Kohvikuinterjööride näitus pakub ahhaa-elamusi
Sellest, kui suurejooneliselt noor ärimees Nikolai Kultas 1937. aasta veebruaris Tallinnas Vabaduse väljakul omanimelise kohviku uksed avas, rääkis linnarahvas kaua.
Avamispeole kutsuti 500 külalist, maja maksis kõikide rikkaliku söömaaja oma taskust kinni. Kohviku orkestrisse värvati tuntuimad viiuldajad. Shveitsist kohale toodud peakondiitrile maksti sama suurt palka kui Eesti vabariigi ministritele.
Ettekandjad olid gümnaasiumiharidusega ja kõnelesid tosinat võõrkeelt. Torti tellides sai valida 70 erineva sordi vahel, kohvinimetusi oli tosin.
«Kõik peab olema kõige parem,» kõlas Kultase kreedo.
Kohvik Kultas, mis 1950. aastal Moskvaks muutus, pool sajandit hiljem Metropoli nime kandma hakkas ja nüüd taas Moskva nime all külalisi võõrustab, on üks reede õhtul tarbekunstimuuseumis avatud väljapaneku tegelastest.
Fotonäitus «Kohtumispaigad. Tallinna kohvikute interjööre» esitleb möödunud sajandi nimekamaid kohvikuid, kõrvutab endisaegseid interjööre nüüdisaegsete sisekujundustega ning kisub mälusopist esile unustatud hetki.
Kui paljud mäletavad seda, mis asus nõukogude ajal kaupluse Kiika Kööki asemel? Pehmete pruunide nahktumbade ja ümmarguste patjadega dekoreeritud kohvik Pärl, peamiselt vanemapoolse linnarahva kooskäimiskoht.
Miks oli möödunud sajandi alguses põhjust astuda majja, kus praegu paikneb iiri pubi Georges Browne’s? Sest kohvik on seal tegutsenud juba alates aastast 1920, kandes erinevatel aegadel erinevaid nimesid – nii Kirstein, Küba, Savoy kui Feischner.
Hoones Viru tänava otsas, kus praegu asub Demini kaubamaja, peeti 1930ndatel luksuslikke kohvikuid Kuning ja Viru. Seal särasid poleeritud lauaplaadid kallite lühtrite all ning Raimond Valgre lõbustas einestajaid akordioni ja löökriistadega.
Pikal tänaval, praeguses Club Havannah’s tegutsenud kohvik Heinmann torkas silma ohtrate seinakaunistuste, klassikaliste skulptuuride ja lopsakate lillekorvidega.
Igal kohvikul oli oma klientuur. Raekoja platsil asuvas Marcelles sai kohvi kõrvale ka jalga keerutada.
Populaarsuse võitmiseks korraldati viimatimainitud kohas ka kauneima poisipea konkurss ja daamijalgade iludusvõistlus, sestap kogunes sinna noorem ja lõbusam rahvas.
Kultases käisid ärimehed, juristid ja arstid, Pegasus oli kirjandus- ja kunstiinimeste kohtumispaigaks, Toomis einetasid kõrvalasuva Päevalehe toimetuse ja trükikoja töötajad.
Kuigi kohvimajade ajaloo pikkust võib mõõta sajanditega ning Tallinna esimene teadaolev kohvik avati juba aastal 1702, piirdus näituse koostaja kunstiteadlane Kai Lobjakas sedapuhku vaid 20. sajandiga.
«Minu eesmärk oli jälgida aega, mil kohvikuruumi hakati teadlikult kujundama, mitte ei täidetud seda lihtsalt laudadega,» põhjendab Lobjakas, ja toob endisaegsetest sisekujundustrendidest esile kaks suundumust.
1930. aastate kohvikud võtsid oma interjööri luues eeskuju Pariisist ja mujalt Euroopast, ent põimisid sekka ka ohtralt rahvuslikke motiive. 1960. aastate kohvikutes domineeris seevastu põhjamaine modernism – ühelt poolt looduslikud materjalid, puit ja paekivi, teisalt lihtsad vormid ja metallist torumööbel.
Ühtegi täpselt samasugust kohvikut nagu vanadel näitusefotodel pole tänapäeva Tallinnast mõtet otsida. Kuigi näiteks Maiasmoka interjöör on restaureeritud minevikku hoolega silmas pidades ning osa kohvik Narva sisekujundusest on säilinud sellisena nagu kolmkümmend aastat tagasi loodu.