Kui rõdule sirge seljaga ei pääse, tuleb rõdu praegu tegemata jätta

NB! Alljärgnevalt on tegu 29. juunil Eesti Päevalehes ilmunud artikli toimetamata versiooniga.

Linnalegend räägib, et 1. juulil jõustuv ehitusseadustik nõuab ka tapeedipanekuks projekti. Tegelikkus on pigem vastupidine – uus seadus annab võimaluse paljusid ehitisi püstitada sootuks ilma ehitusloata. Vähendatakse bürokraatiat ja usaldatakse senisest rohkem inimest, kes peab endale aru andma, kas ta on pädev ise üht või teist tööd nõetekohaselt tegema, kas suudab kehtivatest nõuetest kinni pidada. Kui hästi seadus tööle hakkab või millist muret endaga kaasa toob, näitab aeg, kuid eesmärk vähendada bürokraatiat on kiiduväärt. Kõikvimalike tegevuste reguleerimist on Eestis rohkem kui see on mõistlik.

Üks selliseid absurdina mõjuvaid regulatsioone on Eestis kehtivad nõuded eluruumidele. Iga kord, kui olen seda dokumenti sunnitud lugema, mõtlen, et kelle huvides on selline asi kokku kirjutatud. Miks peab riik nii täpselt ütlema, milline pind sobib elamiseks ja milline ei kõlba mitte? Nõuded eluruumidele meenuvad mulle alati, kui näen mõnd kodutut pargipingil jalga puhkamas või kui mõni tuttav noor inimene meeleheitlikult taskukohast elamist otsib.

Dokumendis sätestatakse, et eluruumi iga elu-, töö- ja magamistoa põrandapindala peab olema vähemalt 8 m2, toa laiuse alammäär on 2,4 meetrit, vähim kõrgus võib olla korterites 2,5 meetrit, ühepereelamutes 2,3 meetrit. Miks? Miks ei või näiteks pooleteist meetri pikkune vanainimene elada korteris, mille kõrgus on 2,2 meetrit ja mille kütmine on pensionärile taskukohasem? Olen puutunud kokku vana stiilse kortermajaga, kus korruse kõrgus oli 2,3 meetrit ja mida seetõttu ei saanudki rekonstrueerida tänastele nõuetele vastavaks elamuks, ehkki maja oli miljööväärtuslik ja igati seda väärt. Miks ei või ruumipuuduses lasterikas pere jagada oma eluruumi vertikaalselt, nii, et alla jäävad paarimeetri kõrgused lastetoad ja üles magamiskohad?

Miks kehtestab riik, et magada ja tööd teha tohib vaid toas, mille laius on 2,4 meetrit? Kui inimesel pole vara suurt korterit osta, aga peres on mitu last, kes kõik oma persoonaalset nurgakest ihkavad, siis on ka paari meetrine toa laius piisav. Üks tuttav rääkis, kuidas ta üliõpilasena üüris Milanos korterit, mis oli vaid 6 m2. Suuremat ei jaksanud ja see on igal juhul parem kui pargipingil ööbida. Õppida või tööd teha saab ka kohvikus, raamatukogus, koolis, kontoris jne. Eluruum tähendab mõne jaoks vaid asjade hoidmise ja magamise kohta. Pealegi ei pruugi eluruum olla väga pikaajaline – kogud paar aastat minimaalsetes tingimustes raha ja soetad juba midagi toekamat.

Katusekorruse kaldseintega toas peab vähim kõrgus olema tagatud vähemalt toa poole põrandapinna ulatuses, ütleb eelmainitud dokument. Sellest tulenevalt ei ole võimalik paljusid katusealuseid eluruumidena kasutusele võtta. Kui näiteks elamu katuseviilu all on 2,5 meetrit ja seinte juures langeb see kahe meetri peale, siis see pind on eluruumiks kõlbmatu. Ma tean päris palju inimesi, kes rõõmuga sellises korteris elaksid, eriti kui see kesklinna läheduses paikneb.

