Kirurgiline sekkumine väikelinna. EV100 „Hea avalik ruum“

Riigi 100. aastapäeva tähistamise suurprogrammi raames on nüüdseks läbi saanud linnade ja väikeasulate elustamise ettevõtmise „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistlused, mille abil loodetakse lähiaastatel uuendada 14 väikelinna ja ühe küla süda. Programmist räägivad lähemalt selle eestvedajad arhitektide liidust Ingrid Mald ja Kalle Vellevoog.

Millises olukorras on meie väikelinnad?

Kalle Vellevoog: Nad on suhteliselt sarnased, üks ei erine palju teisest, probleemid on igal pool ühesugused: vahendeid ruumi arendamiseks napib ning palju sõltub eurorahastuse programmidest.

Mul on hea meel, et meil õnnestus minna ministeeriumisse ettevõtmisega „Hea avalik ruum“ just siis, kui hakati täpsustama Euroopa Liidu regionaalarengu programmide rahastuse põhimõtteid. Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmi tingimused sõnastati juba nii, et sinna alla mahub linnakeskuste avaliku ruumi projekt.

Väikelinnad on ruumilises mõttes ühesugused. Pärast nõukogude võimu lõppu ju avalikku ruumi palju ei panustatud. Ehitati tootmishooneid, investeeriti koolimajadesse, lasteaedadesse ja sotsiaalprogrammi, kuid avalikku ruumi pole rahalisi vahendeid jagunud. Eelkõige puudutab see just linnakeskusi – linnaväljakuid ja peatänavaid.

Miks on selle programmi keskmesse tõstetud just keskväljakud ja peatänavad?

Vellevoog: Eks me plaanisime, et iga omavalitsus ise ütleb, millele tähelepanu pöörama peab ja juhtuski nii, et väljakute ja peatänavate olukord oli kõige kehvem.

Ingrid Mald: Paralleelselt „Hea avaliku ruumi“ programmiga jooksis ju ka lipuväljakute programm.

Vellevoog: See oli toonase siseministri Hanno Pevkuri mõte, kuid lipuväljaku all võib mõelda mida iganes, selle tähendus jäi kohati ka poliitikutele umbmääraseks. Saime kaks programmi selles mõttes siduda, et paljudes arhitektuurivõistluse tingimustes oli sees, et muu hulgas tuleb leida koht ka lipuväljakule.

Kuidas te võistluste tulemustega lõpuks rahule jäite? Kalle, sina olid kõikide võistluste žüriides, sul on kindlasti hea ülevaade.

Vellevoog: Välja valitud töödega saab rahule jääda küll. See on praegune Eesti arhitektuuri tase ja see pole üldse halb. Tähelepanu, mille linnade elukeskkond ja selle kvaliteet pälvis, on ju taasiseseisvumisjärgselt esma- ja harukordne. Paljud teemad olid ka osalevatele arhitektuuribüroodele uued.

Mald: Võistlustest võtsid osa Eesti tipparhitektuuribürood, lisaks koostöös eestlastega ka mõned bürood välismaalt. Näiteks Kärdlas võitis Rootsi maastikuarhitektuuribüroo, Valgas Itaalia päritolu ettevõte.

Praeguseks on teada, et EASist on rahastuse saanud programmis 15 osalenust üheksa, mis annab kindlustunde, et võistluse tulemus ka välja ehitatakse. Mis ülejäänud kuuest saanud on?

Vellevoog: Ülejäänud peaksid oma projektiga jõudma sügisesse taotlusvooru, siiani pole EAS ühelegi taotluse esitanud omavalitsusele veel ära öelnud.

Mald: Ükski nendest omavalitsustest pole otsustanud, et nad ei ehita oma linnaväljakut või peatänavat valmis.

Vellevoog: Kärdlas jäi küll projekt alguses võimuvahetuse tagajärjel toppama. Kui selgus, et prioriteetne veekeskuse projekt EASi toetust ei saanud, siis otsustati panustada peaväljaku projekti ja sellega minnakse ka edasi.

Mõnes linnas oli peaväljaku loogiline asukoht enne võistlust olemas, mõnes kohas, näiteks Põlvas, tundub väljaku asukoht linnakoest pigem lahus olevat. Kuidas sellistes kohtades väljaku asukoht otsustati?

