Klikid, kommid, laigid, tviidid – uus arhitektuurimeedia

Intervjuu David Basultoga

Kuidas muudavad ühismeedia ja uus tehnoloogia kui digiajastule iseloomulikud nähtused arhitektuuri ja projekteerimist? Kuidas peaks arhitektuuri interneti vahendusel tutvustama nii, et sõnum jõuaks kõigini? Kas populaarne arhitektuuri võrguleht on tegijate valgustuslik missioon, edukas rahamasin või pealiskaudne pildivoog, kust pole mõtetki midagi sügavamat otsida? Tänavuse noore arhitekti valiku žüriisse kutsutud ja esmaspäeval Tallinnas ka loengu pidanud tšiili arhitekt David Basulto on mees, kelle käest võib kõike seda küsida, sest ta on nelja aastaga püsti pannud maailma ühe populaarsema arhitektuuriportaali ArchDaily, mis riputab iga päev üles 20 uut projekti või uudist ja „teenib” 280 000 klikki päevas. Tahaks rohkem, tahaks kiiremini, ütleb Basulto ise, kel on tagataskus meediamoguli Rupert Murdochi sõnad, et tänases meedias ei võitle suured väikestega, vaid kiired võidavad aeglasi. Internet annab kõigile võimaluse võrdselt osaline olla, kõike jagada ning laikida, omaenda maailmu ehitada ja need siis piisava kiirusega uute vastu välja vahetada. Päris kindlasti on ArchDaily ja kümned teised „maailma populaarseimad arhitektuurilehed” eelkõige uudisvoole ning pildikeelele üles ehitatud keskkonnad, oma formaadi, rubriikide ja reeglitega. Kas see lamestab ja nivelleerib arhitektuuri kui distsipliini? Kindlasti. Kuhu jäävad kriitiline refleksioon, arutelu, valusad probleemipüstitused? „Kommentaariumisse või kümnerealisse toimetajaveergu,” vastab Basulto ise. Tema sõnul on ArchDaily 80% projektitutvustus ja ülejäänu (aga pigem vähem kui rohkem) n-ö arvamusrubriik, ent siingi peab meeles pidama, et internetimeediale kohaselt on see arvamus väga laiapõhjaline kommentaariumiseina formaati mahtuv arvamus. Tihti on see ka ülivõrdeline ja mahub ühte hüüumärgistatud lausesse.

Ole esimene ja ära jää magama!

Basulto ja tema partneri David Assaeli lugu on tänapäeva uuele majandusele kohaselt lühike ja tõhus: tabati ära internetimeedia võimalused ja liideti need arhitektuuri kui visuaalselt apetiitseid kujundeid tootva distsipliiniga. „Me alustasime ArchDailyga 2008. aastal, kaks aastat varem olime teinud hispaaniakeelse portaali Plataforma Arquitectura,” räägib Basulto algusest. „Tajusime, et koos blogide pealetungiga on toimunud meedias nihe, saabunud on informatsiooni üleküllus – info on aga teadagi võim. Nüüdsest sai igaüks teha oma meediat. Tahtsime selle info rakendada uute linnaehituslike projektide tutvustamise teenistusse, jagada teavet, kuhu ja mida Tšiilis ehitama hakatakse. Saime kodumaal kiirelt väga tuntuks, ent arhitektidena tahtsime teha midagi erialaspetsiifilisemat.” Nii meie vestluses kui hiljem loengus on Basultol kesksel kohal võrdlus traditsioonilise arhitektuuripressi ehk siis paberajakirjadega, mis on paratamatult sunnitud otsima uut eesmärki ja ka formaati. „Arhitektuurimaailmas on teatavasti nimekiri prestiižikatest ajakirjadest, mille kaanel tahab iga arhitekt olla ja kus avaldamine on auasi. Selleni on noorel arhitektil teadagi ülimalt keeruline jõuda. Ometi kätkevad ajakirjad endas varjatud võimalusi saada kutsutud kinnistele võistlustele ning seejärel tellimusi jne. Keskendusime oma portaalis Ladina-Ameerika noorele arhitektuurile ja voilà!, äkitselt saime kõigi nende ajakirjade allikaks, kust otsiti ja küsiti materjali.”

