Kohtadele, valmis olla, läks!

Sel aastal toimus erakordselt palju arhitektuurivõistlusi. Miks need olulised on ning mis iseloomustab tänavusi ideevõistlusi?

Arhitektuurivõistlustel on 2500 aasta vanune ajalugu. Juba 448. aastal eKr leiti Ateena akropoli monumentidele parim lahendus avaliku väitluse kaudu. Eestis on samuti saja aasta pikkune arhitektuurivõistluste traditsioon. Kuulume euroopalikku arhitektuurikultuuri, kus ehitatud keskkond saab tihti alguse avalikust arhitektuurivõistlusest. Ning nagu mööduv aasta kinnitab, on see traditsioon elujõulisem kui kunagi varem.

Võistlevate ideede olulisus

Arhitektuurivõistlused on enamat, kui kõrvalt paistab. Võistlused on võimalus ennast proovile panna – see on kirg, töö, meelelahutus ja looming läbisegi. Hasart ja konks, millega end rutiinist lahti haakida. Arhitektuurivaldkonnas on võistlused peale romantika üks viis tööd saada ja mis seal keerutada, eks preemiasummad motiveerivad samuti.

Ehitatud keskkond on riiklikult strateegiline valdkond, sest see on väga ressursimahukas ja mõjutab paljude igapäevast heaolu pika aja jooksul. Seepärast on pikemalt ette planeerimine väga oluline ning tähtis on teha põhjendatud otsuseid. Kui on tegemist avaliku raha kasutamisega, tuleb seda teha ainult parimal võimalikul viisil. Olulistes ehitusküsimustes tuleb olla seega eriti tähelepanelik ja nõudlik. Esmased nõuded, nagu ehitiste funktsionaalsus, ohutus, kestvus, kulud elukaare jooksul, on iseenesest mõistetavad, kuid ühiskond on arenenud edasi ja esmavajaduste katmine pole enam ainus mõõt – riided seljas ja katus pea kohal on elementaarne. Teeme üha enam otsuseid kvaliteedi põhjal ja arhitektuuris saab seda teha ideid võrreldes. Ka avaliku raha otstarbekal paigutamisel ei piisa ainult hinna või projekteerija kogemuse võrdlemisest. Tuleb kaaluda eri lahendusi ning parim viis selleks on arhitektuuriideede võistlus.

Arhitektuurivõistlused on nii arvestatav stardikoht alustavale büroole kui ka hea viis kõigil alal tegutsejatel prestiižne töö saada. Kuna üldine suund on pigem võistluste arvu suurendamisele, siis tuleks büroode töökorraldus ümber mõelda. Üks võimalik areng on nn Prantsuse mudel, kus kõik avaliku sektori hanked on sisult ideevõistlused. Prantsusmaal antakse aasta alguses välja koondkataloog kõigist tulevatest hangetest ja sealt valivad bürood huvipakkuvamad välja, teevad endale võistluste kalendri ning asuvad hangetel osalema. See võib tähendada üht lisatöökohta, sest pidevalt tuleb välja saata taotlusi ja portfoolioid, kuna enamik ideevõistlustest on eelvalikuga.

Põhjamaade kogemus

Taani arhitektide liit tegi hiljuti uuringu, mitu töötundi kulutavad osalejad võistlustöö tegemiseks. Tuli välja, et keskmiselt 600–700 tundi! See on ju ühiskonnale äärmiselt kurnav või suisa raiskav. Helsingi Guggenheimi muuseumi arhitektuurivõistlusele saadeti 1715 kavandit. Kiire arvutus näitab, et 127 aastat töötunde lendas tuulde, kui Helsingi linnavalitsus Guggenheimi muuseumi arendusplaanidele ja läbiviidud ideevõistlusele kriipsu peale tõmbas.

Põhjamaades liigutakse efektiivsema korralduse poole: vormistusele pannakse mahupiirang, otsitakse uusi hankeformaate, reeglina korraldatakse eelvalikuga ideevõistlusi, s.t igat sorti kahevoorulisi võistlusi jne. Eestis, kus preemiafondide suurusega on pidevalt probleeme, tuleks teha sama, sest kui on väiksem eelarve, peab olema vähem vormistusnõudeid.

Eesti arhitektide liit (EAL) on seisnud selle eest, et siinsed võistlused oleksid korraldatud ausalt ja annaksid võrdse võimaluse laiemas ringis oma ideed proovile panna. Muidugi toimub palju rohkem projekteerimishankeid, ideevõistlusi ja kutsutud osalejatega võistlusi, mis liiguvad omasoodu teisi kanaleid pidi ning on kindlasti väga vajalikud töö saamisel. Siiski pean oluliseks, et EAL jätkab aktiivselt korraldamist, nõustamist ning võistluste propageerimist kõigis majandussektorites. See ei tähenda midagi halba – erialaliit ei manipuleeri tulemustega ega suru peale ühetaolist mõtlemist. Soome arhitektide liit (SAFA) on läinud näiteks liberaalsemat teed ning osaleb ainult kooskõlastajana, et sel moel võistluste kvaliteeti kontrollida. Põhjala teised arhitektide liidud vähendavad samuti suure töökoormuse tõttu oma osalust võistluste korraldamises. Üheks lahenduseks on žüriiliikme osa võimendamine, suurendades tema vastutust arhitektuuri saadiku ja arhitektide avaliku eestkõnelejana. Žüriiliige peab seisma võistluse õnnestumise eest, milleks tuleb väsimatult suhelda, selgitada ja diskuteerida, sh ei ole mõeldav, et ideevõistluse žürii keeldub näiteks pärast otsustamist kommentaaride andmisest. Seda asja peame Eestis veel harjutama.

Põhjuseks, miks ma Põhjamaid esile toon, on see, et EAL osaleb Põhjamaade arhitektide liitude võistluste töögruppide töös. Kõige kummalisem, et meil on samad probleemid. Aga kuna ühiskonnad on isesugused, siis erinevad ka lahendused. Põhiline, mis erisust loob, on mastaap: Rootsi arhitektide liidus on liikmeid 12 000, Taanis 7000, Norras 3800, Soomes 3500 ja EALis 400. Teiseks arhitektide positsioon ühiskonnas – näiteks SAFA korraldatud võistlustel ei toimu vaidlusi preemiafondi või projekteerimistasude üle. Arhitektide kaasamine on kvaliteedi näitaja ning loomulikult on sellel vastav hind.

Soomes on 120 osavõtutaotlust hoone ideevõistlusel tavapärane. Siinpool lahte arvestame enamasti kümme korda väiksema osalusega. Eestis on arhitektuurivõistlustel osalejate arvud küll väikesed, kuid arhitektide loomingulisi ambitsioone ei tohi ka kuritarvitada. Võistlus peab olema põhjendatud, mitte lihtsalt odav viis ideid koguda. Arhitekte innustab võistlusel osalema kirg ennast proovile panna ning vabas konkurentsis oma ideid katsetada. Enamasti tehakse seda põhitöö kõrvalt.

Veel rohkem ideevõistlusi?

Põhjus, miks ruumiotsuste puhul ideevõistluste korraldamisest loobutakse, on eelarvamus hinna osas. Kuid vaatame hetkeks suuremat pilti ehk hoone ehitamise kogukulu. Võistluse korraldamise eelarve kõigub Eestis 20–80 000 euro vahemikus, projekteerimislepingu hind on enamasti u 2–7 korda suurem, ehitushind sellest omakorda 20 korda suurem. Nii oluliste summade puhul tuleb olla väga kindel projektlahenduse pädevuses. Ideekonkurss on just selline kvaliteedi kontrollimise mehhanism ja tagab sel hetkel parima võimaliku otsuse. Ja rahalisest moodustab arhitektuurivõistlus kõigest 0,5–1% ehitushinnast.

