Kujutluse moderniseerimine

„Moderniseerimine. Balti kunst, arhitektuur ja disain 1960.-1970. aastatel” Vilniuse Rahvusgaleriis 9. XII 2011 – 12. II 2012. Kuraatorid Lolita Jablonskienė, Kai Lobjakas ja Iliana Veinberga, näituse kujundajad Aleksandras Kavaliauskas ja Andrius Skiezgelas, graafiline kujundaja Indrek Sirkel.

„Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitekuur Nõukogude Liidus 1960–1980” Vilniuse Rahvusgaleriis 9. XII 2011 – 12. II 2012. Kuraatorid Andres Kurg ja Mari Laanemets, kujundajad Indrek Sirkel, Kooperative für Darstellungspolitik, Jesko Fezer, Anita Kaspar ja Andreas Müller.

9. detsembril avati Vilniuse Rahvusgaleriis kaks näitust, mis annavad ülevaate Baltimaade arhitektuuri ja disaini sovetlikust traditsioonist: „Moderniseerimine. Balti kunst, arhitektuur ja disain 1960.-1970. aastatel” ning „Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960–1980”. Sirbi leedu sõsara, kultuurinädalalehe 7 meno dienos ühes jaanuarikuu numbris ilmus koguni kaks retsensiooni nende näituste kohta ja aastavahetusel veel üks essee, kus need näitused on samuti kõne all.

Käisin näitusi vaatamas kolm korda ja iga kord, olenemata nädalapäevast, oli seal (võrreldes mulluste rahvusgaleriis toimunud modernismi klassikute retrospektiivsete näitustega) rohkesti külastajaid – see viitab mitte ainult kultuurimaailma esindajate huvile. Hea meel pole mitte üksnes vaatajate rohkuse, vaid ka selle üle, nagu märkis ka üks kirjutajaist, et need külastajad kuuluvad keskmisse ja nooremasse põlvkonda. Esimesi meelitavad sinna peale teadmishimu ka noorusaja ning lapsepõlvemälestused, teiste, sealhulgas ka minu, noorusajale on aga omane huvi (sovetliku) modernismi määratud elulaadi ja esteetika ning teatava enam-vähem teadvustatud modernismiarheoloogia vastu.

Leedus sai see huvi alguse 2009. aastal, kui renoveeritud rahvusgaleriisse toodi Londonist Victoria ja Alberti muuseumist näitus „Külma sõja aegne modernism. Kunst ja disain 1945– 1970” („Cold War Modern. Design 1945–1970”). Ma ei tea, kas seda näitust võib otseste või kaudsete sidemetega siduda 2011. aasta kevadel Varssavis rahvusmuuseumis toimunud näitusega „Tahame olla modernsed. Poola disain 1955–1968” („Chcemy być nowocześni. Polski design 1955–1968”), kus oli välja pandud aastail 1955–1968 loodud Poola disain, ning detsembris, nädal enne näituse avamist rahvusgaleriis, Zagrebi kaasaegse kunsti muuseumis avatud näitusega „Sotsialism ja modernsus. Kunst, kultuur, poliitika 1950–1974” („Socijalizam i modernost: Umjetnost, kultura, politika 1950–1974”). Nendel näitustel on silmanähtavad endise sotsialistliku maailma püüdlused mõista ja esitleda sotsialistlikku etappi mitte kui „kaotatud” või „igakülgsesse regressi viinud” viit aastakümmet, mida on kõige parem ignoreerida, vaid kui omapärast, meid senimaani mõjutavat nähtust, mille uurimine aitab kas või pisut selgemalt näha kaootilist tänapäeva.

Näitust „Moderniseerimine. Balti kunst, arhitektuur ja disain 1960.-1970. aastatel”, mida kureerisid Lolita Jablonskienė (Vilnius), Kai Lobjakas (Tallinn) ja Iliana Veinberga (Riia), on sellest juba kirjutanud autorid hinnanud kui näitavat, mitte aga interpreteerivat. Näitamine sugeneb praktilisest soovist näha kõike seda elavana ja ühes kohas. See on – näituse eksponaadid ja nõukoguliku keskkonna konstrueerimise kultuselemendid. Tallinnas ja Riias tegutseb edukalt arhitektuurimuuseum kui institutsioon, mis vastutab niisuguste eksponaatide või vähemalt nende kohta käiva teabe kogumise ja säilitamise eest, Vilniuses aga suleti vastav institutsioon 2006. aastal. Kollektsioon anti üle rahvusmuuseumile, kus sama projekti eri laadi materjal sattus eraldi fondidesse. Sestap on leedu arhitektuuri kohta näituse koostamine paras väljakutse. Ent kõigi selle näituse kuraatorite põhiliseks väljakutseks oli siiski disainiobjektide otsimine. Neid asju, mis olid alles üpris hiljuti näiliselt „kõikjal”, otsiti kaua ja mitmesugustest kohtadest. Suured objektid (lauad ja toolid), ükskõik kui muuseumlikult nad rahvusgalerii saalis ka välja näevad, laenati eraisikute kodudest. Väiksemad objektid (maiustuste ja alkoholipakendid, nõud, ehted, rõivad, kangad, telefoni- ja raadioaparaadid, televiisorid, rongimudel, arvuti jne) leiti tarbekunsti- ja tehnikaobjektide kogumise ja säilitamisega tegelevatest institutsioonidest või samuti eraisikute kodudest.

Näitus on jaotatud nelja ossa, mis toovad esile avaliku ruumi („Linn”) ja erakeskkonna („Kodu”) moderniseerimise, uue loomevaldkonna disaini leviku („Tööstuskunst”) ja uue, tarbijaliku elulaadi kujunemise Baltimaadel („Vaba aeg”). Sel näitusel rekonstrueeritakse teatavas mõttes Baltikum kui kvaliteedi näitaja märk, mida kasutati Nõukogude Liidus. Sellega määratleti modernsuse sügavamaid läänelikke traditsioone ja komfordi kõrgemat taset. Baltikumi olid tuntuks teinud kuurordid (nii looduslike kui ka inimese loodud tingimustega), kohvikute ja restoranide arhitektuur ning argielu heaolu kujundavad tooted (raadiod, valgustid, portatiivsed televiisorid, tarbekunstiteosed). Seetõttu oli tähtis leida just need objektid, sest need näitasid Nõukogude Liidu heaolu taset.

Ja ikkagi, vähemalt minu näitusemuljete järgi, on disainiobjektidest ja arhitektuurijoonistest ning fotodest olulisemal kohal videomaterjal ja selle kujundatud atmosfäär. Video on mugavaim moodus rekonstrueerida teatud ehitise arhitektuuriline kogemus, kuid näitusel avaneb autentse (propagandistliku) videomaterjali kaudu rohkem kultuurikihte. Modernistlikele põhimõtetele rajanevate arhitektuurija disainiobjektide pildid koos estraadimuusikaga ja kaasaelava, pisut kategoorilise kaadritaguse diktoriga, kes väidab, et see, mida me näeme filmitud materjalis, on ainus õige viis elada – niisugused katkendid Nõukogude Leedu, Läti ja Eesti kroonikafilmidest ühtaegu liigutavad teised näituseeksponaadid paigast ja seavad need nende virtuaalsetele kohtadele ajas ja ruumis.