Basulto on varmas elavalt esitama ArchDaily „ametlikku”, lihtsat, kuid ilusat edulugu. Arhitektuurikool läbi, oldi tüüpilise valiku ees: kuhu suunas minna? Meediavõrgustikku hakati rajama tuttavate ja koolikaaslaste toel, kes olid hispaaniakeelse Plataforma portaali esimesed kaastöölised. Peagi oldi hispaaniakeelsete arhitektuurisaitide loetavuse tipus. Colombia arhitekt Giancarlo Mazzanti ei jõua Basultot ära tänada, sest kolm päeva pärast tema Medellíni raamatukogu fotode Plataformas esitamist oli ta saanud avaldamispalveid ligi neljakümnelt ajakirjalt, aasta pärast on projekteerimistöid kogunenud üle maailma ning ka mehe loengud on üle maailma nõutud.

Kuhu edasi? David A. ja David B. pakkisid kohvrid ning esimest korda elus mindi linna, mis on vähemalt iga Lõuna-Ameerika noore arhitekti arvates maailma arhitektuuri kese ning Meka – New York. Kaks nädalat programmeerimist (see oskus oli ennast arvutifriigiks nimetaval Basultol tagataskust võtta) ja „kõigi lahedate arhitektuuribüroode” uksele koputamist ning ingliskeelne ArchDaily oli sündinud. Maailm on lihtsam ja väiksem, kui me arvata oskame, mis muud.

Küsin, kas ArcDaily pidi sündima Tšiilis? Oleks see mõnes metropolis mõeldamatu olnud? Vastus kõlab nagu tükike Eestit: „Tšiili on ümbritsetud mägedest ja ookeanist, siia on väga raske tulla ning meil on vähe otseühendusi maailma pealinnadega. See paneb sind tugevamini võitlema, minema kaugele väljapoole uue arhitektuuriga tutvuma. Euroopas oleks uus ja huvitav ju meile palju lähemal olnud. Lõunaameeriklastena tajume ka muutuste kiirust, arengut, aga ka teadmiste ja info tähtsust projekteerimisel ning ehitamisel – et mitte alustada nullist, on kasulik omada mingit teadmiste pagasit”. ArchDaily on oma loojate kontseptsiooni kohaselt just selline allikas, globaalne teadmiste ammutamise koht, mis vähemalt mitmes tehnoloogilises aspektis (näiteks, kuidas üht või teist detaili mujal lahendatud on) peaks arhitektidele vajaliku teabe hankimise lihtsamaks tegema. Loomulikult on kiirus ja info süstematiseeritus see, mis maksab: tihedamatel päevadel laekub toimetusse kuni sada ettepanekut, väidetavalt „aktiivse arutelu ja pideva rääkimise käigus” valitakse välja igaks päevaks 10–15 projekti, lisaks õngitsetakse ka ise aktiivselt ringi. „Loomulikult on meil inimene, kes monitoorib, et mõnel päeval liiga palju ühte tüüpi maju poleks või et intervjuu hiina arhitektiga avaldataks kell 9.00 Pekingi aja järgi. Me ei tööta 24 tundi päevas, arvutiprogrammid on ajastatud materjali veebis kindlal ajal publitseerima ja mind näiteks telefoni teel vajadusel alarmeerima.” Täna on ArchDaily Santiago kontoris umbes 35 inimest, kui paar ajakirjanikku ja veebiinseneri välja arvata, on nad kõik arhitektid. „Arhitektidena näeme arhitektuuri kõikjal, me mõtleme teistmoodi, leiutame omaenda keele ja see kõik teeb ArchDaily teistsuguseks,” teab Basulto. Üleilmne võrgustik hõlmab umbes kahtkümmet inimest, enamik neist on USAs, paar kaastöötajat ka Euroopas. Lõunaameeriklastena on nende maailma geograafiline raskuskese paratamatult teistsugune: kui küsin Euroopa (ja Eesti) kohta, siis kuulen, et kogu Euroopa ja Põhja-Ameerika peale on neil üks toimetaja …

Missioon, aated ning arhitektuuri­­­maailma kohandatavus

Nüüdisaja turureeglite mõistes on ArchDaily korralik toode, millel on müügiedu tagav formaat ning lihtsalt sõnastatud missioon, mis peaks tarbijaid veenma ürituse aatelisuses: „Suurim võimaluste keskus arhitektidele”. Kui küsida, miks ArchDaily töötab, siis alustab Basulto kaugemalt: „Me keskendusime algusest peale teadmiste kogumisele ja edastamisele. Arhitektuuri õpitakse teisi projekte vaadates, neid tundma õppides ja õpitut omakorda edasi arendades. See on lõputu ring. Le Corbusier ja teised möödunud sajandi alguse meistrid võtsid ette reisi itta, et teadmisi koguda ja omandada, nad tegid arvukalt eskiise ja joonistusi, mis olid kogutuna ja publitseerituna näiteks mulle kooliajal oluline allikas. Tänaseks on see infovahetus mõõtmatult kiirem.” Seepeale kasutab Basulto juba tema põlvkonnale elementaarseks saanud arhitekti retoorikat, asetades arhitektuuri arengu võrdelisse seosesse maailma urbaniseerumisega: „ArchDaily sünniaastal 2008 toimus maailma rahvastikus oluline pööre: linnades elas rohkem inimesi kui maapiirkonnas – kokku 3,3 miljardit. Järgmise neljakümne aastaga see arv kahekordistub. Teoreetiliselt peab ka maailma ehitusmaht kahekordistuma ja siin tulevad mängu arhitekti vastutus ja võimalus. Ometi me teame, et suurem osa sellest ehitusest sünnib ilma arhitektide käeta ja eelkõige näeme seda Aasias, Kaug-Idas ja Aafrikas, mitte Ameerikas või Euroopas. Neid maid ühendab kiire kasv ja arhitektide puudus (kõige vähem arhitekte elaniku kohta on Hiinas ja Indias). Meie eesmärk on levitada arenenud maailma arhitektuuris sündinud teavet üle maailma, teha see kõikjal kättesaadavaks.” Võib ju kritiseerida, et ega see info ikka nende „puuduvate” arhitektideni ei jõua ja pigem on siin tegu kultuurierinevustega ka ehitatud keskkonna tasandil: mõisted nagu kopeerimine, jätkusuutlikkus, arhitekti roll ja vastutusala ning mitmed teised läänelikud kontseptsioonid on sealmail hoopis teise sisuga. Sellele vaatamata on lääne teabel ja vormikeelel Aasias suur autoriteet. Basulto sõnul teevad nad toimetuses nalja, et kui nad avaldaksid kuu aega vaid punaseid kivimaju, siis hakataks Hiinas just selliseid massiliselt ehitama. Hiinas käies pole harv juhus, kui sealsed arhitektid näitavad uhkusega arvutist ArcDaily piltide korralikult süstematiseeritud kausta.

Küsin Basultolt ka praeguse arhitektuurikeele universaalsuse kohta: kas see on ka tegelikult kohandatav Kolmandale Maailmale või näiteks Hiina konteksti? Kas kallil ja keerulisel metropolide arhitektuuril on midagi öelda ka täiesti teises olukorras? „Maju tõesti ümber istutada ei saa, aga ideid või järeldusi, mis projekti põhjal tehti, saab edasi kanda. Näiteks Lõuna-Tšiili kliima on täiesti võrreldav Põhjamaade omaga ning tšiillastel on kasulik õppida, kuidas Soomes või Eestis on lahendatud näiteks insolatsiooniprobleem. Nähtut arendatakse edasi, publitseeritakse ja nii ringleb kasvav infomaht. Enamik meie külastajatest on suurriikidest: USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, ent teisel kohal on näiteks Hiina, siis tulevad Venemaa, India, Indoneesia, Türgi. See infovõrgustik tõepoolest töötab ja see paneb meile suure vastutuse.”

