KRISTA KODRES: Las avalikkus haugub, linnaplaneerimatus läheb edasi
Tervet artiklit loe: Postimees 10.02.2006
Krista Kodres kirjutab, et sel ajal kui arhitektuuritemaatika vallutab meediat järjest jõulisemalt, on vastutavad ametnikud vait. See on mõistetav, sest vähemalt Tallinna linna planeerimine on politiseeritud ja arendajate käpa all.
On huvitav näha, kuidas arhitektuuriproblemaatika vallutab üha jõulisemalt meediaruumi. Päeva- ja nädalalehed, arhitektuuri-, disaini- ja koduajakirjad on täis arhitektuuriinfot.
Selle põguski silmamine tõestab, et nii ajakirjandus kui ka publik on omandanud varem üksnes erialaringkondades käibinud sõnavara: elukeskkond, avalik ruum, arhitektuur kui sümbol ja/või metafoor, avatud planeering, väärikad materjalid jms.
Info kõrval tuleb ette ka arhitektuuri analüütilist ja kriitilist mõtestamist ning kohati paisuvad diskussioonid, meenutagem siin kas või võitlust Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ümber, lausa väitlejate omavaheliseks sõjaks. See kõik tõendab, et huvi arhitektuuri vastu kasvab üha. Meedia valmisolek annab võimaluse arusaamu arhitektuurist arendada, kuid ka manipuleerida.
Ainus, kes pulbitsevat protsessi vaid kõrvalt näib vaatavat, on avalik võim. Vaikivad asutused ja ametnikud, kellele arhitektide ja kodanike intensiivne huvi ilmselt korda ei lähe.
Arhitektuuriline kameeleon
Kuidas muidu seletada, et näiteks pealinna arhitektuuri üle otsustav seltskond pole kusagil selgitanud, mis põhimõtetele ja väärtustele tugineb Tallinna arendamine. Olen umbes kolmel viimasel aastal pea igas kirjatöös siinsamas Postimehe veergudel meenutanud, et Tallinna linna säästva arengu ja planeerimise ameti põhikirjas seisab niisuguse ülddokumendi koostamise kohustus. Üldkontseptsiooni pole tehtud ja keegi pole ka vaevunud selgitama, miks.
Küsimusele on lihtne vastata, teades, kui kiiresti vahetub linnavõim ja aimates poliitiliste jõudude taga seisvaid huvisid – parteide sponsorite nimekirjadest leiate kõik kinnisvarahiiglased.
Võimu kiire vahetumine ja erakondlikud seosed kumisevad selgelt ka arhitektuuriametnike peades ning sestap ei saagi põhimõtteid formuleerida. See tähendaks ju seisukohavõttu, millest ehk järgmise ülemuse saabudes peaks lahti ütlema.
Valmisolek planeeringuliseks ja arhitektuuriliseks kameeleonlikkuseks on nüüdsesse linna toimimisse sisse kirjutatud, sest linna planeerimist ei juhi mitte linna peaarhitekt Ike Volkov, vaid tema ametit kureeriv poliitiline abilinnapea.
On selge, et seni, kuni planeerimist ei apolitiseerita, seni, kuni ei looda tõelist, mitte nimelist peaarhitekti institutsiooni, kes koos linnavõimu vahetusega ei vahetu, ei ole olukorra muutumist oodata. Muidugi eeldab see muutus poliitilist otsust, mille peavad tegema poliitikud ise. Nii näibki, et tegelikult võivad penid küll haukuda, kuid karavan läheb ikka edasi.
Hea näide eelnenu illustreerimiseks on nn pilvelõhkuja-probleem. Kaks aastat tagasi viibisin ise toonase abilinnapea Peep Aaviksoo kokkukutsutud koosolekul, kus teatati, et Tallinna linn on otsustanud kujundada seisukoha, kuhu võiks ja kuhu ei võiks rajada kõrghooneid. Määrati ka töökomisjon. Praeguseks on see mõistlik töö, mille kohe-kohe valmimisest teatati umbes aasta tagasi, soikunud, või vähemasti puudub info asjade seisust.
Seega toimub kõik klassikalise «Peteri printsiibi» kohaselt: probleemi «maandamiseks» loo komisjon, see rahustab kõik maha. Kelle huvides kõrghoonete kontseptsiooni avalikkuse ette toomisega viivitatakse, võib igaüks ise otsustada.
Juhtimise uperpallid
Ka praegu oleme tunnistajaks sellele, milliseid uperpalle Tallinna arhitektuurilises «juhtimises» ette võib tulla. Eelmine, Tõnis Paltsu juhitud linnavalitsus peatas mitmed töös olnud ja terava avaliku kriitika osaliseks saanud «arendused», nende hulgas Viru Kahe ja Pirita tee kõrghoone omad. Uus linnavõim on andnud neile rohelise tee, apelleerides juriidikale ja tegemata katsetki enda kui esindusvõimu õigusi kehtestada.
Mõlemad hooned on vastuolus linnavõimu üldsõnaliselt deklareeritud eesmärgiga elukeskkonna ja avaliku ruumi kvaliteeti parandada. Viru Kaks vajub selga Tammsaare pargile ning vähendab oluliselt linlase vaba, kommertsialiseerimata ruumi kasutust. Pirita tee «pilvelõhkuja» lõikab ära ja kesklinnastab traditsioonilise rohelise vaate, mis ühtlasi märgistab linnaosade erinevat iseloomu.
Näib, et ainus asutus linnas, kes oma valdkonda enam-vähem kontrollida suudab, on kultuuriväärtuste amet. Miljööväärtuslike alade põhimäärused valmivad ning Kadriorgu ja Kalamajja ehitamisel kehtivad kultuurilist järjepidevust väärtustavad reeglid. Muidugi toetab ametit muinsuskaitseseadus.
Mida aga teha säärase kaitse alt välja jäävate aladega? Ei ole ju võimalik iga üksikut tänavat ja hoonet kaitse alla võtta selleks, et neid arendajate suva eest kaitsta. Küsimus on muidugi retooriline, viitamaks veel kord võimude tahtmatusele ja saamatusele.