Kroodo torn kui ohver
Jüri Kõre
Tartusse uue (nn Tallinna) kaubamaja ehitamine tõi varasemast selgemalt nähtavale linnaplaneerimise armetuse. Planeerimise kui avaliku protsessi mõtte.
Ehitamisaegne kära vundamendikonstruktsioonide, ventilatsiooniavade (nn seente), klaasseinte jms ümber oli vaid asendustegevus, mis pidi maandama pingeid ilmselgete möödalaskmiste pärast.
Ühelt poolt kaubamaja kiites, teisalt kirudes libiseti arutlustes kesklinna terviklikust käsitlemisest mööda. Kuid piire võtavad juba järgmised ehitised: Plasku juurdeehitis, vana kaubamaja ümberehitus, Ahhaa, Kroodo torn, üsna pea kuuleme ilmselt nakkushaigla Lina tänava kinnistu hoonestamise kavadest. See loetelu näitab, et paari aasta pärast on linnal uus, Võidu ja Sõpruse silla vahele jääv keskus. Kindlasti saavad uutesse majadesse kolivatest poodidest, pankadest, büroodest jms tulu nende omanikud ja tarbijad.
Kas aga kesklinn, mis sel moel krunthaaval ja ilma kontseptsioonita täis ehitatakse, on mugav jalakäijale ja autosõitjale, ilus vaadata maa ja vee pealt, kokkusobiv piirkonna tänaste tähtsamate ehitistega? Seda ei oska suurem osa kaubamajale, Emajõe ärikeskusele ja Kroodo tornile hurraa hüüdjatest öelda.
Jäik ja paindlik
Küsimus on seega põhimõttes, mille järgi kesklinna või muud piirkonda rajada. Ettekirjutused, kas hoonete kõrgus on 50, 70 või 90 meetrit, tulenevad printsiibist.
Mujal maailmas on linnaplaneerimisel kaks põhidokumenti: maakasutusplaan ja hoonestuskava. Esimene neist ei ole jäik dokument. Teine paneb paika hoonete mahud, kõrgused jms ning on jäik. Sellist dokumenti meil paraku pole. Planeerimise põhimõtte ja selle elluviimiseks kasutatava ettekirjutuse vahekord on meie peaga linnas üsna segane, neid rakendatakse printsiibitult.
Tammelinnas kirjutatakse tavakodanikust ehitajale ette räästa kõrgus merepinnast sentimeetri täpsusega! Ja öeldakse, et tegemist on miljööväärtusliku piirkonnaga.
Selge see, et miljööd tasub säilitada, aga millist miljööd? Ega inglane Ebenezer Howard, kes 1902 aedlinna idee välja pakkus, vaadanud ajas tahapoole. Tema raamatu «Garden Cities of To-Morrow» pealkiri (homse päeva aedlinnad) räägib ise enda eest.
Selle idee ka Tammelinna planeeringusse pannud mehed vaatasid vähemalt 50 aastat ettepoole, vaevalt aga suutsid tänast jaburust ette aimata.
Aedlinna säilimine sõltub palju vähem sellest, kas mõne uue hoone räästas on 10 või 20 sentimeetrit kõrgemal või madalamal. Hoopis tähtsamad on planeerimisstruktuur ja ehitusstiil, mille rikkumisi on küll ja küll. Aga nagu meil kombeks, rikkumised on tehtud juriidiliselt korrektselt!
Poliitikuhingega ametnik
Kaubamaja on Tartu uue keskuse hooneteloendis esimene pääsuke või esimene vasikas, kuidas kellelegi meeldib. Viimane mees, kes tunnistas soovi põlistada oma nimi tartlase mällu silmapaistva ehitisega, oli Plasku ehitanud Jaak Hellenurm. Alar Kroodol on ambitsioone sama palju või rohkemgi.
Kahjuks rikkus uue maja ehitamise kena alguse libastumine planeeringuga. Aga hea, et Kroodo-tower’i juhtumit arutades tõid ajakirjanikud sinisilmse tartlaseni tõsiasja, mis äriinimestel juba kümmekond aastat teada. Planeerimine võib olla vägagi kasumlik tegevus, kui oled tubli mees ja oskad rohelist tuld näitavale nupule vajutada. Printsiibituse ehe näide on ka see, kuidas Lina tänava krundile kesklinna surutakse lasteaeda ja Ülejõele kanali otsa juurde Tartu mastaape arvestades kõrghotelli. Mõistlik oleks hoopis vastupidine lahendus.
Aga tean juba ette, milliste argumentidega parteisõduritest tšinovnikud kuulutavad, miks see mõte mõistlik pole. Kui palju poliitikuhingega ametnikke töötab meie armsas linnavalitsuses, seda näitas lahmimine Laia tänava silla ehitamise ümber. Et Laia tänava sild on «odav» ja Ropka sild «kallis», ja et me pole piisavalt rikkad, siis teeme enne valmis odava, ja kui rikkaks saame, siis ka kalli silla.
Mõlemal pool jõge liiklusskeemi muutmata ei paranda Laia tänava sild linna liiklust karvavõrdki. TPM lugejad on juba märkinud, et Laia tänava sild suunab seni Narva mäelt Võidu sillale suundunud liikluse Vabaduse puiesteele. Vabaduse puiestee ja Turu tänav ühendavad vana ja uue kesklinna osa, sellele tänavale on asja nii linlasel kui sissesõitnul. Laia tänava sild ei vii liiklust kesklinnast ära, vaid toob juurde!
Tartu pärlid. Meeldib see meile või ei, aga järgmine kinnistu kesklinnas, kus punase-rohelise planeerimistulega varsti mängima hakatakse, on sõjaeelse Jänese kaubamaja koht kesklinna pargis (Poe apteegi vastas).
Üldplaneeringu kaardil on sellele alale kantud sotsiaalmaad tähistav värv. Võib kihla vedada, et millalgi ilmub volinike laudadele dokument, mille seletuskirjast võib lugeda: «Seoses sellega, et Tartul puudub antud kohal sotsiaalobjekti ehitamise vajadus, muuta maakasutuse sihtotstarvet sotsiaalmaast ärimaaks…»
Alles hiljaaegu tehti selline otsus, lubades ammust aega lasteaia ehitamiseks reserveeritud krundile ehitada elamu!
Tartu linnaplaneerimise pärlid on aga kahtlemata meie armsad sillad koos nende külje alla ehitatud kaubanduskeskustega. Meltsiveski pood oli küll paigas enne Kroonuaia ja Laia tänava silda, aga Eeden ja Emajõe ärikeskus on teadlikult sillaotstesse planeeritud.