadesse, et pikemad välja paista. Viimase asjaolu tõttu nägid nende taga istujad ainult poolt Fantomassi.

Vesternid, kus indiaanlasi mängis Gojko Mitić, ida-saksa-jugoslaavia punanahk, said kõik millegipärast Komsomolis ära vaadatud. Seal töötas naabripoisi tädi, kes sugulase ilma piletita sisse lasi ja KGB-lastele reserveeritud kohale sokutas, kui KGB seansile ilmumata jäi.

Komsomoli kinopuhvetis pakuti piimakokteili, tänavaautomaadist gaseeritud vett ja ratasvaadist kalja. Kinost Ekraan mäletan, et kui üks mu hea klassivend seal lapsena «Helisevat muusikat» nägi, ei käinud ta peaaegu kooli lõpuni ühtegi muud filmi vaatamas, kuna kartis armsat kinoelamust rikkuda.

Mõni sõna ka Tallinna kinodest. Kord, kui me vanaisaga Tallinna tädile külla sõitsime, tehti vana­isale trammis trahvi, kuna ta ei olnud kohvrile piletit ostnud. Aga mingisugune jama oli ka Foorumis: kas ei lubatud seal kohvritega tualetti minna või oli lihtsalt avarii, aga ma sain vanaisa juhendamisel õppetunni, kuidas seina väljastpoolt kasta.

Sellega oli «Tabamatute tasujate» kinoelamus päästetud. Aga nüüd Coca-Cola Plazas, kui liigsest Coca-Colast lahti saama lähed, näed seina peegelpinnalt tähte oma pea ümber ja selle all kirja «staar» või «tsaar», sõltuvalt kabiinist.

Kuna tegemist on siiski arhitektuurinäituse arvustusega, tuleks vähemalt lõpetuseks midagi ka arhitektuuri kohta öelda. Kino Eha Tallinnas Keskturu vastas on vist ainus hoone, mille projekteeris ERKI arhitektuuriüliõpilane õppetöö korras ja mis 1973. aastal ka valmis ehitati. Täpsemalt on siiski tegemist üleliidulise tüüpprojekti töötlusega. Selleks õnnelikuks väljavalituks osutus arhitekt Tiit Hansen.

Kui eelmine riik kokku varises ja uus riik sündis, kui suur kokkuvõtete tegemise aeg oli, siis küsitles ajaleht Sirp kümmet arhitektuurikriitikut, et välja selgitada, millist nõukogudeaegset hoonet nad kõige paremaks ja millist kõige kehvemaks  pidasid.

Üksmeelselt valiti parimaks kino Sõprus Tallinnas (arhitekt Peeter Tarvas, 1955). Kõige rohkem kõige kehvema arhitektuuri hääli sai laevastiku ohvitseride maja, nüüdse vene kultuurikeskuse eklektiline fassaad (arhitekt Aleksandr Kuznetsov, 1954). Kuid selle hoone sees on 1913. aastal ehitatud Grand Marina saal, mille Aleksandr Kuznetsov sõjajärgse ümberehituse käigus alles hoidis. Kes projekteeris Grand Marina?

Näitus

«Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri»
Koostajad Sirli Naska ja Karen Jagodin
Kujundajad Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla
Avatud Eesti Arhitektuurimuuseumis suve lõpuni

HUVITAVAID FAKTE EESTI KINODEST

•    Kui mujal maailmas ehitati juba 1920. aastail 3000–5000 vaatajale mõeldud nn superkinosid, siis Eestis oli suursündmuseks 900-kohalise esindusliku luksuskino Gloria Palace avamine 1926. aasta
5. oktoobril. Ainuüksi Tallinnas tegutses samal ajal 17, Eestis kokku aga 38 kino.

•    1937. aastal tegutses Eestis 63 ja 1930. aastate lõpuks 56 kino. Aastas oli keskmiselt seitse miljonit kinokülastust, mis on ligi 3,5 korda rohkem kui 2010. aastal. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu natsionaliseeris 1940. aasta 30. septembril Eestis 47 kino.

•    Teise maailmasõja ajal hävis hulk Eesti kinoarhitektuuri huvitavamaid näiteid. Tallinnas põlesid maha näiteks Amor, BiBaBo, Modern, Grand Marina ja Kungla ning Tartus Central ja Apollo.

•    Nõukogude perioodi lõpus tegutses Eestis 617 kino ja kinopunkti.

•    2007. aastal oli Eestis 12 pidevalt tegutsevat kino 67 saaliga.

•    Eesti kunagistest kinohoonetest on muinsuskaitse alla võetud üheksa ehitist: Tallinna Gloria Palace, Helios ja Nõmme funktsionalistlik ärihoone (kino Võit); kolm stalinistliku kinoarhitektuuri näidet (Sillamäe, Tõrva ja Tallinna Sõprus); kaks modernismi esindajat (Tallinna Kosmos ja Põltsamaa Edu) ning Tartu kino Athena fassaad ja interjöör.

Allikas: «Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri»