Kuidas hindate Eesti riiki arhitektuuri tellijana?

Allikas: Sirp

Ülar Mark, Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja

Riik kui arhitektuuri tellija on täna pigem ebalev ja passiivne. Siinjuures võiks küsida kahte asja: mida riik tahab ja kas ta käitub vastavalt valitud eesmärgile? Näib, et riik on poliitiliselt otsustanud sõita laevaga Tallinnast  Helsingisse, aga sõidab tegelikult rongiga Tartusse, leides samal ajal põhjendusi, miks rongiga on parem reisida. Riigihanke puhul võidab alati odavaima projekti pakkuja ehk teisisõnu see, kes kulutab vähem aega projekti peale mõtlemiseks ja selle tegemiseks, kuigi vähem läbi mõeldud projekt on alati kallim ehitada. Hoone elukaart arvesse võttes ei pruugi saadud hoone olla sugugi odav, vaid pigem kallis. Esimeses projekteerimise  säästutuhinas jäävad lonkama hoone funktsionaalsus, arvesse võtmata maja halduskulud, amortiseerumise kiirus, rääkimata esteetikast. Arenenud Euroopa riikides on elukaart järgiv lähenemine seadustatud riigi prioriteedina. Osta järjepidevalt odavaimat on selge allakäiguspiraal. Elukaare jälgimiseks on kasutusele võetud küll BIM-projekteerimise mudel, see on hea algatus, kuid iseenesest on BIM vaid töövahend. Keskkonda sobivust,  ruumide funktsionaalsust ja esteetikat see ei taga. Võib juhtuda sootuks vastupidi: BIM surub projekteerijale peale veelgi rohkem tarkvarapõhist mõtlemist konteksti arvestamata. Maja projekteerimine ei ole arvuti tarkvara kirjutamine „töötab või ei tööta” printsiibil, nii et kirjutatud märke ei näe arvuti kasutaja kunagi.       

Kui vaadata riigi ja erainvestorite tellimusi, siis torkab silma, et enamasti nende  projekteerijad ei kattu. Parimad Eesti bürood riigihangetest osa ei võta, välja arvatud ideekonkursipõhine riigihange, mis on sisuliselt arhitektuurivõistlus, kus võistlevad tervikideed. Eratellija ei käitu kunagi nii, nagu käitub riik. Sel lihtsal põhjusel, et ei taheta endale lähitulevikus lisamuresid. Kui riigile lõpeb projekt enamasti maja valmimisega, siis eratellija pilk ulatub vähemalt kolme aasta peale ette, et ka müügiprotsess oleks edukas.  Mõelda tuleks aga vähemalt kolmkümmend aastat ette. Kuidas seda tagada? Ühelt poolt on riigi esindajal õigus, kui ta ütleb, et soovib projekteerimisele võimalikult vähe riigi raha kulutada, aga kahjud hakkavad välja paistma alles järgmistes staadiumides, kui ehitus- ja haldamiskulud on palju suuremad. Riigi eeskuju peaks suunda näitama. Kummaline, et ühelt poolt riik töötab küll välja energiatõhusaid ja teadmistepõhiseid lahendusi, rahastab  nn targa maja väljamõtlemist, panustab sadu miljoneid loomemajandusse, kus oluline roll on arhitektuuril ja disainil, samal ajal aga käitub tihti oma kultuuripoliitikale risti vastupidi, tellides odavaid ebakvaliteetseid ja keskkonda sobimatuid ehitisi. Mida suuremad riigiettevõtted ja jõulisemad struktuurid, seda ignorantsem tellimus. On muidugi ka hulk erandeid, räägin siin riigi üldisest suhtumisest. Horisontaalne ja vertikaalne  mõtlemine ei ole paraku sünkroonis. Püüdlema peaks selle poole, et sama raha eest saaks nii vajalikud ruumid kui ka hea keskkonna. Seega ootame selget seisukohavõttu, et riik rahastab ja ehitab ainult ja ainult kvaliteetset arhitektuuri, ning tagab ka protsessi, kuidas selleni jõuda. See ei ole ilusa ja koleda küsimus, vastakuti on professionaalne töö ja diletantlus.

Peeter Pere, Eesti Arhitektide  Liidu esimees

Kes tellib, kui tellib riik?  Kes kirjutab alla hankele, kui tellib riik? Millises kabinetis istub riik? Kes kontrollib, kui kontrollib Riigikontroll?   

RIIK ON INIMESED. MEIE, MEIE KÕIK, EESTI VABARIIGI KODANIKUD. Ja meid on palju ning meie arvamus erineb. Demokraatia ongi arvamuste paljusus. Küllap kajastub paljusus ka riigi tellimustes ehk valitseb mõnetine peataolek ehk paljude peade kohalolek.     

Kord on esikohal raha ehk odavus, kord kultuuri  unikaalsus ehk kvaliteet. Viimane on enamasti teoreetiline konstruktsioon, kuna jääb alla raha võimule ehk ainsale mõõdetavale kriteeriumile. Vastupidiselt spordile ei võida mitte suurema, raskema, pikema, kiirema, täpsema soorituse tegija, vaid hoopiski vähima, teisisõnu odavaima pakkuja. Spordi mõistes niisiis see, kes jõuab finišisse viimasena. Paradoksaalne olukord, kus lootes-nõudes parimat panustame halvimale.     

Halvim on iseenesestki mõista emotsionaalne otsustus, mis mõõtmisele ei allu, sest vaid arvulist näitu on võimalik mõõta, panna pingereas ette siis vastavalt suurim või väikseim  number, sõltuvalt reeglitest. Riigihanke puhul ongi see näit nii-öelda tagurpidi ehk mida väiksem number, seda suurem võidušanss. Võidab n-ö lõhnata, maitseta, nähtamatu, kuid kui võit kord materialiseerub kivis, puidus, klaasis, betoonis, siis – oi, kuidas krigiseb hamba all, torgib silma, solgib keskkonda ja riiki, MEIE RIIKI.     

Vastupidine olukord hindamisel ja meie ühise raha kasutamisel oleks selgelt kuritegelik, annan sellest endale täielikult aru.  Kuid loomingu puhul pole ju ainus kriteerium raha, vaid veel midagi raskesti aimatavat, mille ees me kõik tunneme natuke kõhedust, võiks öelda isegi põlgust, mis on segatud aukartuse ja osatise hirmuga kogeda midagi enneolematut. Teisisõnu – me tunneme hirmu kohtumise ees tundmatuga. Ka selline termin on reaalteaduses matemaatikas olemas ja see tundmatu tuleb leida. See ongi riigi tellimuse puhul kõige keerulisem  ja seni lahendamata jäänud võrrand. Ehk on siin paras hetk kaasata päris matemaatikud, kes pakuksid välja otsitud imaginaararvu leidmiseks valemi. Miks matemaatikud? Sellepärast, et meie, arhitektide loomingulisema seltskonna lähenemine pole suutnud hankekorraldajate reeglitesse oma nn maitsehinnangutega läbi murda, halli müüri sisse ava raiuda. Protsess hakkab võtma kaevikusõja vormi, kus mõlemad pooled koguvad järjest  raskekaalulisemat argumendiarsenali, aga lahinguväli läheb omasoodu ja isevoolu järjest mudasemaks.

Lisaks odavusele tuleks kaaluka argumendina kõne alla ja fookusesse tuua ka defineerimatu kvaliteetarhitektuuri hinnakriteerium. Arhitekti töö all mõeldakse sageli üldlevinud arusaama kohaselt fassaadi-joonistamise kunsti, mis on aga paljude meelest teisejärguline ja seda tegelikult arhitektide endagi meelest. Üks osa tervikust, üks komponent, on alusetult ülendatud tervikuks. Oleme siin kodanikena  sama meelt. Arhitektid ja ka paljud arhitektuurisõbrad oskavad küll hinnata hoonete proportsioone, pindade kõrvutamise oskust, nende graafikat, avade ja avadeta seinaosade vahekorda jne, kuid see pole see, mida me arhitektuuri all mõistame.

