Kui linn valgub laiali
Margit Mutso
Üha suurema hulga inimeste elustiili, harjumused ja võimalused määrab linn. See, kuidas linn on üles ehitatud, milline on ta logistika ja struktuur ning mis võimalusi ta pakub, mõjutab nii linnakodaniku igapäevaelu kui ka tema saatust laiemalt.
Ei saa suusahüppajaks, kui elad linnas, kus pole hüppemäge, ega pääse kunsti nautima, kui pole muuseumi. Linn dikteerib sedagi, kas kooli pääseb bussiga, metrooga või jala…
Milline on üks ideaallinn, seda on pidevalt arutatud. Tänavune Veneetsia arhitektuuribiennaal on pea täielikult pühendatud linnadele, nende arengu analüüsile, ohtudele ja otsingutele. Ja pole ka ime, sest mõnigi linn satub aeg-ajalt tupikteele, kust väljatulekuks on vaja põhjalikku analüüsi ja kardinaalseid muudatusi. Linn on üsna tundlik, nagu liblikas – kui puudutad teda valest kohast, siis muutub lennuvõimetuks. Nii näiteks võib üks saamatult projekteeritud väil võtta linnalt parima, mis tal pakkuda oleks – merejoone. Samas pruugib lisada õigesse kohta vaid väike oluline täpp ning linn puhkeb õitsele.
Kumu ja Kiasma
Tallinna areng viimasel kümnendil on sundinud nii mõnegi linnakodaniku ja kriitiku sõjakalt sõna võtma ja eks põhjust selleks jagub. Samas ei saa väita, et kõik oleks päris pahempidi jooksnud. Kui vaadata asju positiivselt poolelt, siis on väga hea, et kesklinnas on suur hotellide, kaupluste ja bussiterminaliga megastruktuur, mis meelitab siia nii kohalikke noori kui ka välisturiste. On hea, et kesklinna piirkonda kerkib elamuid, mis hoiab inimesi linnast välja valgumast. On õige, et kesklinna tahetakse rajada uus kultuurikeskus, mis annaks põhjust linnakeskuse elavdamiseks pärast tööaega jne.
Hoonete paiknemine määrab linna liikumise ja elu. Õigesse punkti paigutatud ehitis võib tuua elevust tervesse kvartalisse ning seejuures ka ise lüüa heleda leegiga särama, samas kui vale asukohaga maja võib jääda kiratsema ning kogu üritus linna seisukohast vaadatuna osutuda suureks raharaiskamiseks.
Toon ühe näite: ma ei mäleta viimastest aastatest ühtegi Helsingis käiku, mil ma poleks läbi astunud Kiasma kunstimuuseumist. Kui pole palju aega ega põnevat näitust, siis kohalike arhitektidega tass kohvi saab muuseumi kohvikus ikka joodud. Kiasma on soome kunstirahva keskus, mille sees ja ümber kihab pidevalt elu, tema mõju linnaruumis on tunda. Seevastu Kumusse ma eriti ei satu. Ehkki elan peaaegu kesklinnas, peaksin sinna sõitma autoga või varuma aega tunniseks jalutuskäiguks. Kumu mõju linnaruumis on väike, ehkki hetkel on muuseumi külastatavus suur. Ilmselt ei olegi see muuseumi traagika, et sellest majast ei kujune aktiivset kunstitemplit. Kumu oma suurepärase arhitektuuri ja rahuliku asukohaga elab kindlasti üsna mõnusat elu. Pigem on see kaotus linnale – nii suur asi on valmis saanud, aga me ei taju seda linnaruumis. Selles mõttes pean ma väga positiivseks otsust jätta muutmata kunstiakadeemia asukoht otse linnasüdames. See annab lootust, et akadeemia uuest hoonest kujuneb tugev magnet mitte ainult üliõpilastele, vaid ka teistele kunstihuvilistele.
Autod kui linnaplaneerijad?
