Korterite vaim kummitab majas

Eesti Päevaleht 07.07.2004

Arhitektide seltskond külastas järjekordset kolme uut Tallinna korterelamut. Ehkki kaks maja asus kesklinnas ja kolmas Lasnamäel jäid silma sarnased tähelepanekud – kuidas korteriostjad ei suuda tabada hoone arhitektuurivaimu ja lähevad oma korteri sisekujunduses vastuollu elamu arhitektuuriga. Korteriostjate õigustuseks võib ehk öelda, et praegusel ajal tuleb soovitud korteri siselahendus tihtipeale otsustada veel enne, kui maja ehitama hakatakse. Paljude kujutlusvõime ei luba ehk jooniste pealt arhitekti taotlusi aimata. Samuti märgati seda, et kellegi süül ehitatakse Tallinnas kõrgeid maju sinna, kuhu võiks ehitada väiksemaid, ning madalaid sinna, kuhu sobiksid kõrghooned.

Ülo Peil, arhitekt
Mart Kalm, arhitektuuriteadlane
Ülle Gris?akov, maastikuarhitekt
Triin Ojari, arhitektuuriteadlane
Vallo Toomet, Päevalehe ajakirjanik
Aivo Vahemets, Päevalehe ajakirjanik

Kaarli pst 8 – Arhitektid Jüri Okas ja Marika Lõoke

MART KALM: Kui on hea arhitekt, siis on hea arhitekt ja midagi ei ole teha. Minul tekkis enne, internetist korterite põhiplaane vaadates isegi hirm, et nad on liiga kitsad ja sügavad, aga see, mida ma reaalsuses nägin, oli väga palju meeldivam. Korterid olid arhitektil väga hästi proportsioneeritud.
Sümpaatne on klaasfassaad ja selle taha jäävad suured rõdud. Ülemiselt korruselt oli vapustav vaade Kaarli kirikule. See on palju parem kui kõik traditsioonilised vaated vanalinnale. Näha seda paearhitektuuri ülevalt – see on minu jaoks selle maja puhul absoluutselt suurim pluss.
Üllatavalt hea oli heliisolatsioon, millega seostuvaid probleeme võinuks selle maja juures karta.
Mis mulle ei meeldinud, oli metallitööde räpakas ehituskvaliteet ja see, et suurtele avaratele oleskelurõdudele ei olnud ette nähtud valgustust.
Kahju oli vaadata, et nii paljud inimesed olid korterisse teinud sisekujunduse, tabamata selle maja vaimu. Kui sulle meeldib niisugune vuhvelstiil ja -laad, siis ära osta korterit sellisesse majja.

TRIIN OJARI: Alati siit mööda sõites olen mõelnud, et sellest tuleb supereksklusiivne maja – topeltklaasfassaad, maht ja asukoht eeldavad seda. Aga sisekoridore, nende kujundust ja viimistlust vaadates oli kerge pettumus – see on täiesti traditsiooniline ja odavamaiguline.
Aga muidu mõjusid rõdudesüsteem ja liikuvad klaaspaneelid sümpaatselt, kuigi neid paneele liigutada oli suhteliselt raske. Kui lumi või jää sinna vahele tuleb, siis ei kujuta ette, kuidas nad toimivad. Aga võib-olla neid polegi vaja eriti liigutada, võib-olla inimesele meeldibki istuda nagu kasvuhoones klaasi taga.
Ja korterid olid muidugi üllatavalt väikesed, eks nad tänapäeval ongi sellised. Valitseb stereotüüpne arusaam, et väiksemaid kortereid on lihtsam müüa. Aga üllatavalt tihti lähevad ka suuremad korterid kergesti müügiks. Keegi ei ole turgu piisavalt põhjalikult uurinud.

MART: Minu arust elame me tingimustes, kus ei ehitata selliseid kortereid, mida ühiskond vajaks, vaid selliseid, mida kinnisvara-
ärimeestel on lihtne müüa…

TRIIN: …mida inimesed suudavad osta.

