Krista Kodres: Ametnikud ja asjatundjad
Krista Kodres, kunstiteadlane
Majanduslikult õitsvas Eestis pannakse kritiseerijate suu kinni lihtlabase argumendiga: mis te virisete, elu on läinud paremaks, pea kõigil on tööd ja leiba, reisitakse kodu- ja välismaal, ostetakse autosid, kortereid ja maju. Tõsi ta on.
Ometigi riivab hinge, kui minister Reiljan soovitab nn kultuuriinimestel tegelda oma asjadega või kui abilinnapea Kallo soovitab professoril (siinkirjutajal) selmet lehes kirjutada, tegelda õpetamisega. Näiteid samasuunalisest mõtlemisest on veelgi ja sõnum on ühene: iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Poliitikud juhtigu, teised aga tegutsegu oma eriala piires.
Niisugune tööjaotus on ainult näiliselt ratsionaalne. Tahaksin visandada, mida see on kaasa toonud Eesti ehitatud keskkonnale ja kuidas mõjutanud/mõjutamas meie kõigi elukvaliteeti. Et püsida leheformaadis, sõelugem välja mõned märksõnad.
Koht
Kohamõiste on rahvusvahelises arhitektuuriteoreetilises diskussioonis olnud viimaste aastakümnete kesksemaid. Kohamõiste seostub otseselt linnaplaneerimisega, mille eesmärk on tagada ehitatud keskkonna toimimine nii, et see rahuldaks enamiku ootusi. Keskkondi on muidugi mitmesuguseid: linnakeskused, elurajoonid, puhkealad. Ükski neist ei ole enam n-ö puhas, vaid enamasti multifunktsionaalne keskkond.
Üks planeeringute ülesandeid on keerulises funktsioonide/vajaduste, aga ka ootuste paljuses orienteeruda ja planeeringuid mõistlikult suunata. Kui seda suudetakse, siis keskkond toimib ehk teisisõnu: seda kasutavad inimesed on rahul.
Just sellelt pinnalt tuleks vaadelda hiljutist Tallinna linnavalitsuse ja Arhitektide Liidu vaidlust linna uue raekoja asukoha asjus. Linnavalitsuse argumendid arhitektide soositud koha vastu olid pragmaatilised: admiraliteedibasseini ei mahu hoone ära, maad juurde osta on kallis, parklaid rajada on raske. Kõlama jäi ka mõte: teeme kesklinna äärde, küll inimesed ära harjuvad.
Viimast põhjendust võiks teoreetilisest vaatepunktist lähtudes kirjeldada modernistlikuna, sunnina kohavaliku abil, millega linnakodanik oleks pidanud muutma oma harjumusi. Muuhulgas rääkis otsus vastu heale linnaehitustraditsioonile, mille juured on sama vanad kui linn ise – ühiskondlikud funktsioonid / neid representeerivad hooned paiknevad linnasüdames.
Tallinna linnavalitsuse otsus linnakeskust ümber paigutada või hajutada olnuks õigustatud suurlinnas, mis on tänapäeval mitmekeskuseline. Tallinn seda ei ole ega ole teada ka prognoose, mis sellist tulevikku ennustaks.
Imelik valik
Arhitektide poolt kesklinna ruumilise laiendamise idee admiraliteedibasseini suunas lähtub aga linnakeskuse arengu loogikast ja tagaks raekoja mugava kasutuse. Seega ei saanuks ametnike otsus kuidagi elanikke rahuldada ja olnuks selles mõttes ka kohatu – kui lähtuda eeldusest, et linnavalitsuse põhieesmärk peaks olema kodanike huvide arvestamine ja teostamine.
Linnapoliitikute rõhumine maksumaksja raha kokkuhoiule oli ebapiisav argument. Raha uue raekoja jaoks kulutatakse nagunii, aga kui tulemus ei rahulda, on see paljuski raisatud raha.
Tahaksin sellega seoses meenutada üht, õnneks küll suhteliselt vähekulukat õppetundi. Linnar Priimägi konstrueeris mõni aeg tagasi raekoja juhtumiga analoogse eksperimendi. Ta nimelt väitis, et kui püstitada Kaarli puiestee otsa Vabaduse kell, siis muutub see koht linnaelanike meelispaigaks. Mis sellest välja tuli, on nüüdseks selge.
Kahe magistraali vahele jääv kell-skulptuur mingit uue tähendusega kohta linna ei tekitanud, põhjusel, et seal on nii raske kohtuda. Argipoliitiline otsus seega tööle ei hakanud, kohta ei looda käsuga, vaid läbimõeldud valikuga. Lisaväärtuse annab kohale mugav ja kaunis kujundus.
Esteetika
Kuigi esteetikast rääkimine tähendab postmodernistlikus maailmas alati libedale teele minekut, ei pääse sellest ehitatud keskkonna ja arhitektuuri (aga ka kunsti, kirjanduse, muusika) puhul ometi kuhugi. «Maitse asi» ja maitsete konkurents on ka linnapoliitikute fraseoloogias kodunenud kui üks argumente kriitikat tekitanud otsuste põhjendamisel.
