Kriitikanälg

Kas arhitektuurikriitika on arhitektuuri mõtestamine, selgitamine või sellest rääkimine? Miks kriitiku tekst on enamasti kirjeldus? Kas vahendajaks peaks olema teadlane, arhitekt, ajakirjanik, fotokunstnik või tarbija? Tähtis on vaimne kogemine. Vaimne praktika.

Kriitikast õppima, isegi seda nautima kutsuvad üles juhtimisteooria raamatud. Kuidas on aga lood päriselt? Kas nii, nagu elus, või nagu juhtimis­õpikutes? Arhitekt on väga valvas ja näeb kriitikat seal, kus seda võib-olla polegi. Kriitik hoiab arhitekti enesehinnangu ohjes, ei luba liialt riskida, takistab loomingulist ja vaba väljendust, sest kardame vigu teha. Teinekord kriitika jällegi just kannustab edasi minema, kõige kiuste. Kriitika ei saa olla ilus, kriitika on valus, isegi kole. Arvatakse, et ei ole inimest, kes vaimustuks kriitikast.

Ühel arhitektuurikeskuse välkloengul konstateeriti, et arhitektuurikriitika adressaat on ebaselge, tellimust pole, suhtlusmeedia ajastul kehtib nn igameheõigus, teisisõnu professionaalse kriitika osakaal väheneb. Kuna Eestis pole arhitektuurikriitika traditsiooni, siis pole justkui ka midagi taga nutta. Klõpsude arv on paljude meelest tänapäeva kriitika. Reklaam on kriitika. Mood on kriitika.

Kriitika peaks andma siiski loojale tagasisidet, tarbijale tõlgenduse, tekitama suhtlust, arendama teoreetilisi lähtekohti. Arhitekt ei tohi loobuda loovast uudishimust. Rutiinilangemisele ja mugavustsoonis tegutsemisele tuleb vastu hakata. Sellele õigeaegne osutamine võiks olla kriitika üks ülesannetest.

Kriitika on metodoloogiline analüüs. Metodoloogia on õpetus tunnetusprotsessi põhimõtetest. Arhitektuuri vaadeldes peab vaatlema ka sotsioloogiat, tehnoloogiat, inseneriteadusi. See on keeruline. Kriitikul peab olema aega, tahtmist süveneda, teadmisi, kogemusi, tunnetust ning julgust. Üldjuhul on ärimaailmal vaja sedasama. Küll aga mitte meil. Mujal osatakse ammu näha hea arhitektuuri ehk hea elu- või ärikeskkonna rahalist väärtust. See tõmbab ligi inimesi ja raha. Üks meisterlik sooritus loob võimaluse professionaalsuse kumuleerumiseks.

Kala ei taju, et on vees, meie ei taju, et oleme keset head arhitektuuri – see on loomulik elukeskkond.

Ehitatud keskkond ja looduskeskkond toimivad kõrvuti. Kui loodusfotograaf enne pildistamist istub tunde või lausa päevi metsas, et paika tunnetada, siis ehitatud keskkonnaga on sama lugu: paiga vaimu mõistmiseks tuleb linna pikka aega vaadelda, et tunnetada koha vaimu. Lisaks sellele on vaja pärida, uurida, vestelda, vaadata jooniseid, eskiise, muudatusi, optimeerimist, jooniste taset, detailide läbikonstrueerimist, ehitaja oskust, arendaja ning tellija sekkumise, kaasamõtlemise määra.

Kriitika vektor on suunatud parema elukeskkonna loomise suunas.

Meie kinnisvaraturg toimib lihtsakoeliselt: ehita odavalt, müü kiiresti ja kallilt, sest peagi ilmnevad möödalaskmised ei jää nõnda garantiiajale jalgu. Lisaväärtuse loomine pole ilmtingimata vajalik. Heal juhul, ehkki harva saab tellija ning avalikkus selle lihtsalt kauba peale. Kiviajal ei osatud aimatagi, mida kokakunst pakkuda saab. Sellega seoses meenub praegune seis ehitatud keskkonna loomisel. Müügistrateegiate keskmes on ostja, kellele tuleb pakkuda sobiv toode, talle pahatihti tema ebateadlikkust ära kasutades nii mõndagi pähe määrida. Liialt idealistlik on eeldada kapitalismilt, et loobutakse teenimast kasumit millelt tahes, vahendeid valimata. Alternatiivsete võimalustega tuleb liialt jännata ja see ei ole ettevõtja huvi, tema kasum tuleb teisiti: lihtmenetlusel, vaimsust investeerimata.

Mis on tänapäeva kriitika? Arhitektuur on tööstuse osa, kus pole kohta eksperimentaalsusele, eksimustele, katsetustele. Arhitektuuris ei ole antud võimalust käituda mässumeelselt, nagu paljudele teistele loomingulistele väljendustele. Mässu, radikaalsete katsetuste tulemuseks on geeniuste teke. Seda saavad endale lubada rikkad ühiskonnad, ent unistada võiksid ka vaesemad! Ruutmeetrid ja käive ei saa olla loominguliseks kriteeriumiks ja kriitika objektiks. Idee on see, mida me tegelikult soovime leida, analüüsida. See peaks olema unikaalne, sobima konteksti, edasi viima, ning lõpuks ka tolle va kasuteguriga.

Praegu domineerib kriitika, mis on ajendatud isiklikest huvidest, enesekesksusest, uhkusest, ahnusest, võimetusest panna ennast teise positsiooni, hirmust muutuste ees, eelarvamustest, hirmust eksida, kartusest erineda arvamusliidrite seisukohtadest.

Kuidas siis on, kas elus õnnestub kriitikat nautida, nagu soovitavad juhtimisteooria raamatud?

Psühholoog Voldemar Kolga ütleb, et nii nagu inimesed ja asjad võivad olla ilusad ja inetud, on olemas ka ilus ja inetu kriitika. Sõna kriitika tuleb kreeka keelest (κριτικός – kritikós) ja tähendab märkamisvõimet, argumenteeritud analüüsi, tõlgendust, väärtushinnangut (mitte valu põhjustamist).

Just sellisest kriitikast on meil puudu. Tegijad oleksid kindlasti õnnelikud, kui keegi kritiseeriks nende tehtut konstruktiivselt. Kergem on rääkida aiaaugust, mitte asjast endast. Kriitika on suur väljakutse ja ajutegevust stimuleeriv tegevus, mis on mõnus.

Churchill on öelnud, et kriitikaga ei pea nõustuma, kuid see on vajalik. Kriitika täidab sama ülesannet nagu valuaisting kehas. See sunnib mõtlema ebatervislikele asjadele, mida tarbime. Kriitika võiks olla ebamugavustunnet ennetav meede, sest arhitektide praaki ei kanta maha, ei visata minema, see jääb meid piinama ja ahistama aastasadadeks.