MART: Mingil määral on see nii, kuid mingil määral on nõudlus ka kujundatav. Aga meil on oluliseks määrajaks hoopis kinnisvaraärimeeste mugavus teenida hõlpsasti raha.

TRIIN: Mõneti oli kahetsusväärne, et pea- ja tagafassaadi oldi erinevalt käsitletud. Tagafassaad oli selgelt tagaplaanile jäänud.

ÜLLE GRIS?AKOV: Minule hakkasid akendest avanevad vaated silma. Mööda kortereid käies sobisid mulle rohkem need vaated, mis olid tänava ja Kaarli kiriku poole. Aga tagumisel küljel häirisid õudselt kaitsejõudude hooned ja hoov. Teine asi oli muidugi rõdu viimistlus – vaheklaas oli ilus, aga see, et sinna saunarestid maha pandi, väärtustas rõdu vähe. Toompea vaade jättis mind suhteliselt külmaks – maksta nii palju vaate eest, mis mu meelest selles kontekstis oli klis?ee.

ÜLO PEIL: Põhimõtteliselt nõustun kõigi eeltoodud väidetega, alates sellest, et hea arhitekt teeb ikka hea maja. Aga muidugi oli Triinul õigus, et üldkasutatavad ruumid olid niivõrd esindusliku maja puhul täielik pettumus.
Aga kui teistpidi vaadata, siis võib-olla see ongi üks täiesti tavalise plaanilahendusega maja, kus on küllaltki praktilised ja väikesed korterid, millele on lihtsalt antud natuke efektsem lihv. Ja sellise lõppviimistlusega, nagu lükandklaasid, ning vaadetega saavutatakse mingi elitaarsus.
Tegelikult oleks ehk õige, et arhitekt peaks juba alguses välja pakkuma mingisuguseid variante: natuke suuremaid ja natuke paindlikumaid kortereid. Siin oli peaaegu enamik ikka täiesti poissmehekortereid.

MART: Tegelikult oli mitu inimest ostnud kaks korterit, et saada suuremat pinda. Järelikult on kinnisvarameeste jutt väikekorterite vajadusest ikkagi nende oma mugavus, mis ei vasta tegelikule nõudlusele.

ÜLO: Aga üllatav oli veel see, kuidas sisematerjale valitakse. Arendaja ütles, et on väga palju erinevaid materjale, mille hulgast saab ostja valida. Ja arendaja kaks tehnilist töötajat aitavad tal selle kokku sobitada. Mina aga eeldaks, et kui on hea arhitektuuriga maja, siis on ka interjööris mingid teatud siseviimistlusmaterjalide täispaketid, mille hulgast valida. Tõesti, kui sa näed tavalist 30×30 plaati ja 60×60 ripplage, siis see on kindlasti alla sellise maja standardi.

MART: Siin tuli välja tegelikult maja suurem probleem – siseviimistluse standardpakett oli nii prosta, et ei vastanud maja asukohale ja väljanägemisele. Ses mõttes müüdi neid kortereid dumpinghindadega. Ükski inimene sellise standardse paketiga ei lepi ja kui sa vähegi normaalset elamist saada tahad, siis pead kõvasti lisa juurde ostma. Selles mõttes on see arendaja poolt ebaaus lähenemine.

Plussid:
•• hea asukohaga maja esinduslikus linnakeskkonnas, väljapaistev arhitektuur
•• arhitektuur ei soleeri, heaks fooniks Kaarli kirikule
•• hästi lahendatud müratõke elegantsete klaasrõdudega, rõdudel mõnus aega veeta
•• tegelikult on tegemist tavalise kortermajaga, mis mõne osava nüansiga on muudetud elitaarseks
•• supervaated pea igas suunas (Toompea vaade isegi kahvatub kesklinna vaate kõrval)
•• ülemistelt korrustelt avanevad Kaarli kirikule vaated nagu Pariisis
•• vaatamata nende väiksusele on korterite planeeringud head

Miinused:
•• häirib koridor ja selle triviaalsed viimistlusmaterjalid
•• tänavakorruse äripindadel pole oma kliendiparklat
•• puudub täielikult krunt ja elamu juurde kuuluv keskkond
•• maja hoovikülje vaade Kaitseliidu asfaltõuele on masendav
•• metallitööde lohakus
rõdude vaheline helisummutus tundub ebapiisav
•• korteri põhihinna eest ei saa
suurt midagi, normaalseid lahendusi peetakse lisadeks
•• odavamaigulised ja standardsed viimistlusmaterjalid ühiskasutatavates ruumides
•• korterid ühepoolse planeeringuga.

