Kuidas ohjata arhitektuuri?

EALi 90. aastapäeva näitus Rotermanni soolalaos       

EAL i 90. aastapäeva näitus „Jäljed” 7. X – 4. XII Rotermanni soolalaos, kuraatorid Kai Süda, Risto Parve, Diana Taalfeld ja Mait Väljas, kujundaja Tõnis Kenkmaa. 

Juubelinäitused kipuvad ikka monograafilised olema: terviklikkust taotlevad ülevaated elust ja loomingust, objektiveeritud Suured Lood. Enam-vähem sama kehtib ka siis, kui juubilariks on terve loomeliit, iseenesest üsna anonüümne ja laialivalguv figuur, ehkki rõhuasetus pole siin mitte niivõrd loomingulistel kõrgpunktidel, protsessidel ja sündmustel. Oktoobris 1921 asutatud Eesti Arhitektide Ühingu õiglusjärglane Eesti Arhitektide Liit sai 90aastaseks ja otsustas sel puhul iseenda kohta näituse teha: soolalao suurt saali täidab järgmised kaks kuud noorte arhitektide-kuraatorite Kai Süda, Risto Parve, Diana Taalfeldi ja Mait Väljase loodud ekspositsioon „Jäljed”.        

Ühe erialaliidu tegevust näituse vormis kokku võtta pole kuigi lihtne ülesanne, ilma et see kannataks liigse spetsiifilisuse või liigse pealiskaudsuse all, oleks huvitav nii asjaga kursis olijaile kui saadaks kutsuvaid signaale ka  väljapoole. Eelmise, 75. aastapäeva puhul andis liit välja väga asjaliku dokumentide ja meenutuste kogumiku, mis oli suunatud rohkem siseringile ja mille 1990ndate lõpule omast nukrat ning pessimistlikku artiklite tooni on tänase, tõhusa ja toimiva liidu kuvandit eksponeeriva näitusega hea võrrelda. Kõnealuse näituse ilmne eesmärk on olnud eelkõige suhtlemine laiema avalikkusega. Vaatajat ei ole koormatud liigse info- ega pildihulgaga, ta ei  pea midagi kriitiliselt mõtestama ega nägema vaeva pusletükkide kokkupanekuga. Vastupidi: saalis saab liikuda sujuvalt ja kindlal kursil, sest kujundajad on sinu sirge raja eest hoolitsenud. Sa kohtud igas teemapesas ühe väga lihtsa ja loogilise asjaga, millega arhitektide liit on tegelenud/ tegelemas, saad käes hoida ja sirvida viimaste aastate arhitektuurikirjandust ning jälgida ekraanilt „rääkivaid päid”, nii endisi liidu esimehi kui möödunud aasta kulka arhitektuuripreemiale  nomineeritud tööde autoreid.     

Soolalao saali tehtud kujundus on ennast ju enamasti just ruumikunstnikena defineerivate arhitektide näituse suurim õnnestumine. Loodud on inimese poole kehapikkuseni ulatuv lainepapist maastik käigukoridoride ja eri suuruses ruumidega – tõeline installatsioonilaadne ruum ruumis. Näituse kuvand pole väärikas  ega noobel, vaid soe ja visandlik, väheste vahenditega, pruuni lainepapi ja odavate värvikoopiatega on saavutatud maksimaalne efekt. Visandlikkust sugereerib seegi, et kõik näituse seinatekstid on kujundaja Tõnis Kenkmaa korralikult käsitsi kirjutanud ja seda laadis, mis kõigil modernistliku projektigraafikaga kursis inimestel südame soojaks teeb. Et just avalikkusega suhestuvat poolt afišeeritakse, siis milliseid jälgi liit ühiskonnamaastikule  on jätnud? Esimene pööre vasakule, esimene pesa ja loomulikult peategelane ise – arhitekt. Lihtsaima vastupanu teed minnes on küsitud kõigilt vastutulijailt: kes on arhitekt? Saadud vastused stiilis „inimene”, „ilusa elu looja”, „tarbekunstnik”, „kui sulle meeldib vaadata monitori 12 tundi päevas, siis võiksid kaaluda seda ametit” jne täidavad tekstikobarana seinu, tahvelarvuti ekraanile saad omagi teravmeelsuse jätta. Meenub, et kui Briti Kuninglik  Arhitektide Ühing tegi umbes kümne aasta eest rahvaküsitluse, kus palus nimetada kolm tuntud arhitekti ja oma lemmikmaja Briti moodsas arhitektuuris, siis esimesele küsimusele oskas vastata vaid kolmteist protsenti ja moodsateks lemmikmajadeks osutusid avantüristlikku kinnisvaraarendust sümboliseeriv Canary Wharfi torn ning kolmsada aastat vana St. Pauli katedraal! Arhitektide seletus oli lihtne: kui arsti või juristiga kohtuvad oma elus  kõik inimesed, siis arhitektiga vaid kaduvväike osa ning, mis puutub arhitekti avalikku kuvandisse, siis küsimus pole selle parandamises, vaid üleüldse tema rolli väljajoonistamises. Võib arvata, et samasuguse küsitluse tulemused Eestis oleks erialainimeste jaoks sama nörritavad ja nii rahuldugem esialgu sellega, et arhitekti peetakse „depressiivseks, musta riietuvaks tüübiks”, kes „inimeste unistused nii paberile paneb, et inimene enam arugi ei  saa, et need pole enam tema unistused, vaid arhitekti omad” (lõigud seinatekstidest). Järgmised teemapesad: „ajalugu”, „võistlused”, „eksport” ja „sekkumine” on ajaloolisnarratiivses võtmes kirja pandud ülevaated, mis taas peab andma eelkõige lühiülevaate liidu tegevusest. Ekspordi teema on ehk kõige enam praeguse liidu ja temast sündinud Arhitektuurikeskuse idée fixe ja mitte niivõrd liidu tegevuse orgaaniline osa ajaloolises plaanis.       