Vellevoog: Arhitektide liidust andsime vaid nõu võistlusala ulatuse osas ning aitasime võistlustingimusi koostada. Põlva uus keskväljak oli tegelikult juba ammu, pea kümme aastat tagasi sinna kavandatud. Isegi varasem arhitektuurivõistlus toimus samale asukohale. Praegu Põlvas toimiv keskväljak tõesti puudub. Põlva puhul on huvitav ka see, et paljuski puudutas võistlus eramaad, kus juba oli kehtiv planeering, mis aga asjaosalisi eriti ei rahuldanud. Võistluse tulemusel muutusid kruntide piirid ja kavandati väljakut defineeriv uus hoonestus.

Mald: Tegelikult on praegune koht ajalooliselt põhjendatud. Seal on aastaid olnud turg. Varem asus seal kõrval ka bussijaam, tegemist on väga keskse kohaga.

Mil määral kummitab siin oht, et väljak ehitatakse EASi toel valmis, aga hoonete püstitamiseks kogudusel ja eraarendajal jaks puudub? Sellisel juhul jääb linna selja taha moodne, kuid elutu plats.

Vellevoog: Hoonestusplaanid olid Põlvas olemas juba enne „Hea avaliku ruumi“ võistlust, võistlustöö ülesanne oli vaid plaanide ruumiline korrastamine. Kohalik tarbijate kooperatiiv kavandab näiteks kaubamaja ehitamist.

Ma ei saa üle ega ümber Pärnu Rüütli platsi võistlusest, mis ainsana läbikukkunuks kuulutati. Mis siis Pärnus ikkagi juhtus? Tööde vähesuse või kehva kvaliteedi taha asi ju ei jäänud.

Vellevoog: Nüüd tagantjärele tark olles tuleb tõdeda, et võistlustingimused ei olnud piisavalt konkreetsed ja jätsid palju lahtisi otsi. Kuna tingimused oli koostanud arhitektide liit, siis peame ka endale kriitiliselt otsa vaatama. Linn ei teadnud samuti päris täpselt, millist keskväljakut ta saada tahab. Lõpuks, kui võistlustööd olid üle vaadatud, selgus, et pea ükski ei vasta linna soovidele ega vasta rangelt võttes ka võistlustingimustele. Näiteks nõuti platsi servas oleva linnakodanike annetustega rajatud basseini säilitamist, kuid mis kujul ja ulatuses, see jäi võistlejaile ebaselgeks. Panime Pärnule ette, et kuulutame võistluse läbikukkunuks, täpsustame tingimusi ja teeme uue võistluse, kuid linn seda vajalikuks ei pidanud.

Mald: Selle asemel meenus Pärnule äkki, et neil on varasema väljakuprojekti koostanud Kamp Arhitektidega veel kehtiv leping ja koostööd jätkati nendega.

Vellevoog: Võistlusest oli nii palju kasu, et vähemalt nähti ära, mis sinna ei sobi. Kindlasti sai Pärnu linn võistlustööde põhjal projekteerimise lähteülesannet täpsustada. Usun, et Kamp Arhitektidelt valmib Pärnu keskväljakule igati vääriline ja professionaalne lahendus.

Millise linna osalemise üle teil endal kõige suurem heameel on? Kas saate välja tuua väikelinna, kus väljakut kõige enam vajati?

Mald: Mul on hea meel, et Valga osales. Seal on olukord päris trööstitu. Kesklinn ja linna vanimate hoonetega VIII kvartal on praegu väga õnnetus seisus. Õnneks on Valgal väga initsiatiivikas linnaarhitekt Jiri Tintera ja tubli linnapea Kalev Härk, nad on linnaruumi korrastamise ja kesklinna tihendamise nimel palju ära teinud. Eriti tasub esile tõsta lätlastega koos tegutsemist.

Vellevoog: Seda tuleb tõesti mainida, et Valga saab väljaku ja jalakäijate promenaadi, mis kaks piirilinna ühendab. Ilmselt saavad koos väljaku väljaehitamisega ka kvartali ajaloolised hooned korda.

