Kuidas saaksime kolemajade teemat vältida?

Mõni aeg tagasi ilmus ajalehes Meie Maa uudisnupp sellest, et linnaarhitekt kaardistab muinsuskaitseala kolemaju ja räägib tõsisemalt sundvõõrandamisest kui vahendist võtta hävimisohus hooned laiskadelt ja lohakatelt ning anda nendele, kel on huvi ja tahtmist. Ja kuna kolemajadeks ristitud kasutusest väljas olevad hooned Kuressaares on reeglina nii halvas seisus, et huvist ja tahtmisest üksi ei piisa, on vaja ka tugevat visiooni ja paksu rahakotti.

Kolemajade sünnist
Tagantjärele võib öelda, et üheks põhjuseks kolemajade sünnil oli omandireform. Nagu asjadega tihti, on ka omandireformil ilmnenud kaks nägu. Esimest saab iseloomustada tühjade, üürnikest vabanenud majadega, kus omanikuks pärijad, kel puudub tõsine huvi vara saatuse vastu, või ei saa pärijad vara saatuse osas kokkuleppele.

Vanem generatsioon on sageli nostalgiline mälestuste suhtes, hoiab vara tegevusetult ja loodab, et küll noored tulevad ja teevad. Noored seevastu ei saa vanadega kokkuleppele vara realiseerimise osas. Ja kui saavad, kujuneb „passiivne müügiperiood“ ülehinnatud müügihinna tõttu aastatepikkuseks. Mõlema stsenaariumi tulemusena on viimasel kümnendil tegevusetuse tõttu hävinenud kahe käe sõrmedel loetav hulk hooneid vanalinna muinsuskaitsealal. Samas on ka ridamisi toredaid erandeid, kus vanaisade vara innukalt vuntsitakse. Nii ongi, et omandireformiga võib seostada vanalinna kõige halvemaid, aga ka kõige paremaid näiteid.

Teine ja tõsisem põhjus kolemajade sünnil on nõukamentaliteet. Niisugust hoiakut tunneb loosungite “linn peaks” ja “linn võiks” järgi, samas kui katus pea kohal vaikselt kokku vajub. Siinkohal võiks tähelepanu pöörata ühele pisiasjale, mis nõukogude ajast saati on muutumatuna püsinud – omaniku kohus hoida korras oma vara. Omand on muutunud. Endistest üürnikest on üle öö saanud omanikud ja omanikel on kohustused. Kahjuks leiab nõukamentaliteeti küll ja veel. Ka põlvkonnavahetus ei too suhtumises kohe muutust. Nõukamentaliteedi olemus on peremehetunde puudumine. Loomult üürnikud ei suuda kohendada omaenese pinnal äravajunud vihmaveerenni või lappida eterniitkatust.

Tegevusetus kui kuritegu
Nüüd aga müüdist, mis kui must pilv vanalinna varjutab – ei tohi, ei või. Ajaleht Meie Maa kirjutas Allee ja Pärna tänava nurgal asuvast korduvalt põlenud hoonest ja lisas oma viimases artiklis, et kuna tegu on muinsuskaitse alla kuuluva hoonega, ei tohi seda maja lammutada. Eksitav, kuid mitte päris vale! Olgu põhjused missugused tahes, see maja on omamoodi nukker näide ühe hoone hävimisloost. Aastat kümme tagasi oleks hoone rekonstrueerimine isegi väga kapitaalsel kujul tulnud kordades odavam kui nüüd, kui aeg ja muud põhjused on teinud korraliku peremehe puudumise tõttu laastava töö. Ja selliseid hooneid on muinsuskaitsealal arvukalt.

Väliselt võib ju kõik enam-vähem olla – majal katus peal ning aknad-uksed terved. Ei pea olema aga eriline hiromant, et vajunud fassaade vaadates hoone peatset hävimisohtu ennustada. Keerulisem on mõista tegevusetu omaniku hingeelu, sest üldjuhul tuleb hoone vanalinnas taastada algsel kujul ja mida hiljem jaole saadakse, seda keerulisem ja kallim see on. Kõike keelavate ametnike sarjamine on mugav laisale majaomanikule, kuid lubatud on tegelikult väga palju, valida tuleb lihtsalt õiged vahendid.

Häid näiteid võiks rohkem olla
Tean tublisid peremehi, kes vaikselt, käepäraste vahenditega oma vara korras hoiavad. Au ja kiitus teile! Elementaarsed asjad, nagu katus, harjaplekk, vihmaveetorud, välisvooder ja sokkel – just need hoone tervise seisukohast strateegilised elemendid, millel iga peremees saaks ise silma peal hoida, on Kuressaare vanalinnas enim korrast ära. Inetu on sellistele asjadele märgukirjadega tähelepanu juhtida. Meie vanalinna säilimine on kultuuri küsimus. Tean, et neid, kellele see kõik korda läheb, on. Kas saame kümne aasta pärast kolemajade teemale mõeldes õnnelikult tõdeda, et saime õigel ajal jaole? Kuressaaret miljööväärtusliku vanalinnata hästi ette küll ei kujutaks!