HINNTELEHT:
•• Arhitektuur – 4,8
•• Sisekujundus – 3,0
•• Ehituskvaliteet – 3,0
•• Ruumilahendus – 4,6
•• Keskkond – 3,0
•• Materjalid – 3,4
•• Kvaliteedi ja hinna suhe – 3,2
•• Koondhinne – 3,6


Kaupmehe 6 – Arhitektid Kalle Vellevoog ja Velle Kadalipp



MART: Tegemist on ju põhimõtteliselt väga positiivse majaga, aga ta on natukene liiga kõrge. Ma saan aru sellest loogikast, millele arendaja rõhus – et samas kvartalis on seitsmekorruselisi maju ja arendaja on samasse kvartalisse sama kõrgusjoone välja pressinud.
Aga kui me vaatame seda maja mööda Kaupmehe tänavat liikudes ja ka muude tänavate ja kõrvalkvartalite suhtes, peame jällegi tunnistama, et Tallinnas on SAPA (säästva arengu ja planeeringu amet – toim) lõdva püksikummiga amet. Sealt ei tule linnaruumi tervikuna läbimõt- levaid detailplaneeringuid ja arendaja kasutab seda ära.
Vaatamata suurele mahule on majal suhteliselt hea ja huvitav arhitektuur. Eriti sümpaatne (võrreldes eelnevalt nähtud Kaarli puiestee majaga) on see, et avalikud ruumid on palju põhjalikumalt, paremini ja korrektsemalt läbi töötatud ning trepikojad ei jäta odavat muljet.
Korterite planeeringud tundusid suhteliselt normaalsed. Mõistlik on see, et garaaz?i peale oli tehtud haljastus, aga sellest räägib Ülle paremini.

TRIIN: Arhitektuurselt lisab see maja sinnakanti ajalooliselt uue kihi, mis oma käsitluselt on samas suhteliselt traditsiooniline ja modernistliku arhitektuuri pärandisse tagasivaatav – ei midagi liiga radikaalset, traditsioonilisusele ja väärikusele pretendeeriva fassaadilahendusega.
Normaalne, hea tasemega kortermaja hinnatud elukvartalis, ei oska ühtegi paha sõna öelda.

ÜLO: Üks detail – soojatorud olid toodud nagu Lasnamäel või Mustamäel seina peale.

TRIIN: Huvitav oli sealjuures arendaja Skanska põhjendus, et kuna neil on Soome omanikud, siis on see detail Soome standarditest üle võetud.

MART: Aga ta tõi ka tõelise põhjuse – see aitab igasuguseid avariisid võimalikult kiiresti kõrvaldada.

ÜLLE: Mina hindan selle maja miljööd palju rohkem kui Kaarli puiestee maja oma. Koht on koduks mõnus, tekkis sisehoov, krunt oli väike. Teise korruse rõdu garaaz?ikatusel oli tõeliselt hästi lahendatud. Alati võib vaielda, mis on ilusam või inetum, aga igal juhul ei olnud ta standard. Hoovi haljastuse poolelt – minu arvates tuleks üldse vältida neid pisikesi mururibasid, sest neil ei ole mingit mõtet. Selle võiks asendada kas või põõsastikuga.
Mänguväljak – plusspunkt, et üldse oli, aga ei vastanud standarditele, mis näevad ette väga kindlat turvaala. Tundus, et olnuks ruumi mänguväljak sinna avaramalt ja paremini paigutada.
Minul pani see maja adrenaliini rohkem liikuma kui eelmine.

