Kui kaua elab maja?

Äsja tutvustas Tallinnas EKA arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames oma loomingut Jonas Norsted.

Jonas Norsted (sündinud 1973) lõpetas Oslo arhitektuurikooli aastal 2000. Ta töötas Lund Hagem büroos Oslos ja Eric Lapierre’i juures Pariisis, enne kui asutas koos kolme sõbraga 2006. aastal oma arhitektuuribüroo Atelier Oslo, mis on tänaseks võitnud seitse märkimisväärset riiklikku või rahvusvahelist arhitektuurivõistlust. Kõige prestiižsem on nende hulgas kahtlemata Oslo uue linnaraamatukogu võistlus. Atelier Oslo projektide seas on nii suuri kui väikseid töid, alati on otsitud üllatuslikke ja nutikaid lahendusi. Büroo loomingut on kajastanud mitmed rahvusvahelised väljaanded ning selle arhitektid on oodatud lektorid mitmel pool maailmas. Jonas Norsted juhatab tegevdirektorina üheksaliikmelist bürood, lisaks sellele õpetab ta 2008. aastast Oslo arhitektuurikoolis, kus on viimastel aastatel teiste seas koostööd teinud selliste maailmakuulsate külalisprofessoritega nagu Neven Fuchs, Ryue Nishizawa, Ai Weiwei, Aires Mateus, Anne Lacaton ja Harry Gugger.

Tööde variatsiooniküllusest annab märku Tallinnas esitletud projektide iseloom. Norra puidulatern Langgatal Sandnesi linnas on arhitektooniline installatsioon, mille konstruktsioon on varikatusena väikse linnaväljaku kohale õhku tõstetud. Seevastu näitus Common Ground ROMi arhitektuuri- ja disainigaleriis Oslos (2009) sulges loodusest kaaperdatud novembrikuise metsaaluse vitriinakna taha, külastajaid lubati „vaibale” vaid mõnekaupa ja paljajalu. Lisaks villadele, kortermajadele ja elukvartalite planeeringule kavandab Atelier Oslo Oslo uut linnaraamatukogu, mis ehitatakse Snøhetta projekteeritud ooperimaja kõrvale Oslo rannaalal, selle juurde tuleb ka tudengite ühiselamu ja kontorihoone. Oslo olevat koduks 57 000 tudengile ja Atelier Oslo kavandatav ülikoolilinnak luuakse ülikoolidevahelise ühise kokkupuutepinnana. Ühiselamu tellija on üliõpilasorganisatsioon, kes Jonas Norstedi sõnade kohaselt mõtleb üsna pragmaatiliselt ja on oma nõudmistes üsnagi „jalad maas”.

Oslo linnavalitsuse juures töötab spetsiaalne ranna-ala planeerimise töögrupp, kes on koostanud alale visiooni kuni aastani 2025. Kuigi Oslo on suuruse poolest võrreldav Kopenhaageni ja Stockholmiga, tuntakse siin erinevalt nimetatud konkureerivatest pealinnadest puudust ülikoolide, erasektori ja avalikkuse omavahelisest koostööst. Kuigi ranna-ala kavaga püütakse seda viga parandada, tundub Jonas Nostedi sõnade kohaselt ka Oslos nagu meil sageli, et puudus on lõpuni läbi mõeldud linnaehituslikest otsustest. Küsimusele, mis saab Oslo vanast raamatukogust, ei oska keegi vastata. Samuti puudub visioon, mis saab uutest kavandatavatest ühiskondlikest hoonetest siis, kui nende kasutusotstarve majanduslikel või muudel põhjustel muutub. Kuidas majandada ja elus hoida mitmekümnetuhandelise pinnaga maju, ei paista Norras, vähemalt ametnikkonna tasandil, olevat probleem. Jonas Nostedi sõnul on raamatukogu hoone projekteeritud nii, et seda saab ka muul otstarbel kasutada, juhul kui raamatukogu peaks institutsioonina tulevikus olemuslikult teisenema.

Veronika Valk: Kas aeg mõjub arhitektuurile?

Jonas Norsted: Jah, vägagi. Hea arhitektuur peegeldab teatud viisil alati oma aega: peegeldab sel hetkel uut, oma aja poliitilist tähendust ja materiaalsust. Kohavalikust loeb välja palju ajaloolisi viiteid, kui vaadata, kuidas on hooned ehitatud, mil moel paigutatud kooslusesse. Ajaloolised hooned tõepoolest inspireerivad meid, nad on justkui ideede kullakaevandus. Teiseks, see, kuidas maja on ehitatud, lubab sellel kas hästi või siis kehvemini vananeda. Kui on kasutatud häid materjale, muutub maja ajaga vaid kaunimaks.

Kuid meile meeldib teha ka lühiajalisi eksperimentaalseid projekte, mis polegi mõeldud pikemalt püsima. Arhitektuuriga on suurepärane võimalus mõnd kohta aktiveerida, mitte ainult „raskeid” konstruktsioone püstitada. Lihtsatel asjadel võib olla hiigelmõju: ka käest kinnihoidmine (eelnevalt oli juttu Balti ketist – V.V.) võib jääda kauaks meelde.

Kuidas mõjub mõte arhitektuuri vananemisest loomeprotsessile?

Majade vananemine iseenesest pole justkui loovuse kütja. Meid köidavad aga materjalid, nende viimistluspinnad ja väljanägemine. Meile meeldib uurida, kuidas kasutada neid nii, et mitte rõhutada arhitektuuri, et arhitektuur justkui haihtuks.

Kas Atelier Oslo otsib teadlikult pika eluea saladust arhitektuuris või tekivad nn eatud lahendused pigem juhtumisi?

Me ei räägi omavahel kunagi sellest, kas arhitektuur peaks olema eatu või kestma igavesti, välja arvatud ehk raamatukogu puhul. Muidugi soovime, et meie projekteeritud hoone tõttu oleks koht parem, kui ilma selle majata, seda nii kasutajate kui naabruskonna jaoks. Arhitektuur pole kunst ja see on mõeldud kasutamiseks. Raamatukogu puhul on tõesti vaja arutada erinevaid stsenaariume ja projekteerida maja mitme tuleviku jaoks, ka sellise, kus pole raamatuid. Meie lahendus on luua koht, kus on kõige parem olla, ning hoone, mis toimib avatud kohtumispaigana.

Mis pikendab arhitektuuri eluiga?

Arhitektuur on nagu iga teine asi, mille eest peab hoolitsema ja mida tuleb elus hoida. Arhitektid suudavad ilusaid maju joonistades luua paljutki, kuid lõpuks peavad ikkagi kasutajad seal elama ja vaatama, et maja ära ei laguneks. See on koosmõju. Optimistlikul toonil võib öelda, et kui teha midagi, mis inimestele tõeliselt meeldib, siis hoiavad nad ka seda elus.

Vaata ka www.atelieroslo.no