Eelkõige tähendab arhitektuur meile ehitatava tehiskeskkonna terviklikku kvaliteeti ja see on palju enamat kui maja fassaad või plaan, energiatõhusus või mudelprojekteerimisprogrammi rakendamine hoonekarbi joonestamisel. See on ruum, mida me kõik  kodanikena ja maksumaksjatena tarbime, ning see on see suur tundmatu, mida riik ehk meie kõik peame oskama tellijatena soovida, lähteülesandes sõnastada ja ka arhitektidelt lõpptulemusena nõuda. See on see kvaliteet, mille loomist õpetatakse EKA arhitektuuriteaduskonnas ja millise oskusega spetsialiste riik sellelt ülikoolilt tellib. Need on ruumiliselt mõtlevad, mitmekülgsed spetsialistid, kes peavad suutma tellija kirjeldatud visioone  materjaliseerida. See on see, mida Eesti Vabariik ta enda koolitatud spetsialistidelt peab nõudma ja saama – riigi tellimusena ja alanud sajandil.       

Täpse lähteülesande sõnastamiseks ja õige suuna andmise oleme teinud ettepaneku luua riigiarhitekti institutsiooni, protsessi alguse juures oleva riigi peaspetsialisti töörühma, kes abistaks, nõustaks ja konsulteeriks. Kokkuvõttes oleks riik rikkam – ja mitte ametnike, vaid paremate tulemuste poolest. Peaksime ju ometi lõpuks jõudma spiraalil kohakuti üle poole tuhande aasta taguse,  killustatud ja sõdadest laastatud Itaalia vaimsusega, mis sünnitas maailmale kunstnike-arhitektidehumanistide loodud ja meie hinge siiani ülendava materiaalse reaalsuse. Ehk tasuks süüvida loovuse ja tehniliste oskuste loomuliku, arhetüüpse ühtsuse paradigmasse, mitte jahmerdada ühe aju verise jagamise-siirdamisega mitme väiksema kolba vahel.       

Kalle Vellevoog, EALi aseesimees

Riik saab keskkonna kujunemist suunata  mitmete hoobadega. Üheks neist on Maaamet, mille otsustest sõltub sageli väga oluliste piirkondade areng. Kui riik peaks käituma ruumilise keskkonna kujundamisel erainvestoritele eeskujuna, siis sageli on Maa-ameti otsused näiteks detailplaneeringute menetlemisel lähtunud esmajoones maksimaalsest rahalisest kasust, mitte  eesmärgist kujundada kvaliteetne elamisväärne keskkond. Kahetsusväärselt on Maaametis aastaid puudunud otsuste tegemise juures arhitektuurialane kompetents. Tänaseks on lepinguga tööle võetud arhitekt ja see on hea märk.       

Riigi kui arhitektuuri tellija teine oluline hoob on Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS). Paraku sõltub RKASi kaudu projekteeritud ja ehitatud hoonete arhitektuurne kvaliteet  sageli hoone tulevase kasutaja (ministeerium, KOV jne) arhitektuurialasest kompetentsist, mis on tihti puudulik. Puudub oskus ennast kehtestada ja nõuda parimat arhitektuurset kvaliteeti, mis tõstaks nii asutuse mainet kui keskkonna väärtust. Praktika on näidanud, et parim tee kvaliteedi tagamiseks on korraldada avalik arhitektuurikonkurss, mitte valida projekteerija madalaima hinnapakkumise alusel. Viimase aja riigi tellimusel valminud hoonete  halvimaks näiteks pean Rakvere politseimaja, mis minu meelest diskrediteerib riiki kui arhitektuuri tellijat.       

Riik vajab arhitektuurialast kompetentsi juba varases otsustamise ja hoone kavandamise faasis. Valedel alustel käima lükatud protsesside tagantjärele õigele rajale suunamine on raske ja sageli võimatu.