Avaliku sektori surve projekteerimise ja sh ideevõistluste korraldamiskulude vähendamiseks on ühtpidi mõistetav. Kuid see loogika tuleb ümber pöörata – ettevalmistav töö (võistlus ja projekteerimine) pole kulu, vaid investeering. Ilma eeltööta kvaliteetset tulemust ei saavuta ja suurema lisaväärtuse jaoks tuleb seega panustada rohkem ettevalmistusele. On aeg kulupõhisest mõtlemisest loobuda, sest kõige odavam on teadagi see, kui ei tee üldse mitte midagi. Küsida tuleks, kuidas luua arhitektuurivõistlustega rohkem lisaväärtust, mitte kas neid vaja on.

Eesti arhitektuurivaldkonna laiem probleem on turgu solkivad alampakkumised, mistõttu on EALil väga raske end kehtestada nii projekteerimishinna kui tüüplepingute tingimuste osas. Murekohaks on ka hinnapõhised projekteerimishanked, kus võidab kõige odavam pakkuja. See on eranditult kõige ebakindlam viis ehitatud keskkonna kvaliteedi saavutamisel. Hoiatavaid näiteid on liigagi palju. Arhitektuur on meid kõiki otseselt mõjutav kultuurivaldkond ning elukeskkonna väärtustamiseks peab sellesse panustama kogu ühiskond. Palun lõpetame ruumi kui ressursi raiskamise! Kui avaliku ruumi projekteerijad leitaks kvaliteedist ja oskustest-teadmistest, mitte hinnast lähtuvate hangete abil, võidaksime kõik.

Taseme küsimus

Arhitektuurivõistluste taseme tõstmiseks tuleb kaasata laiem arhitektide ring. Nii lihtne see ongi, sest tegelikult võtab ideevõistlustest osa vaid äärmiselt väike ring aktiivseid loojaid. Sisearhitektidele mõeldud ideevõistlusi on vähe, maastikuarhitektidele veelgi vähem. Põhjala riikides on maastiku või avaliku ruumi võistlusi oluliselt rohkem kui Eestis, isegi kuni pool kõigist võistlustest. Suuremates arhitektuurivõistlustes on ka nõue maastikuarhitekti kaasamiseks. EV100 „Hea avaliku ruumi“ ideevõistluste programm tegi suure sammu euroopaliku linnaruumi loomise poole ja loodame, et ka maastikuarhitektid saavad innustust algatustega kaasa tulla. Seni toimunud linnaväljakute ja avalike parkide ideevõistluste võitjate seas olid ülekaalus arhitektid, kuid usun optimistlikult, et uus põlvkond aktiivseid maastikuarhitekte on edaspidi võistlustel edukamad.

Laiemat arhitektide ringi innustaks võistlustel osalema ka kvalifitseerumis- ja vormistusnõuete vähendamine, preemiafondide suurendamine, pikem võistlusaeg ning vabamad võistluste formaadid. Üks näiliselt teisejärguline, kuid lõpptulemuse kvaliteedi mõjutajana väga oluline aspekt on lähteülesanne. Selle peaks koostama arhitekt arhitektidele, mõeldes ruumiloomes oluliste teemadele, nagu täpsem tellija visioon, ruumiprogramm, funktsionaalsus. Kui ülesanne keskendub pelgalt insenertehnilistele valdkondadele või juriidikale, tekitab see arusaamatusi ja viib fookuse algsest eesmärgist kaugele.

Mis juhtub, kui võistlusel lähevad suusad risti?Enamik arhitektuuri­võistlusi on riigihange ja selle protseduuri kuulub, et ebakõla korral saab hanke vaidlustada. Arhitektuurivõistluste vaidlustamine on olnud väga harv, ise tean ajaloost kolme korda. Kahel juhul poleks vaidlust tõusnud, kui võistlusülesanne oleks määranud täpsemalt tööde nõuded ehk piiritlenud osalejate vabaduse lähteülesannet omalt poolt tõlgendada. Selgus on vajalik nii žüriile kui ka osalejatele. Kui ülesanne pole piisavalt täpne, jääb lõplik otsustusõigus žüriile. Hea arhitektuurivõistlus on selline, kus tegijatel on vabadus teha, tellijal rahulik ööuni ning tulemus üllatab kõiki meeldivalt. Ma usun jätkuvalt, et see on võimalik ka riigihanke puhul ning et lahendus peitub tegelikult korralikus lähteülesandes, kus nõudmised ja vabadused on tasakaalus.

