Kujundeid otsimas

Karin Hallas-Murula, 101 Eesti arhitektuuriteost. Toimetanud Eda Posti. Kujundanud Mari Kaljuste. Sarjas „101 Eesti …” Varrak, 2012. 224 lk.

Varraku sada üht Eesti asja tutvustav populaar­teaduslik sari on formaadilt ehe menuk. Tunnustatud autorid, lobe tekst, palju pilte, ohutu kujundus, sobib nii kingituseks kui meeleparanduseks. Ka üsna värske Karin Hallas-Murula 101 arhitektuuriteose popurrii pole erand. Teos on sisukas ja pakub kaasamõtlemist, ent üllataval kombel tekitab ka vaidlushimu.

Sirvimisel üllatab, et raamatusse pole mahtunud rohkem kirikuid ja mõisahooneid, ent kirjastusel on kavas kostitada arhitektuurihuvilisi peagi veel kahe arhitektuuriraamatuga: Juhan Maiste „101 Eesti mõisa” ja Jüri Kuuskemaa „101 Eesti pühakoda”. Ka linnuseid ja muidu vägevaid varemeid on Pirita kloostri kõrval vähevõitu, ent autori selgitus on mõistetav: ta on paari erandiga välja valinud just need hooned, mis on hästi säilinud. Ka tüüparhitektuuril, nagu nüüdsel ajal sageli vägagi kenasti üles vuntsitud tööliselamutel, pole tähtede paraadil kohta. Erandiks on vaid ürgse rehielamu koondkuju: „Rehielamu on meie rahvuse sünnikodu, meie esmauniversum, meie kosmose algtolm”.

See oopus on Hallas-Murula teiste teostega võrreldes üpris isiklik. Saame teada lauliku lapsepõlvest, pulmapeost, tapetud sõbrannast, aga ka vaadetest tänasele turumajanduslikule ühiskonnale, välja joonistuvad kirjanduslikud ning filosoofilised eelistused nagu Gaston Bachelard ja Italo Calvino. Siiski paistab, et erinevalt loomult luulelisest Juhan Maistest pole seesugune lähenemine teadlasel veres.

Seevastu ülimalt nauditav on lugeda puhtalt arhitektuurist lähtuvat analüüsi, kus stiil, põhiplaan, arhitekti ning tellija taotlused avanevad justkui intelligentne põnevik. Kuna paljudele on see raamat ilmselt esimene ja võib-olla ka ainus korralikum ekskurss eesti arhitektuuriajalukku, siis on kahju, et mõne hoone puhul on piirdunud ehitise iseloomustamine poeetiliste mälestuspiltidega, seda enam, et Karin Hallas-Murula on vägagi erudeeritud ekspert, kes võiks oma teadmistega võluda arhitektuurisõbraks võhikugi.

Autori enese uurimisvaldkondi peegeldab see, et kogumikku on sattunud üpris palju historitsistlikke ehitisi. Paljud teised Eesti arhitektuuriteadlased ei ole neostiilides rajatisi nagu Rüütelkonna hoone Tallinnas Toompeal või punasest tellisest Tartu Peetri kirikut ehituskunstilises plaanis armastuse vääriliseks pidanud. Ka kirjutaja enesekuvandi seisukohalt epohhi loov Rotermanni Soolaladu, praegune arhitektuurimuuseum, tundub nägusast fotost hoolimata üsna keskpärane rajatis. Veenvam on juba moodsalt suurte akendega, kuid minikindlust meenutava Kanuti gildi maja hindamine. Majade vahel tunduvad omalaadsete vahvate vahepaladena nii Kihelkonna kiriku kellatorn, Lühike jalg, Kasari sild kui maanteemuuseumi välialad.

Teos õpetab märkama mitmeid objekte, mis küll spetsialistide seas on teada-tuntud, ent mida avalikkus pole ilmselt hinnata osanud. Näiteks tutvustab raamatu autor mainelt mitte just kõige paremal Liiva kalmistul paiknevat 1935. aastal valminud Herbert Johansoni paekivist kabelit, mis on väärikas ja materjali poolest paikkonnaga seotud monumentaalne väikevorm. Keskaegsete „avastamata pärlite” (nagu turismiedendajad on kohatult tituleerinud Lahemaa tuntumaid mõisaid) seas on aga imetabane Saha kabel, mille puhul võib tõesti mõtiskleda, kas pole mitte tegu omalaadse Pirita kloostri proovitööga. Ka Tallinnas Tatari tänaval paiknev meie esiarhitekti Karl Burmani kavandatud julgelt juugendlik elumaja vääriks kindlasti paremat kohtlemist. Pärnus on aga majade vahel peidus Siiri Vallneri, Katrin Koovi, Kaire Nõmme ja Heidi Urbi tehtud kesklinna koolide võimla, kus on ajalooliselt tüüpset punast tellist kasutatud vägagi loovalt ja veenvalt: „Plastiline müürilint on laotud nii, et selle faktuur pidevalt muutub ja erinevaid mustreid tekitab. Niisuguse mustrimüüri sai teha tänu asjaolule, et spordisaal ei vaja aknaid, mis selle funktsiooni juures pigem segavad.” Ka mulle on ääretult sümpaatne Emajõe ääres paiknev keerukas kortermaja, mille autoriks on Eesti Rahva Muuseumi konkursi kaudu Tartuga tuttavaks saanud Austria arhitektuuribüroo.

Selles priimas kollektsioonis tekitab üpris segaseid tundeid Vilen Künnapu ja Ain Padriku Tigutorn. Väge täis plaanidest hoolimata tundub see Tartu kõrghoone ikka liiga veiderdav, erikujulised aknad ja torditükke meenutava põhiplaaniga korterid pole just väga sugestiivsed. Üpris kummastav valik on ka Rein Murula kortermajad, mis mõneti Merirahu elurajooni hõrkude neofunkvillade elitaarsuse oma massiga põrmustavad. Seda enam, et raamatu autori abikaasa loomes on ka ühiskondlikult palju tundlikumaid töid – munitsipaalmaju ja lasteküla pereelamuid.

Kuna raamat on sügavalt isiklik, siis on kahjuks kõrvale jäänud mitmed tummised arhitektid nagu Andres Alver, Kalle Vellevoog või 3+1 arhitektid. Ilmselt ootavad nende projekteeritud ehitised ajas järelekatsumist, nagu osutab Hallas-Murula eessõnas.

Fotovalik on üldiselt õnnestunud. Martin Siplane, kes on piltidest teinud umbes kolmandiku, on suutnud mitmeid ehitisi portreteerida uhkete ning veenvatena. Nõnda on tabatud näiteks Robert Natuse Chilehausi ekspressionistlikku iseloomu. Tallinna Kunstihoone pressib aga pildil üle serva ning ehitise šikk elegants jääb hoomamata. Ka Urla maja pole tervenisti kaadrisse mahtunud.

Kuna võib oletada, et paljud lugejad kasutavad raamatut Eestimaal ringi uidates teejuhina, siis oleks võinud kaaluda ehk ka paber- või digikaardi lisamist, seda enam et praegusel ajal on mitmete andmebaaside abil nende koostamine üpris hõlbus ja nutikale kirjastusele ilmselt ka taskukohane.

Vastuoludest hoolimata lugejat ei peteta ning tähtsad majad Kadrioru lossist Rotermanni kvartalini on kõik kaante vahel. Raamatu koostaja nimi annab ka  piisava kvaliteedi­garantii.