Kohutavast kõnelemine ei kohutanudki

Eesti Ekspress 27.07.2006
Arhitektuuriteadlane Aale Kask käis kuulamas, kuidas arhitektid rääkisid kohutavast arhitektuurist.
Kord aastas on arhitektidel kombeks vabas õhus aeg maha võtta ja pidada maha suvepäevad. Tantsu ja tralli vahele mahub aga alati ka tõsisemat laadi konverents. Sedapuhku (22.-23. juulil) oli kogunemiskohaks valitud Kubija külalistemaja. Iseäranis provokatiivne oli selleaastane teemavalik – kohutav arhitektuur. Esialgne idee oli teha seminariosa koledast arhitektuurist, aga siis olnuks teemapüstitus liiga subjektiivne. Teisisõnu on kole ennekõike maitseotsustus ja siinkohal kehtib vana tõde: maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kui ilu ja koledus on inimese silmades ja kõrvades, siis kohutav on ennekõike peas.
Mis asi siis õigupoolest on kohutav? Et mõisted täpselt paika saaks, paluti kõnelema filosoofiaprofessor Mart Raukas. Tema sõnutsi on kohutav miski, mis avab asjadele üllatava, uue perspektiivi. Kindlasti ei tähenda kohutav halba, pigem võib see oma tavapäratuses jahmatada. Arhitektuur on paraku sotsiaalne akt ja seeläbi sotsiaalselt pingestatud. Kuigi kohutav on samamoodi kontekstist sõltuvalt relatiivne ja seda ka kohutava kogemine. Pole kahtlustki, et üks viimase aasta tundlikumaid teemasid on meie linnapilti järjest lisanduvad tornid. Tavalist inimest kohutavad, arhitekte mitte eriti.
Miks tekitavad arhitektuuri ja linnaplaneerimisega seotud teemad meedias niipalju kõmu? Sellele küsimusele kutsuti vastuseid andma Maarja Lõhmus Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnast. Põhjuseks on teemade jõudmine meediamaastikule, kui asjad juba keevad. Ilmuvad artiklid, mis järjepanu ei kannata oma emotsionaalselt laetuselt vastuväiteid. On siinkohal ikkagi tegemist arutluse ja diskussiooniga või leiab aset hoopiski kehtestamine?
Teisalt leidub hulk teemasid, mis sumbuvad või ei jõuagi trükipressi alla. Ühe näitena sai toodud Kunstiakadeemia ette joonistatud sebra, mille teostajate teo pihta suunatud formaal-juriidilisi tagamaid avaldati, kuid diskussioon, kas kesklinnas peaksid maa all olema autod või inimesed, jäi pidamata. Järgmine esineja, Fredi Tomps, osutas muinsuskaitse institutsioonide poolt võetud vaikivale positsioonile AS Restori linnamüüri täisehitamise osas.
Teistlaadse, avatud kodanikuühiskonna kogemusega tuli peaesineja Taani arhitekt Bjarke Ingels. Kõneldes provokatiivsest arhitektuurist, näitas arhitekt ennekõike oma töid. Paljud neist olid suhteliselt ulmelised ja puhtvisuaalsel tasandil kõhedust tekitavad. Kuulates aga autori põhjalikke analüüse ja refereeringuid meediadiskussioonidest, saab ilmseks, kuidas algul võõras muutub omaks. Ja üht kõrghoonet, mis Taani jaoks osutus siiski liiga utoopiliseks, hakatakse peatselt ehitama Shanghais.
Lisaks mõtlemisainele jagus kahe päeva sisse seltskondlikke ning sportlikke mänge, esines bänd, aga enne hommikusööki ootas kõiki viina- ja šampuselaud. Kohutav on ikkagi mentaalne reaktsioon.