Ma ei ole kindel, kuivõrd ametnikud on selleteemaliste loosungite sisu üle järele mõelnud ja kui palju neil selleks võimalusi ongi. Kunstil ja arhitektuuril on pikk ajalugu, mille tundmine ja kogemine loob eelduse nende kvaliteedi tajumiseks.
Et esteetiliste arusaamade kujunemine on kindlasti seotud ka nende sotsiaalse, haridusliku ja põlvkondliku konstrueerimisega, ongi nad kaasajal, kui fikseeritud vormikaanonid puuduvad, erinevad.
Kontseptuaalse ja stilistilise pluralismi tunnustamine ei tähenda ometi loobumist kvalitatiivsetest otsustest. Selle nimel korraldatakse konkursse, antakse preemiaid, tunnustatakse andekamaid, hinnatakse «kõige ilusamat».
Kui jälle pöörduda Tallinna praktika juurde, siis tahaks, nagu Marko Raadi filmis «Esteetilistel põhjustel», emigreeruda. Võrdluses teiste Euroopa pealinnadega, kus kohtab elegantseid ja läbimõeldud arhitektuuri ning avaliku ruumi lahendusi, jääb Tallinn mäekõrguselt alla. Siin otsustavad poliitikud ja arendajad.
Esimesed arvavad, et nad on eriti pädevad linnadisaini, monumentide ja purskkaevude alal, teised korraldavad arhitektuurikonkursse, mille mõõdupuuks näikse enamasti olevat projekteerimis- ja ehitusmaksumus; linnapoliitilisi takistusi selleks ei ole.
Viimase aja drastiliseks näiteks on Avo Ermeli kujundatud linnamööbel, mille kavandid äsja lehtedest läbi jooksid: kuna rahvusvahelise konkursi tööd peeti kalliks, tegi toona veel linnadisainerina töötanud Ermel töö ise (!) ära. Tulemus on hästi keskmine; rääkimata sellest, et tsiviliseeritud riikides ametnikud ei projekteeri oma haldusala objekte.
Olen ometigi kaugel väitmast, et ametnikud on rumalad, või et neid pole vaja. Kaasaegne linnaplaneerimise ja keskkonnakujunduse sfäär on väga avar ja kulukas ning puudutab paljusid huvigruppe – seega ei saa ei ametnikud-poliitikud ega ametnikud-asjaajajad sellest eemal olla.
Omad liistud
Küll aga arvan, et praegu on asjad pööratud pea peale. Nimelt allub planeerimisamet linnas abilinnapeale. Et viimane on poliitiliselt määratud ja vaheldub koos iga võimuvahetusega 1-2 aasta tagant, saavad linnaplaneerijad-ametnikud lühikese aja tagant uue juhi.
Näide elust enesest. Oma kolm aastat tagasi algatas toonane abilinnapea Peep Aaviksoo Tallinna kõrghoonete teemaplaneeringu protsessi. Aaviksoo kaotas varsti koha, töö valmimine planeerimisametis venis (venitati?), nüüd on see juba üle aasta valmis, kuid vastu võtma seda keegi ei kipu.
Samal ajal näeme, kuidas kerkivad «pilvelõhkujad» sinna, kuhu nad teemaplaneeringu järgi kerkida ei saaks. Prognoosin, et kõrghoonete planeeringut ei võeta vastu niipea.
Neil põhjustel ootan erakonda, kellel jätkub julgust tõdeda, et linna planeerimine tuleb apolitiseerida, luua selline linnaarhitekti ametikoht, mis ei ole linnavõimuga mitte alluvus-, vaid dialoogisuhtes. See võimaldab kavandada pikaajalisi arenguplaane võimuvahetusest sõltumata.
Süsteemi huvipuudus
Niisuguse peaarhitektibüroo esmaülesandeks on linna ruumilise arengu üldkontseptsiooni, printsiipide, väärtushoiakute sõnastamine, tegu, millest amet on aastaid kõrvale hoidnud, ilmselt põhjusel, et praegune süsteem ei ole sellest huvitatud: mida enam selgust, seda vähem on võimalusi otsuseid poliitilistel (sala)ajenditel kallutada.
Muudetud süsteemis saaksid planeerijad, kujundajad, logistikud jpt, kelle töö kaasaegseks linnaplaneerimiseks vajalik, teha linnajuhtidele oma ettepanekuid, et seejärel nende vajalikkus ja võimalikkus üheskoos läbi diskuteerida. Veel enne seda peaksid ideed jõudma ametnike avalikkuse ette otsustustest puutumata kujul.
Mis oleks süsteemi muutmise kontseptuaalne õigustus? Sellest oli eespool juttu: asjatundjad mõtlevad, ja peavadki seda tegema, ideaalmudelite kaudu. Erialateadmised ja kogemus võimaldavad neil ennustada teatud arenguid.
Nad mõtlevad heas mõttes abstraktselt – mis ei tähenda realiteetide hülgamist, modelleerides linna tulevikku, lähtudes vajadustest ja tulemustest, aga mitte poliitilistest tõmbetuultest. Niisugusesse pearhitekti-büroosse leiaks piisavalt häid spetsialiste, kes praegu süsteemist selle otsustus- ja tegutsemisvõime piiratuse tõttu on eemale hoidnud.