Üks kummastav nõudmine veel: eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks uks. Mida see tähendab? Kui ust köögile või toale ette ei pane, jätad vaid tühja ava –  siis polegi enam eluruumi? Tänapäeva köögid on päris tihti kuskil elutoa niššis, see on lubatud, aga kui on eraldi ruumis, siis peab olema uks ees? Miks peab tööruumil uks olema, kui korteris elab vaid üks inimene? Võibolla on tal klaustrofoobia ja ta tahab, et tema eluruumides oleksid avarad vaated.

Eluruumide ustega ei ole asi ka niisama lihtne, neile on kindlaks määratud miinimummõõdud.  Alla kahemeetrist ust panna  ei tohi, ka rõduukseks mitte. Paraku pole see näiteks katusekorrustel alati võimalik. Kui rõdule sirge seljaga ei pääse, siis pigem jätame selle üldse tegemata?  Muidugi on hea, kui uks on nii lai, et sellest vähemalt kanderaamiga läbi pääseb, aga sel juhul peaks hakkama näiteks ka keerdtreppe keelustama.

Ettekirjutuse kohaselt peab toa või köögi põranda ja akna suhe olema minimaalselt 1:8. Aga kui seda ei ole võimalik tagada? Näiteks vana laia tehasehoone ümberehitamisel kortermajaks. On tehtud edukalt lahendusi, kus magamistuba saab valgust läbi elutoa. Kui inimesele sobib, siis miks peaks seda keelama? Seda enam, et energiasäästliku maja tegemiseks tuleb paigaldada nagunii sundventilatsioon, nii, et akna ülesanne  on peamiselt lasta loomulikku valgust sisse. Mõne  inimese jaoks ei ole otsese päevavalguse puudumine magamistoas mingi probleem, mõni kergeuneline eelistakski sellist lahendust tänavaäärsele aknaga magamistoale.

Ma ei mõista ka Tallinna ettekirjutusi arendajatele, kellele siin-seal määratakse ette, mis suurusega kortereid nad tohivad piirkonda ehitada. Nii näiteks peab Pelgulinna arendustes olema keskmine korteri suurus 70 m2. See tähendab, et väikestest korteritest on puudus ja eeskätt noored on sunnitud mujalt elamist vaatama. Ja need linna poolt nõutud kohustuslikud autokohad – milleks? Odavamad väikesed korterid võiks olla ilma parkimiskohtadeta. Mõnele tundub see uskumatuna, aga on päris palju inimesi, kes ei hooli autost, kel pole lubegi, kes käivad jala, sõidavad ratta, ühistranspordi või taksoga ja kes tahavad elada seetõttu kesklinna lähedal. Miks see võimalus neilt ära võtta? Kui juba autole koha ehitad, siis pead ju selle kasvõi vägisi maha müüma. Maa-alused garaažid tõstavad maja oluliselt ehitushinda, maapealsed aga tõrjuvad välja õunapuud ja muruplatsid.

Kui uue ehitusseadusega usaldab riik oma kodanikku nii palju, et lubab tal taas ise oma maja projekteerida ja ehitada, siis ehk võiks teda ka sedavõrd usaldada, et lubada tal endale ise sobilik elamispind valida. Just selline, nagu on jõukohane või meele järgi. Mitte kõigile pole antud võimalust osta standardmõõtudega kodu, mõni oleks õnnelik, kui saaks soetada plusskraadides toakesegi, olgu või vangikongi mõõtu, olgu või vaid väikse aknapiluga, ilma mugavusteta – peaasi, et oleks oma koht, kust hommiku saabudes välja ei aeta. Oluline on see, et turul oleks erineva hinna ja kvaliteediga kaupa, et võimalikult paljudel inimestel oleks üldse võimalus endale elamiseks koht soetada. Siinkohal võib turgu usaldada, sest ei ole kellegil tahtmist ehitada ruume, mis kaubaks ei lähe. Kui arendaja ehitab eluruumi, mis on poolteist meetrit kõrge ja suudab selle lilliputile maha müüa, siis keda see häirib? Kinnisvara-arendajatele tahan ma aga öelda, et meie inimesed ei ole nii standardsed nagu arendajad tihti ette kujutavad. Eestlane on piisavalt loominguline ja armastab omapärast ruumi. Standardseid tüüpmaju standardsete korteritega meil jätkub.