Kirglik ja võitluslik arhitektuuriaasta

Selle aasta märksõnaks arhitektuuri vallas võiks olla kired. Need on lahvatanud kuidagi eriti jõuliselt kõiksuguste arhitektuuriprobleemide üle ning keerelnud ümber ehitus-, lammutus- ja planeerimisküsimuste, mida avalikkus tavaliselt kaua ei viitsi vaagida.

2006. aasta on sisaldanud mitmeid mastaapseid ja vastuolulisi sündmusi, vastu on võetud otsuseid ning algatatud protsesse, mida ei saa lihtsalt vaikselt ära teha, nagu mõnikord tavaks, vaid mis on kindlasti tegijatelegi ootamatult osutunud sõlmeks sotsiaalse närvi kudemes.

E! R! M!

Esimese valupunktina meenub Sakala keskuse ümber kerkinud kaitsevaht, siis Tartu Tigutorni väänamine, kuid ei maksa unustada, millega aasta algas. Avapauk oli aasta vääriline – jaanuari algul selgusid Eesti Rahva Muuseumi uue peahoone ülemaailmse arhitektuurikonkursi tulemused, kus eri rahvusest noorte võidutiimi (Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane) töö «Memory field» asetas jõulise otsustavusega ERMi uue peahoone laguneva nõukogude sõjalennuvälja telje pikenduseks.

Tiimi liikmed käivad küll aeg-ajalt Eestis paberitööd tegemas ja külastavad meie häid restorane, ent ametlikult ei ole tänini eesti rahva tüliõunaks ristitud töö ja reaalsuse vaheliste suhete kohta midagi teada antud.

Kultuuripealik Palmaru näib ses osas optimistlik ning loodetavasti ei jää ka juba teine iseseisvusajal peetud ERMi konkurss muuseumi fondiriiulitele puhkama. Mingit kasu on sellest konkursist juba olnud, sest kolmandale kohale jäänud Austria arhitektuuribüroo Atelier Thomas Pucher & Bramberger Architects võitis Tartus endisele Tarmeko mööblikombinaadi territooriumile kavandatava elamukvartali konkursi.

Kui ERMi võistlus seni muud pole teinud kui kultuuriinimeste ringkonnis tormi tekitanud, on vähemalt tänu sellele süvenenud meie arhitektuurielus rahvusvaheline suhtlus. Samal ajal on ju ikkagi jama, et asi, millele on pandud nii palju helli lootusi, nii ebameeldiva meki omandas.

Tänavustest konkurssidest tõuseb toreda, ent siiski nukrana esile Maakri kvartali arhitektuurivõistlus, mille esimene etapp aasta lõpus läbi sai. Tore on, et edasijõudnud tööd on mõnusalt moodsad ja pakuvad citylikult tihedat ning kõrget linnaruumi, kust ei puudu ka inimmõõde.

Nukker on ikkagi see, et alles nüüd leiab aset esimene laiapõhjaline ja kahe jalaga maa peal olev ideekonkurss, kus planeeritakse ja arendatakse eri omanike kruntidest koosnevat Tallinna kõrglinna loogilise tervikuna.

Peatame Sakala

Raine Karbi projekteeritud ja 1985 valminud Sakala keskus on oma aja märk ja tollast tipptasemel arhitektuuri esindav monument. Selge, et tegu on äärmiselt vastuolulise hoonega, see on maja, millel lasuv sümboolne taak on nii paks, et keskuse arhitektuuri väärtustamisega ei ole rahvas suutnud veel tegeldagi.

Nüüd, mil draakoni kõhust juba esimesi siseorganeid tänavale tassitakse, on inimesed õnneks aru saamas, et juba ainuüksi 20 aastat vana kapitaalse kesklinnaehitise suurema kvartalhoone rajamiseks lammutamine on absurdne, rääkimata maja arhitektuursest väärtusest ning pakutud asendushoone ebakeskkondlikust mastaabist.

Kui ERMi maja kirelõkke ümber tantsis veel enam-vähem erialaspetsialistide seltskond, on Sakala keskuse teema mobiliseerinud ka tavainimesed. Mõnele on see olnud hea platvorm, kus vehkida mõne segase loosungiga, et pärast lastelastele rääkida, kuidas sai ikka barrikaade lõhutud ja «vabastatud»! Teisalt on Sakala keskus juhtinud hoopis tõsisematele probleemidele kultuuris, poliitikas ja kultuuripoliitikas.

Keegi ei ole justkui mees, kes võtaks vastutuse ja nii peavad pensionärid ning jalgratturid jopedes paehoone ees külmetama, muu seltskond aga internetis lammutamise vastu allkirju koguma, Mart Kalm majja korda looma marssima. Sakala keskuse ümber käib spontaanne sanktsioneerimata tegevus, mis pole kasulik ühelegi osapoolele.

Aktiivne liit

Poliitilise kultuurituse juured näivad sügaval olevat, sest Sakala kõrval oli tänavu mõnigi muu probleem, mille (mitte)lahendamisel võimu esindajad arrogantset isevalitsemist demonstreerisid, näiteks uue raehoone asukoha küsimus. Arhitektide Liit oli 2006. aastal lausa sunnitud olema keskmisest aktiivsem.

Tema häält oli kõvasti kuulda, ajakirjanduses vaagis lakkamatult mingit probleemi esimees Ülar Mark, aseesimees Margit Mutso või keegi liitlane, ent kurva tõsiasjana tuli välja, et see, kas võim Arhitektide Liidu ettepanekute ja ekspertarvamustega arvestab või mitte, on nagu nende oma sisetunde küsimus, mida seadused ei reguleeri. Mis siis veel mõne teise avaliku ühenduse arvamusega arvestamisest rääkida. Lõpuks suvatsesid linnavalitsejad siiski arhitektidega ühise laua taha istuda.

Samuti hea, et tunneli lõpus on näha valgust linnahalli taaselustamise küsimuses. Hoonest konverentsikeskuse kujundamisse on kaasatud viisakalt maja peaarhitekt Raine Karp ise, kes on sel aastal üldse tänu oma monumentaalloomingule palju rambivalguses pidanud seisma.

Jõuga uude aastasse

2006. aasta – tehtud!, nagu ütleks keskerakondlased. 2007. aastast loodame tänavu lahvatanud skandaalide kokkuvõtmist ja probleemide tõelist lahendamist, kultuuriministeerium otsib uut arhitektuurinõunikku ja loodetavasti ka uut pealikku, kes mõistaks, et Turisti poe hoone on enamat kui koht, kus omal ajal FIMide eest 7up’i sai.

Hiljuti anti vaikselt välja ka Eesti arhitektuuripoliitika dokument. Skandaalid ja vastasseisud peaksid midagi ikka paika loksutama, nii loodamegi kirglikule tümitamisele vastukaaluks uuelt aastalt konstruktiivsemat ja vähem kehalist arhitektuurimõtet, kus rahvas saaks aru, mis toimub ja probleeme võimaldataks lahendada spetsialistidel.

Urmas Oja, arhitektuurikriitik

Postimees 30.12.2006