Kuhu liigub Tartu

Kompenseerimaks valglinnastumist ja vältimaks raekoja kolimist Lõunakeskuse juurde, suurendatakse üldplaneeringuga kesklinna hoonestustihedust ja rõhutakse avaliku ruumi kvaliteedile. Rõhk on märksõnal „aktiivne tänavafront”.

Kesklinna üldplaneeringule eelnes arengustsenaariumi koostamine, kus selgitati vajaliku brutopinna hulk, et kesklinnast kujuneks aktiivne ja konkurentsivõimeline linnaruumiline tervik. See brutopindade hulk on praeguse eskiisi mahus ka tagatud. Tihendamised on valdavalt ette nähtud Sadama asumis, mis on praegu kuulus mitmete linnaehituslike faux-pas’de poolest, Uueturu kvartalis, mis ulatub Vana-Kaubamajast Kaubahoovi pargini, ning Fortuuna kvartalis. Ülejõe park on selle planeeringuga jäänud puutumata.

Küsimus on selles, kuhu suunas peaks Tartu kesklinn arenema: kas piki Riia, Raatuse või Turu tänavat. Üht vastust ei ole ja pigem tuleb kogu kesklinna territoorium kujundada tugevaks tervikuks, kus paremad ühendused piirkondade vahel loovad sujuvamad liikumisvõimalused jalakäijatele.
Uushoonestus järgib põhimõtet, et ehitatakse aladele, mis on ka varem olnud hoonestatud. Harjumuse jõud on küll vääramatu ning haljasala asendamine keeruline protsess, kuid majas või pargis peab olema piisavalt inimesi ja põhjust sinna minna, et see kuuluks linna püsiväärtuste hulka. Mida tihedam on linn, seda väärtuslikumad on ka pargid.

Kesklinna üldplaneering näeb ette ka Emajõe ääre aktiviseerimise. Jõge kasutatakse aktiivselt vaid siis, kui toome inimesed jõele lähemale elama ja töötama. Suurim potentsiaal on ses vallas Sadama ja Fortuuna kvartalil. Sadama kvartal tõotab oma turutaguse alaga kujuneda Tartu kaasaegseimaks arenduseks koos aktiivsete tänavafrontide ja mitmekülgsete funktsioonidega. Fortuuna kvartali puhul on aga aeg näidanud, et kehtiv detailplaneeringujärgne ehitusõigus ei soodusta hoogsat väljaehitamist.

Üheks määravamaks elemendiks linnaehituslike otsuste juures on hoonete kõrgus, mille puhul on ettevõtjatega alati raske konsensust leida. Kui vaadata hoonete kõrguse küsimust avaliku ruumi aspektist, saab selgeks, miks uues kesklinna üldplaneeringus on eelistatud madal-tihedat hoonestust. Jalakäijale, kes liigub linnaruumis, on oluline linnakeskkonna vaheldusrikkus, varieeruv kasutajaskond ja paindlik kasutusaeg. Tänavatasandi elavdamine, selle aktiveerimine ja tänavaruumi aktiivsem kasutamine tõstab ka ruumikasutaja turvatunnet – kõik, mis tänaval toimub, jääb alati kellegi vaatevälja.

Hoonestuslaad mõjutab linna kliimat. Kui ajaloolised keskused on püüdnud madaltiheda hoonestusega tagada mäelaadset massiivi, millest tuul üle liiguks, siis hõredad kõrghooned mõjuvad vastupidiselt. Need kisuvad tuuled maapinna lähedale ning teevad hoonetevahelise ruumi ebameeldivaks. Selline efekt võib kohati olla taotluslik (näiteks kirikute-esisel alal, kus on vaja rõhutada hoone tähtsust), ent see on kohatu tavaliste büroo- ja elupindade piirkonnas. Lõplik lubatud kõrgus sõltub muidugi linnaehituslikust analüüsist ja vajab igakordset kaalumist.

Kuhu kulgeb Tartu kultuur?
Tartu ülikoolilinnaku lagunemine ja Maarjamõisa väljale kolimine tekitas paksu verd, mis pole tänini päriselt lahtunud. Maarjamõisa ehitus on kerkiva füüsikahoonega lõpusirgel ja ülikooli esindajad on väljendanud selget heameelt, et üldplaneering reserveerib ülikooli tarbeks kesklinna krunte. Üks selliseid krunte on kaasa toonud aga uue konflikti, seekord küll mitte ülikooliga. Ülikooli Jakobi tänava äärne haljasala peahoone taga on olnud varem hoonestatud, ent 1950ndatel varemete taastamise asemel Toomemäe pargi koosseisu arvestatud. Viimane on aga tänaseks keskkonnaametis kaitse alla võetud tervik. Nii on linna parima trumbi tugevdamine takerdunud sõja tekitatud kahju kaitsesse. Tekkinud vaidluse juures tuleb aga meeles pidada, et Toomemäe väärtus ei seisne pelgalt selle looduslikus koosluses ega selles, et see on kodukaku elukoht, vaid moodustab ainulaadse terviku sealse kultuuriloo ja säilinud hoonestusega. Kas selles olukorras on oluline hoida kogu „rohelise joone” sisse jäävat ala tuimalt puutumatuna või tuleks näha ka ülikooli teadushoonetes väärtust?