ÜLO: Adrenaliini on kahte tüüpi või kahel juhul: kas suurest rõõmust või kui hari punaseks läheb, siis on ka. Kaupmehe tänav on siiski natuke vaiksem ja rahulikum. Vaataks veidi etteheitvalt ka arhitekti poole, et selline kaheksakorruseline majamürakas sinna paigutati. Tema muidugi seletas, et arendaja soovis sinna lausa kümme korrust teha. Aga see on vist praeguse aja trend, et iga maja on korrus või kaks liiga kõrge.
Maja iseenesest on suhteliselt sümpaatne ja hea arhitektikäega tehtud. Kuidagi nagu steriilne, ei ole selline elav, mulle isiklikult tundub rohkem büroomajana.
Autorist võib ka aru saada: kuna maja on natuke liiga suur, siis on kasutatud hästi palju erinevaid materjale: tavaline paneel, pruun paneel, valge krohvipind, laudisvormipind, mis on mustaks värvitud. Natuke liiga kirju. Samas on kõik materjalid väga korralikud, korrektsed, väärikad ja tugevad.

Plussid:
•• hea asukoht, moodne maja väljakujunenud traditsioonilises keskkonnas
•• ilusad, läbimõeldud ja hästiteostatud üldruumid, ning koridorid
•• mänguväljaku olemasolu
•• meeldivalt soliidne arhitektuur
välisarhitektuur püüab rohke materjalikasutuse ja liigendatuse abil maja «väiksemaks teha»
•• korraliku plaanilahendusega korterid
•• allkorruse korteritel kesklinna kontekstis unikaalsed terrassid

Miinused:
•• maja liiga suur selles keskkonnas ja rikub linnaruumi – kaks ülemist korrust on liiast
•• lintaknad ja klaasfassaadid mõjuvad büroohoonelikult
hoonealune suletud parkla täidab pea kogu õue, haljastus napp
•• mänguväljak ei arvesta turvanõuetega ja tehtud “linnukese” pärast
•• hoovifassaadi materjalivalik ebaühtlane

HINNETELEHT:
•• Arhitektuur – 3,6
•• Sisekujundus – 4,6
•• Ehituskvaliteet – 4,0
•• Ruumilahendus – 4,2
•• Keskkond – 3,6
•• Materjalid – 4,0
•• Hinna ja kvaliteedi suhe – 4,2
•• Koondhinne – 4,0


Narva mnt 128 – Arhitekt Ilmar Klammer



TRIIN: Maja on teatud mõttes edasiarendus või kaasaja versioon tüüpilisest Lasnamäe majast: paneelkonstruktsioon, odavad ehitusmaterjalid, plastaknad, tuulekojad. Need meenutasid mulle kõik tüüpilist Lasnamäe kortermaja lahendust.
Aga teisest küljest asub ta ikka sellest vanast asumist nii palju kaugemal . Siin tekib linnaehituslik küsimus – mis selle kahe keskkonna vahelisele tühermaale kerkib?
Korterid ise olid läbi maja, täiesti kvaliteetsed ja normaalsed. Mõneti küsitav oli ehk terrasside rajamine katusele, kus on kindlasti väga tuuline; kahtlane, kui palju neid terrasse reaalselt kasutada saab. Maja asukoht on planeeringuliselt väga efektne – sõidad üles Lasnamäele, siis avaneb vaade kaarduvale majamassiivile, mis 1950-ndate elamuarhitektuuri meenutavalt on postidele tõstetud.

MART: Väga nõus, et majas on heas mõttes lasnamäelikkust. Me peame üle kasvama perestroikaaegsest “peatage Lasnamäe” mentaliteedist. Lasnamäge tuleb positiivselt hõlmata. Ja see maja teeb seda sissejuhatusena väga hästi.
Minu arust on arhitekt väga hästi hakkama saanud mõistliku, lihtsa, ratsionaalse ja loogilise lahendusega. Mõistlikud ja head näevad välja ka avalikud ruumid, ainult et ehituskvaliteet on madalam, kui võrrelda arhitektuurse kvaliteediga.
Kõigi nende kolme maja puhul on kahju sellest, et kortereid ostavad inimesed, kes ei oska maja arhitektuurist lugu pidada ja kes tahavad oma ümberehitustega sinna teistsugust arhitektuuri sisse tuua.