Arhitektid, teadagi, on kriitiline ja valiv rahvas, Eestiski on nina kirtsutatud ArchDaily „kõigesööja” projektivaliku üle. Basulto pareerib pehmelt: „Kui näiteks Detail keskendub vaid detaili- ja sõlmejoonistele ning Domus ilusale esteetikale, siis meie roll on avaldada kõike, mida on meie meelest arhitektidel oluline teada: väikse eelarvega majad, sotsiaalse vastutustundega ehitatud majad, ilusad interjööridetailid, huvitava tellijaga majad, tehnoloogiauuendused jne. Me tahame olla kõige selle allikaks. Meie vaatepunktist ei ole üks või teine maja kole, vaid näitab näiteks Türgi ehituse hetkeseisu, sealset reaalsust. Meie missioon on parandada nende kolme miljardi inimese elukvaliteeti, kes järgmise neljakümne aastaga linna juurde tulevad, pakkuda arhitektidele inspiratsiooni, teadmisi ja töövahendeid.”

Haridusest ja tulevikust

Tšiili on vähemalt Eestist nähtuna väga euroopaliku, moodsat arhitektuurikeelt osavalt kohaliku kontekstiga ja individuaalsete lahendustega siduva arhitektuuriga maa. Annan endale küll aru, et meediapilt on tahes-tahmata kellegi konstrueeritud maailm ja minuni jõuab valik, mis esitab pigem näivust, kuid sealt on pärit bürood nagu Pezo von Ellrichshausen (selle majad meenutavad oma lihtsuses ArchDaily logo) ja Alejandro Aravena Elemental, kelle sotsiaalse närviga tööd on hetkel maamärgiks kogu maailmas. Küsin Basultolt Tšiili arhitektuuri seisu kohta ajal, kui nad alustasid, ja seda milline koht on tal ühiskonna väärtusskaalal. Ta vastab: „Tšiilis on tugev arhitekti kui kunstniku, kui osava (käsitöö)meistri traditsioon. Meil on ka väga suured ühiskondlikud kontrastid, kihistumine, ja veel mõni aeg tagasi oli arhitektuuri mängumaa eelkõige rikkurite rannavillade projekteerimine. Nüüd on hakanud ka avalikke hooneid kerkima, samuti sotsiaalelamuid – siin on suur roll bürool Elemental. Just nemad pöörasid tähelepanu sotsiaalelamute kvaliteedile ja selles osas avaliku poliitika suunamisele ja mõjutamisele. Rääkima hakati arhitektuuriga loodud lisaväärtusest ka avaliku sektori elamuehituses – et sellest kujuneks investeering, mitte kiirelt devalveeruv kest.”

Basultol on olnud võimalus õpetada tavapärasest teistlaadses arhitektuurikoolis Valpraísos, kus õpetajaiks oli rida esmalt prestiižikatesse välismaa arhitektuurikoolidesse saadetud noori arhitekte. „Selle kooli lõpetamiseks pidi tööna esitama valmis ehitatud projekti – kuna tegu on vaese maapiirkonnaga, siis oli vaja igasuguseid hooneid, alates ülikooli sööklast kuni tuletõrjehooneni. Rahastuse leidmine, linnast projekti kooskõlastuste saamine ja kõik muu ehitusega seonduv – projekti käigus õppisid noored arhitektid väga palju kasulikku, tihti on projekteerimisest olulisemgi paberite kordaajamine. Kümne aastaga on sinna kerkinud ligi sada hoonet ja valmis maja on noorele ka hea platvorm edasiõppimisel. Kitsad olud ja pidev puudujääk võivad olla väga edasiviivad tegurid millegi innovaatilise sünniks. Me ise andsime seal meedia ja ajaloo kursust, eesmärgiga õpetada neid võrgustikke looma – kes pidi saama oma tööd publitseeritud Hiinas, kes Brasiilias, lisapunkte andis hispaaniakeelne väljaanne ning veelgi lisa see, kui tegu oli arhitektuuriväljaandega.”

