Kui poliitiline on linnaruum?

Linnaplaneerimine on poliitikaga läbi põimunud. Ruumilisi arenguprotsesse suunavad kokkulepetest juhinduvate poliitikute vastu võetud seadused. Erakondadele laekuvad annetused määravad, millised planeeringud saavad kinnitatud. Kui tähtis planeering kehtestatakse volikogus paari minutiga, ilma igasuguse arutelu ja mõjude analüüsita, on see poliitiline otsus. Poliitika on see, kui linn ei pea paljuks muuta üldplaneeringut, et mõni projekt läbi suruda. Poliitika on see, kui leiame end järsku olukorrast, kus Tallinna kesklinna mereäär on peaaegu tervenisti eravalduses. Poliitika on see, kui linn on valmis oma vähest maad, mida ta ise kujundada saab, ikkagi maha müüma, kehtestades sellele samal ajal planeeringu, kus kesksel kohal on ennekõike ruutmeetrid, mitte avaliku ruumi kvaliteet. Poliitika on see, kui kodanikud planeeringute vastu petitsioone algatavad või arendaja ja omavalitsusega suhtlemiseks kohtult abi otsivad. Poliitika on see, kui elanikud vabatahtlikkuse korras uue ja parema tänavaprojekti joonistavad, et panustada ise oma piirkonna tulevikku. Kõik see kokku esindab aga siiski väga väikest osa huvidest ja (poliitilistest) nüanssidest, mis ruumi loomisel tegelikult kohtuvad.

Julgustan vaatama igapäevasest problemaatilisest planeerimispraktikast kaugemale ning nägema planeerimist laiemana, ruumilise keskkonna loomisena.

Linn on tervik

Linnaplaneerimise väljund ei ole ju tegelikult planeeringu juriidiline dokument ja keerulised joonised, vaid see, mis juhtub päriselt, millised on katsutavad ja tajutavad muutused ning kuidas need mõjutavad linna toimimist ja inimesi. Kui seda lihtsat, aga väga olulist asja silmas pidada, ei ole vahet, kas arendatav maatükk on era-, riigi- või linnaomand. Linn on üks tervik, paljude komponentidega süsteem ning selles ruumis toimuv mõjutab kõiki, kes linnas elavad, töötavad ja külas käivad.

Planeerimine protsessina on küll läbi ja lõhki poliitiline tegevus, kuid ehitatud keskkonda puudutavaid ruumipoliitilisi tulevikuvisioone on Eestis vähe. Sotsiaalteadlasena kurvastab mind Eesti linnade olemuses enim ehk see, kuivõrd tugevalt on kakskümmend aastat radikaalselt kapitalistlikku valitsemist kinnistanud end ruumikorralduses. Planeeringulahendused kasvatavad tihtilugu ebavõrdsust ja sotsiaalset isolatsiooni, tekitavad ühiskondlikke lõhesid, mille ravimine on väga pikk ja vaevaline protsess. Kapitalism ja kasumiteenimine on sallitavad nähtused, kuid keskendumine kiirele kasumile ja lühikestele tähtaegadele on ruumi ehk ühiskonna planeerimises ohtlik.

Euroopa statistika tõstab Eesti esile kui riigi, kus on elaniku kohta kõige rohkem ostukeskuste ruutmeetreid. See iseloomustab ilmekalt praegu domineerivat tarbimismeelsust ning lähenemist linnaruumi korraldamisele.

Ruum ja maailmavaade

Palga kaupade ja teenuste ostmise kaudu tagasi ringlusesse saatmist on vaja majanduse elushoidmiseks. See aga, millised on tarbimiskohad, millistele ärimudelitele need tuginevad, kus paiknevad ning millist kultuuri ja väärtusi endas kannavad, kujundab paljuski linnaruumi ilme.