Kui ülikool on andnud mõista, et on tulevikus huvitatud kesklinna tihendamisest, siis Raadi kultuurilinnaku valimislubadus on Tartu „kulturnikud” ärevaks teinud. Esile on kerkinud küsimus, kas Eesti Rahva Muuseumi (ERM) tuleb toetada selle hinnaga, et kogu muu Tartu kultuur valglinnastub? Õnneks pole asja sisu nii dramaatiline. Linnaku all peetakse silmas kahte plaani, mis on tegelikult juba aastaid olnud kavas, aga just viimasel ajal saanud sisse erilise hoo. Esimene on Neinar Seli vanatehnika muuseum ja teine Raul Oreškini välja pakutud filmipaviljon. Mõlemad polegi oma spetsiifikaga õigupoolest Tartu kesklinna materjal ja sobivad hästi täitma ERMi ja linna vahelist ala. Oht seisneb aga selles, et kui rahakott liigub taas linnasüdamest eemale, kipuvad linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi hüüded hääbuma. Sellegipoolest reserveerib kesklinna üldplaneering mõlemale mainitule kaks alternatiivset ehitusala: üks Magistri tänava ääres, kuhu ka arhitektuurivõistlusega lahendus leitud, ning teine on kadunud Kaubahoovi ala Küüni ja Poe tänava nurgal.

Suurim potentsiaal „kulturnikele” peitub aga peatselt tühjaks jäävas Turu tänava katlamajas. Tegu on populaarse, hästi hoitud hoonestusega tööstusarhitektuuriga, mil vahetu kontakt jõega, säilinud raudteerööpad ning mahutite­vahelised basseinid. Kesklinna üldplaneering reserveerib teatud protsendi kvartalist kultuurile ning määrab kvartali säilitatavad osad, lootes, et Tartus on ala elavdamiseks piisavalt „kultuurijõudu”, mis suudaks vältida totaalset ümberehitamist ja olemasoleva hävitamist.

Kuidas tartlane liigub?

Valmimas on Tartu idaringtee koos sillaga loosungi all „Linnasüda puhtaks!”. Ehitusmahtu on eelprojektiga võrreldes tunduvalt vähendatud, sest lisaks südamele kergendab idaring ka Tartu rahakotti.

Kui idaringtee meid maailmale lähemale ei vii, siis tõotab seda teha rongiliikluse täiendamine. Tartu jääb alati Tallinnast kaugemale kui Tallinn Tartust, ent kiirem ja sagedasem rööbas­ühendus aitab kindlasti seda vahemaad vähendada. Esile on kerkinud küsimus, kuidas peaks linn muutuvale olukorrale reageerima. Korrastatud ajaloolise vaksali hoone ja tulevaste värskete rongide taustal mõjub praegune vaksaliesine liiklussõlm armetuna. Sellest johtuvalt võttis linnavalitsus ette tervikliku väljaku projekteerimise koos kõiki arvestava liiklusskeemiga, kusjuures suurim rõhk on jalakäija mugavusel. Kui projekteerimise lõpufaasis väljak ka sellisel kujul realiseeritakse, on tegemist märgilise sündmusega Tartu avaliku ruumi parendamise suunas. Loomulikult pole ka see tee sujuv, sest alati leidub inimesi, kelle arvates ilusate väljakute asemel on vaja rohkem parkimisplatse ja mitmerealisi magistraale. Kuid selline mõttesuund on kompaktse ja sidusa linnaruumi loomisel lühinägelik.

Parkimine ja liikuvus moodustavad kesklinna üldplaneeringus olulise osa. Avalike arutelude peamine teema on „mure oma auto pärast”. Kesklinna üldplaneeringuga tahetakse kergliiklejate elu mugavamaks teha ja parandada ühissõidukitega liikumise võimalusi. Loomulikult on see paljusid ärritanud, ent tuleb meeles pidada, et iga ära võetud asfaldimeeter ei lähe kaduma, vaid loob lisaväärtust, parandades teisi liikumisvõimalusi. Või nagu hoiatab Allan B. Jacobs: „Kui sa muretsed liikluse pärast, siis tee seda, aga ära jumala eest midagi ette võta, sest sa teed asja ainult hullemaks.” Võrdluseks toob ta n-ö üle muretsenud Los Angelese ja üldse mitte muretsenud Rooma, kusjuures viimane on suurepärane inimsõbralik ja aktiivne linn.

Tartu kesklinna üldplaneeringu eskiis on värskelt läbinud avaliku väljapaneku, järgmine etapp on alanud. Ka edaspidi on teretulnud kommentaarid ja arvamused planeeringulahenduse osas, mis tõotab muuta Tartu kesklinna ja seeläbi ka laiemalt linna toimimist ja olemust.