Eksport on paljus seotud väliskonkurssidega, tänapäeval aga aina enam äri ja turundusega. Kodumaised konkursid on seevastu olnud alates 1990. aastate lõpust Eesti noore arhitektuuri mootor ja liidu toel ellu viidud arhitektuuripoliitika konkreetne väljund. Näiliselt õlitatud mootor, milles paraku juba mõned aastad on kostnud häireid ja mis hiljutise EALi enda seest üles kerkinud Tartu raamatukogu  vaidlustatud tulemuste valguses sootuks puhastust vajab.     

Sama intrigeeriv on sekkumiste teema. Seda, et tegu on pigem tegevust märgistava kui sisu avava näitusega, tähistab seegi, et EALi ja linnavõimude teravas toonis kirjavahetusest linnaehituslike küsimuste üle on näitusel ära toodud vaid tükk ametlikust kirjast, mis formaati sobitamiseks on pooleks lõigatud. Liit peab siin teetähisena enda jaoks oluliseks Rotermanni kvartali hoonestuskavale ning edaspidi majadele parima lahenduse leidmist,  loomulikult jääb samast ajast meelde ka sadamaala hooletule täisehitamisele vastupunnimine, mille osas paraku tänaseni täit selgust ei ole – masu lükkas enamiku probleemseid planeeringuid lihtsalt edasi. Näituse kujundusliku keskme moodustab kino, kõige avaram ruum, kus näidatakse kulka arhitektuuripreemia nominente kajastava filmiseeria (autorid Margit Mutso ja Peeter Brambat) uusimat, 2010. aasta osa. Asjalikud ilmed  rääkimas autori enda või kunstikriitiku suu läbi konkreetsel aastal sõelale jäänud majadest kinnistab väga klassikalist arhitektuurist rääkimise viisi, mis näituse konteksti arvestades manifesteeruks justkui liidu „ametlikuks” kõneviisiks. Ülejäänud näituse üldistusastet ja kujunduslikku vabadust arvestades võinuks ju spetsiaalselt juubeliks tellida näiteks arhitektuuri representeerimise formaatidega mängiva linateose.   

Nagu eespool öeldud, oli liidu eelmine, 75. aastapäev üsna murelik: mustakaanelises mälestuste kogumikus räägiti kiirkorras oma riigi ülesehitamisel kaduma läinud seltsielust, kollegiaalsusest ja arhitektuurielu koos hoidvast süsteemist. Praegu seda keegi enam taga ei nuta, sest kolleegidest on saanud (heas mõttes) konkurendid ja arhitektide liidust tuusikujagaja asemel seadusandlusse ja poliitikasse  sekkuv kutseorganisatsioon. Seda ühe liidu lugu vaataja soolalao papist maailmas ringi jalutades näebki – ja kindlasti oskab ta seejärel anda küsijale rohkem kui ühe nime ja määratluse arhitekti ameti kohta.