Arhitektuuriaasta 2017

Sel aastal valmis mitu kahtlemata märgilist objekti, hiljuti toimunud aastapreemiate üritusel said parimad auhinnatud ning kõik teisedki palju tähelepanu. Vaadates aga toimunud ideevõistluste hulka, tundub 2017. aasta arhitektuuri valdkonnas hoopis hoovõtuna. See pole vaheaasta, vaid suurem aur kulus lihtsalt tulevikuks ettevalmistamiseks ehk võistlustel osalemiseks ja projekteerimiseks.

Arvud ei ole kindlasti ammendavad, kuid ainuüksi EAL korraldas või kooskõlastas kokku 38 ideevõistlust. Nendest kaks kolmandikku moodustasid riigi ja omavalitsuste tellitud võistlused ning kolmandik olid eravõistlused. Siinjuures on oluline välja tuua, et enamik nimetatud ideevõistlustest olid avalikud. Kutsutud osalejatega ehk väiksemaid võistlusi toimub pidevalt, kuid nende osas puudub nii statistika kui ka liidupoolne kvaliteedikontroll.

Kõige rohkem osalejaid oli Lasita Maja rahvusvahelisel aiamajade ja abihoonete tüüplahenduse võistlusel (49, avatud ka tudengitele), Haapsalu põhikooli ideevõistlusel (20) ja Tallinna kaubamaja ideevõistlusel (15). Keskmiselt oli võistlusel osalejate arv üheksa ja nüüdseks lõppenud võistlustele esitati kokku kolmsada ideekavandit. Kõige eeskujulikuma auhinnafondiga olid Tallinna Sadama planeeringu ideevõistlus (180 000 eurot), Kalevi keskstaadioni kaheetapiline ideevõistlus (76 000 eurot), Juhkentali kvartali kutsutud arhitektuurivõistlus (70 000 eurot) ning Tallinna Kaubamaja arhitektuurivõistlus (55 000 eurot). Keskmise ideevõistluse eelarveks tuli seega 26 000 eurot ja kõigi võistluste kogueelarve jääb suurusjärku miljon eurot. Siinkohal peab aga jahutama lugejate kirgi, sest tegu on vaid sätendava tipuga ning jäämäe veealune osa moodustab siiski väga väikese eelarvega ja autori õigusi jõhkralt ära kasutavad vähempakkumised ja hinnapõhised hanked.

Sel aastal tõusid selgelt esile koolimajad – kokku seitse ideevõistlust ja järgmisel aastal on oodata veelgi suuremat lisa. Sama palju võistlusi korraldati teise suurema rühma, tervise- ja spordiasutuste hoonetele. Oodata on uute vallamajade ideevõistluste lainet, kuna haldusreform puudutab paljusid omavalitsusi. 2017. aastal toimus kaks vallamaja arhitektuurivõistlust. Planeeringu- ja avaliku ruumi võistlusi oli üksteist, sh kaks EV100 „Hea avalik ruum“ programmi võistlust, millele loodetavasti tuleb samuti peagi lisa. Siirast rõõmu teeb ka see, et avalikke ideevõistlusi korraldatakse üle kogu riigi, mitte ainult pealinnas: mainida tasub Tartut, Narvat, Valgat, Haapsalu ja ka Hiiumaad. Kohalikul tasandil seisavad arhitektuurivõistluste eest linnaarhitektid, kelle südikusest sõltub paljugi.

Kui lõpetuseks sõnastada hea ideevõistluse retsept, siis tuleks asja vaadata protsessi, mitte eesmärgina. Seda nii eelarve ja ajakava kui ka ruumiloojate ja -kasutajate mõttes. Võistlus ei saa olla omaette eesmärk ning võistlus ei anna kunagi valmis projekti – pärast võistlust algab alles projekteerimine. See on aga ühe teise artikli teema.

Õnne võitjatele ja töökat uut arhitektuuriaastat kõigile!