Nimelt selle, kas suurem osa tarbija ostukorvist täitub linnaäärses hiigelparkla ja hüpermarketiga keskuses, kus on tehistänavad ja frantsiisirestoranid, mille külastamine haarab endale ka suure osa tööinimese vabast ajast, või sooritatakse argipäeva ostud jalutuskäigul või rattasõidul lähikonna poetänavasse, kus müüakse rohkem kohalikku, otse tootjalt kauplusesse saabunud kaupa. Need võimalused tähendavad täiesti erinevat ruumi ülesehitust, sotsiaalseid valikuid ja elukorraldust. See, kas meil on võimalik nende vahel võrdselt valida, on linnaplaneerimise küsimus ja ruumipoliitika tulemus. See, millised on meie tarbimisotsused, kas hoolime sellest, kust tuleb toit, mida sisaldab, kuidas on pakendatud jne, on teadlikkuse ja valiku küsimus. Keskkond ja levivad trendid mõjutavad valikut. Suurte ostukeskuste eelisarendamine vähendab inimeste tervislikke ja teadlikke toitumis- ja liikumisharjumusi. Kui veidi intriigi punuda, vaatan ruumikorraldust maailmavaate avaldumisena. Suured autoteed, ostukeskused ja läikivad klaasist kontorihooned edastavad läänelikke liberaalseid väärtusi nagu edukus, vabadus ja individuaalsus. Ressursside säästmisest lähtuvad keskkonna kujundamise otsused nagu rattateede rajamine, jalgsi liikumise soodustamine, kogukonna aktiveerimine ja kohaliku ettevõtluse arendamine on seevastu vasakpoolne, roheline ning rohkem nagu hipivärk.

Linnades üle maailma nähakse eesmärgina sõltumatust taastumatutest energiaressurssidest. See tähendab muu hulgas ka häid transpordiühendusi, atraktiivset avalikku ruumi ning kohalikku uuendusmeelset kestlikku majandustegevust. Ka need eesmärgid peegeldavad poliitilist valikut, mis lähtub globaalsetest piirangutest ja ohtudest. Näiteks kliima muutumisega kaasnevatest üleujutustest, teguritest, mis paiknevad vasak- ja parempoolsete parteide võitlusest ja poliitilise populaarsuse diskursusest kõrgemal.

Vancouver

Olen kogenud selge selgrooga linnajuhtimist Vancouveris. See linn on uuringute järgi mitmel aastal üheks maailma elamiseks sobivamaks linnaks valitud. Vancouveri visiooniga linnapea juhtimisel peab linn aktiivset dialoogi kodanikega, soositakse kogukondlikku aktiivsust, väikeettevõtlust, arendatakse säästvat transporti ning propageeritakse kohalikku ja ökoloogilist tarbimist. Nii palju hoonestamata kruntidele loodud ajutisi linna juurviljaaedu ei ole ma näinud kusagil mujal. Ei ole ma ka varem kokku puutunud sääraste sotsiaalsete ärimudelitega. Kogukonna aedades kasvatatud aedviljad müüakse kohalikele tipprestoranidele, kes saadavad omakorda biojäätmed kompostimiseks. Huumusrikka mullaga väetatakse aga linna juurviljaaedu. Kõige selle tõttu on säästlik ja ettevõtlik linn üha atraktiivsem ja populaarsem, mille tulemusel kasvab maa ja kinnisvara hind. Viimastel andmetel on Vancouveris maailma kalleima ruutmeetriga eluasemed. See ei ole positiivne nähtus, kindlasti mitte. Kuid tõestagu see näide, et uuemad rahvusvahelised linnaplaneerimise trendid ei mahu kitsastesse poliitilistesse stereotüüpidesse.

Sotsiaalne kapital

Ruumi tähtsusest ja mõjust saab rääkida abstraktselt, sest ruumis saavad kokku kõik ühiskondlikud teemad, ka need, millest poliitikud enne esimest märtsi valimissaadetes rääkisid. See, mis toimub Eesti ettevõtluses, hariduses, migratsioonis, maksupoliitikas jne, ei kajastu ainult ruumis, vaid võimendub ja kinnistub seal. (Linna)ruum peegeldab ühiskonda ja kujundab elanike käitumist, väärtusi ja sotsiaalseid oskusi. Läbimõeldud ruumiga saab tuua inimesed kokku, soosida uusi kontakte, kasvatada sallivust ja teineteisega arvestamist. Samamoodi saab ka soosida eraldumist, segregatsiooni, vastandumist, ja koostööoskusi.

Kui otsustaksime ruumipoliitikas ja planeerimises juhinduda tervest ja õnnelikust Eesti inimesest, soodustaksime ettevõtlust ja ettevõtlikkust, siis oleks meie ühiskond sidusam ja avatum. Sektoritevaheline koostöö paraneb, kui inimesed omavahel tihedamalt suhtlema hakkavad. Sotsiaalne kapital ei kasva aga ise, seda tuleb toita ja kasvatada. Ruumiplaneerimine on selle saavutamise olulisemaid tööriistu. (Linna)ruum pulbitseb poliitikast ning nagu Eesti poliitika üldiselt, peab ka meie ruumipoliitika saama ajakohase uue sisu.