Küsin, milline on ArchDaily, aga ka laiemalt arhitektuurimeedia tulevik, mis saab paberkandjal väljaannetest– kas e-ajakirjad võtavad turu üle? Basulto sõnul puudub tal tavapärane kirjastamise taust. „Paberajakirjandus ei saa paratamatult kiirelt muutuda ja suurtel kirjastustel on selles mõttes raske. Äsja tuli info, et Hispaania arhitektuurikirjastuste lipulaeva Gustavo Gili ajakiri 2G enam paberil ei ilmu, vaid muutub digitaalseks. E-ajakirjad on tegelikult paberväljaandega identse sisuga, lihtsalt teises formaadis, vähesed on katsetanud sisu ka tegelikult digitaalse formaadi võimalustega kohandada. Eksperimenteeritakse palju ja muutused on hakanud toimuma just praegu.” Basulto tunnistab, et tegid eelmisel aastal tõepoolest ka ühe raamatu: iPadi väljaande eelmise aasta ArchDaily aasta hoone auhinna nominentidest koos intervjuude ja kõige muuga. See võttis kuus kuud aega. Kiirusele orienteeritud toimetustiimile oli nüüd selge, et raamatu formaat pole nende jaoks.

„Usun, et trükiajakirjade tulevik on karm, kuid suurtele nn kohvilauaraamatutele ja monograafiatele keskendunud kirjastused jäävad ellu, sest interneti lõputus voolus tahetakse, et keegi selle info ka selekteerib ja seda kureerib.”

ArchDaily tulevikust rääkides jääb Basulto tagasihoidlikuks: „Portaal on tänaseks nii suur, et kõike ei saa enam korraga ja kiirelt muuta. Praegune kujundus võttis meil poolteist aastat aega ja kui me seda veidigi muudaksime, tabaks meid kohe kaebuste laviin Hiinast, kus nähakse lehekülge nagunii veidi teistsugusena.” Mehhiko ja Brasiilia jaoks ongi toodetud eraldi väljaanded. „Loodame välja tulla uue, palju täpsema otsimootoriga. Inglise keele globaalsele levikule vaatamata on maid, mille kohta me teame keelebarjääri tõttu vähe – näiteks Hiina ja Venemaa. Ka Brasiilia on selline riik, kus meid keelebarjääri tõttu palju ei loeta.”

Lõpetuseks leiab ta paar head sõna ka Eesti uue arhitektuuri kohta: ta on tajunud selle tugevat soovi suhestuda inimestega, pakkuda tegevust kohalikule elanikkonnale ja siduda hooned kasutajaga, minna kaugemale lihtsalt vormikeskest arhitektuurist. „See räägib palju praegusest ajahetkest Eestis. Näiteks Sõmeru keskuses käies nägin, kui rahul ja rõõmsad on sealsed inimesed. Esimese asjana näidati mulle katlaruumi ja küttesüsteemi, oldi uhked selle energiasäästlikkuse ja kogu maja toimimise üle.” Ehkki ArchDailys avaldatud Eesti arhitektuuribüroode ukse taha järjekordi pole tekkinud, andis Basulto visiit põhjuse järele mõelda kohaliku meediamaastiku ja arhitektuuri suhete üle – see, millena võtavad arhitektuuri arhitektid ise, millena lai publik ja millena keegi kolmas, on tavaliselt täiesti erinevad asjad. Internetis on ruumi kõigele.