Programmi mõte on see, et kui sekkume linnasüdamesse kirurgiliselt, paraneb kogu organismi tervislik seisund. Eks linnailme muutmine võtab muidugi aega, kuid loodame, et väljak või peatänav on see, mis ka muud arengut kannustab.

Programmis osalenud linnu komplektina vaadates ei saa üle ega ümber ka ääremaastumisest. Miks peaksid inimesed elama nendes kahanevates väikelinnades, kus suurt midagi teha pole ning ainus kogunemiskoht on linnaservas asuva supermarketi parkla? Oleme ikkagi tahtnud, et elu kesklinna tagasi tuleks. Kui linnasüda korda tehakse, siis tulevad ka ettevõtjad järele ja kolivad kesklinna tagasi.

Te olete „Hea avalik ruum“ programmi kureerides kindlasti mööda Eestit väga palju ringi sõitnud. Kas on silma jäänud mõni linn, mille mitteosalemisest teil kahju on?

Mald: Tegelikult tahaksid arhitektuurivõistlust ja värsket linnasüdant paljud, kuid enamasti jääb asi raha taha.

Vellevoog: Mul on kahju, et esimeses etapis ei osalenud Jõgeva. Loodame, et ta osaleb jätkuprogrammis. Paide, kes eelmisest programmist objektiivsetel asjaoludel kõrvale jäi, on juba kinnitanud oma osalemist jätkuprogrammis.

Räägime natuke sellest jätku­programmist.

Vellevoog: Kordategemist ei vaja ju ainult need 15 linna-küla. Me püüame sel suvel kõik olulisemad linnalised keskused läbi käia, sõlmida eelkokkulepped ja leida raha uuteks arhitektuurivõistlusteks ning linnasüdamete väljaehitamiseks. Siiani on kõik külastatud linnad väga huvitatud olnud. Kui me neli aastat tagasi alustasime, siis olukord nii optimistlik ei olnud. Neli aastat tagasi kirjeldasime linnajuhtidele ja ministeeriumidele suuresti välismaa näidete toel, mida me mõtleme, ning kuidas korrastatud keskkond nii linnade kui ka kogu regiooni arengule kaasa aitab. Kohapealseid näiteid oli ju vaid üksikuid. Isegi mõisted „avalik linnaruum“ ja „elukeskkonna kvaliteet“ olid paljudele võõrad ja arusaamatud.

Mald: Mingi muutus on tõesti toimunud. Praegu saavad kõik aru, mis see avalik ruum on. Avalikku ruumi ei saa ju Exceli tabelisse panna. Tuleb tunnustada linnaarhitekte, kes on ära teinud väga suure töö ideede selgitamisel ja asjaajamisel.

Vellevoog: Kuna „Hea avalik ruum“ on üks osa EV100 juubeliprogrammist, siis on meil olnud väga hea töine suhe riigikantselei juures asuva EV100 juubelitoimkonnaga, mida juhib Jaanus Rohumaa. Neilt oleme saanud tuge, kui protsess on kuhugi takerdunud, ja head nõu, kuidas jätkata. Toetanud on ka kultuuriministeerium, EASist leidsime vajaliku toetuspinna, kui seda asus juhtima Hanno Tomberg.

Jätkuprogrammi osas usume, et linnakeskkonda investeerimine on ideaalne võimalus võidelda ääremaastumise vastu. Praegu üritamegi ülevaate saamiseks käia võimalikult paljudes omavalitsustes ja tahame siis selle infoga valitsuse jutule minna.

Ma pean kogu seda tegevust riikliku arhitektuuripoliitika osaks. Seega oleme teinud riigiarhitekti tööd ja osalenud riigi regionaalpoliitikas. Kui linnal linnaarhitekti pole, siis on linna pale kaootiline ja keskus laialivalguv. Mida väiksem koht, seda enam tahavad nad oma arenguplaanid kellegagi läbi rääkida.

Mald: Mööda Eestit ringi sõites näen, kui initsiatiivikad, visiooni täis ja aktiivsed on väikelinnade juhid. Tegelikult peaksime nõu ja abi pakkumisele pühenduma palju enam.