ÜLLE: Siin olid katuseterrassid selles mõttes erilised, et igal katusel neid ei ole. Aga võib-olla oleks võinud katuse haljastada või lahendada teiste vahendite kui plaatidega. Kui arhitekt oleks õigel ajal sellele mõelnud, oleks võinud sinna panna mätaskatust – kujundada see tõeliseks katuseterrassiks, aga mitte teha standardeid.
Sellega, et õues muud ei ole kui parkimiskohad, olen ka ise kokku puutunud. Kortereid ehitakse majasse palju, krunt on väike ja arendaja on lihtsalt sunnitud autod kuhugi ära mahutama.
Ma ei ole kuskil mujal riigis näinud, et parkimine on nii a ja o kui meil ja kõik väljasolemise võimalused ära nullitakse.

ÜLO: Võib-olla hakkab just lauluväljaku-lähedane Lasnamäe kaldapealne nüüd arenema ka. Ehitus on seal eriti tobedalt seisma jäänud – just Lasnamäe alguses, kus oleks ehk kõige nauditavam ja linnalähedasem keskkond, aga seal ei olegi midagi.
Julged värvid – kollane ja sinine, mis on võib-olla natukene naivistlik, aga vähemalt värske ja aus lähenemine. Maja oleks nagu eesti arhitektuur, aga sisult ilmselt väga venekeelse keskkonnaga. Mõned kohad interjööris olid ikka väga ehmatavad, kas või need kipsist võltskarniisidega kaminad. Aga kõik asjad ei peagi olema Skandinaaviast pärit, mõni võib ka teistsugune olla.
Kõige kurvem ongi vast see katuseterrassi teema, mis tegelikult on seal väga luks asi. Aga kuidas ikkagi ühe mehe kabinet ja teise mehe saun, kõik klaasist seintega, üksteise vastu sobivad? Oleks võinud nad ehk tõesti privaatsemaks muuta.
Kogu see Lasnamäe kallak, mis läheb kuni EMT peahooneni ja Majaka piirkonnani välja, võiks olla kõrghoonestatud. Aga sinna kõrvale ehitatakse hoopis viiekorruselist maja. SAPA-l on vist ka see koht kahe silma vahele jäänud.

Plussid:
•• hea asukoht, supervaated Tallinna lahele,
•• jätkab Lasnamäele sobivat joont – sisuliselt üheksakordse tüüpmaja edasiarendus, heas mõttes lasnamäelik
•• rõõmsad värvid ja uhke kaarjas hoonemaht, jõuline ja sobiv maja Lasnamäe alustuseks klindi serval
•• sümpaatsed katuseterrassid,
poolavatud majaalune parkla lisab visuaalset kergust ja elegantsi
•• hea transpordiühendus kesklinnaga
•• korterid läbi maja, optimaalse planeeringuga
korteri standardsisustuses sisaldus korralik viimistlusaste sanitaartehnikani välja

Miinused:
•• kitsad koridorid
•• üldruumide kirjusus
•• katusekorruse pindadel puudub privaatsus, katuseterrassid on läbimõtlemata
•• puudub haljastus, hoov mõeldud ainult autodele, nukker ümbrus
•• parkla on tavaline asfaltplats, krundil puudub puhketsoon
elanikud ei taipa maja arhitektuurist midagi
•• keskpärased viimistlusmaterjalid, mida on varjatud kirevate värvidega (sini-kollane fassaadimuster)

HINNETELEHT:
•• Arhitektuur – 3,5
•• Sisekujundus – 3,0
•• Ehituskvaliteet – 3,0
•• Ruumilahendus – 4,0
•• Keskkond – 2,3
•• Materjalid – 2,5
•• Hinna ja kvaliteedi suhe – 3,5
•• Koondhinne – 3,1

Loe:epl 07.07.2004