Tallinna planeerimise eest vastutav abilinnapea on ühel kohtumisel väljendanud seisukohta, et linna peabki suunama rohkem väljapoole, et vähendada kesklinna autoliiklust. Eks ta ole – mugavus ja jõukus on viinud selleni, et paari sammugi ei taheta jala käia. Aga kas oleme tõesti sealmaal, et linna arengut dikteerivad autod?
Mis hakkab juhtuma, kui suur hulk aktiivseid punkte liigub linna serva? Juhtub see, et kohalikel elanikel pole kesklinna enam asja. Paljud asutused kolivad juba keskusest eemale, sest kesklinnas on parkimine ja ehitamine kallis. Samal põhjusel on linna servadesse kogunenud ostukeskused, mis ühtlasi püüavad kojusõitvaid valglinna elanikke. Kui nüüd suunatakse äärealadele ka näiteks kultuur ja võimustruktuurid, siis jääbki Tallinna kesklinna valitsejaks turist, kes omakorda üldjuhul ei jõua uute vaatamisväärsusteni.
Põhjus, mis sellest hetkel rääkima sunnib, on see, et taas kavandatakse Tallinna uusi olulisi objekte. Oma järge ootavad uus ringhäälingumaja ja linnavalitsuse hoone. Kaugemas tulevikus on kavas ehitada ooperimaja. Igati tervitatavad mõtted, mille teostumine annaks linnale taas juurde väga põnevaid objekte. Küsimus on ainult: kuhu need tuleks paigutada, et nende mõju linnaruumile oleks kõige positiivsem? Ja need ei ole üksnes linnalise tähtsusega objektid, vaid kogu riigi visiitkaardid. Uue kalli ringhäälinguhoone suunamine Pääskülla endisele sõjaväeterritooriumile tähendab, et linna jaoks on see raha maha visatud. Kindlasti täidab ta seal oma esmase funktsiooni – toodab tele- ja raadiosaateid –, kuid tema mõju linnaruumile jääb marginaalseks.
Linnavalitsus olgu kesklinnas
Rahvusvahelise arhitektuurivõistluse põhjal kavandatavat linnavalitsuse hoonet pole linnavolikogu küll ette näinud kesklinnast eriti kaugele – sadamaala idakülge. Kuid ka siin on analoogsed probleemid. Linnakeskuse hoone võiks olla sedavõrd linna keskel, et kesklinnast sinna minekuks ei läheks vaja autot ega trammi. Ning loomulikult võiks niivõrd oluline hoone anda tooni kogu ümbruskonna arengule, enamgi veel – see hoone peaks saama uueks sümboliks Tallinnale kui vabariigi pealinnale ning ümberkaudne linnaruum peaks toetama selle hoone funktsioneerimist.
Praegu pakutavas asukohas seda võimalust ei teki, vähemalt mitte niipea. Sadam areneb omasoodu ning selle väljaviimist keegi ei oota. Samas tähendab see, et laevadele voorib hulgaliselt sõidukeid, mis peavad pardale pääsema. On muidugi võimalik, et mereäärne ala ehitatakse tervenisti kahekorruseliseks – veoautod liiguvad alumisel tasandil ja inimesed ülemisel. Kuid mis see maksab? Kuidas liiklevad inimesed seni, kuni kõike seda pole? On kümneid lahendamata küsimusi, mis võivad tähendada, et uus kallis linnahoone jääb vähemalt aastakümneteks linnast eraldatuks ning tema olemasolu pääseb oluliselt vähem mõjule kui peaks.
Lisaks tekib küsimus, kuhu kavandada tulevikus uus ooperimaja, sest vastava komisjoni viimane otsus oli, et see võiks tulla sellele kohale, kuhu praegu kavandatakse linnavalitsuse hoonet. Võimalik, et sinna mahuvad nad mõlemad, kuid seni pole esitletud ühtegi vettpidavat lahendust.
Linnaplaneerimise puhul ei sobi soovitus: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Siin peab kümneid kordi mõõtma, enne kui võib teha ühe olulise lõike. Sellest lõikest sõltub liiga paljude inimeste elukorraldus.