Näituse „Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960–1980” kuraatorid Andres Kurg ja Mari Laanemets (Tallinn) orienteerusid teatud eksperimentaalsele utoopiale, seetõttu ei olnud neile nii aktuaalne leida valmis objekte. Ekspositsiooni disain, ruumilised struktuurid, mille loojaiks on Indrek Sirkel (Tallinn) ja Kooperative für Darstellungspolitik (Berliin), hajutavad rohke tekstilise ja visuaalse materjali (fotod, joonistused ja joonised), omavahel seostamata temaatilistesse saalidesse (elamute eksperimentaalprojektid, utoopilised linnad, olemasoleva linna avangardistlikud dekoorimisettepanekud, kineetilise kunsti näitused, näitusearhitektuuri eksperimendid jm), kusjuures need omakorda on veel jaotatud niššidesse. Selline eraldatus säästab vaatajat, ei väsita teda kohe pärast sisenemist lõputu piltide rea ettelaotamisega, nišid aga aitavad luua isiklikuma, hubasema sideme tihtipeale karmi ja arusaamatu esteetika visuaalse materjaliga.

Lolita Jablonskienė mainib „Moderniseerimise” sissejuhatavas näitusetekstis kujutluse moderniseerimise ja selle pealesunnitud reaalsuse vahelist lõhet, mis määrab keskkonna ühtlustumise. Tema mainitud kujutluse moderniseerimine on arhitektide, disainerite ja kõigi keskkonna loomisest huvitatute kavatsuste evolutsioon, millele ei vasta tehnilised võimalused. Seitsmenda aastakümne inimesele oli moderniseerimine tulevikku (ikka püüdmatusse kommunistlikku tulevikku) orienteeritud nähtus, meile, eriti just selle näituse kontekstis, muutub moderniseerimiseks nähtus, mis on orienteeritud minevikku. Seepärast on meile täpselt samuti vaja kujutluse moderniseerimist, ainult et meile tähendab see katset mõista modernistliku mõtlemise iseärasusi: usku inimesse, tema loodud tehnikasse, selle tehnika loodavasse tänapäeva ja tulevikku, usku progressi ja sellesse, et kõik on võimalik.

Vaadeldes kaht rahvusgalerii näitust koos, võib leida väga konkreetseid tõendeid nii selle seisundi jaatamisest kui ka eitamisest. Ja mõlemad on esitatud videomaterjalis: film „Viis aastat ja kogu elu” (Kaupo Klooren, 1976, 19 min) Eesti kunstiakadeemia tööstusdisaini õppetoolist, õppeprogrammist, õppejõudude ja üliõpilaste suhtumisest keskkonda ja oma ülesannetesse ning „Proov” (Juri Rešetnikov, Juri Sobolev, 1975, 45 min), filmitud Moskvas hotellis Rossija toimunud ICSID (The International Council of Societies of Industrial Design) kongressile pühendatud multimeediaprogrammis, mis pärast proovi keelati kui sobimatu. Esimeses filmis väljendavad üliõpilased, kuidas neid kohutab ümbritsev keskkond, ja formuleerivad julgelt oma ülesande kui selle keskkonna konstrueerimise, sest keskkond kujundab sotsialistlikku inimest. Samas täheldavad nad ka õpingute teoreetilisust, lahutatust reaalsetest probleemidest ja tehnoloogilistest võimalustest. Teine film on ainus tõend moderniseerimise julgest kriitikast: suure ekraanistruktuuri tarvis loodud multimeediaprogrammi nägid vaid selle loojad ja mõned võimuesindajad. Pildid mitmesugustest kontekstidest, metsikust loodusest, põliselanike hõimudest kuni sõjapiltideni näitasid, kuidas inimene „loob teist loomust ja hävitab esialgset”. Huvitav, et film ja videoaines on peaaegu samadest aastatest, see vormib mulje heterogeense ühiskonna kujutlusest. Ent moderniseerimise kriitika keelamine (nii range, et enne seda näitust teadsid vähesed filmitud materjalist) näitab kujutluse moderniseerimise pealesunnitud iseloomu, mistõttu selle pärandit on ignoreeritud enam kui kahekümne iseseisvusaasta jooksul. Minu põlvkonnal, kes ei kujuta ette sellise brutaalse „sunni” mehhanismi ja väge, sest tegutseb subtiilse, paremini varjatud „sunni” maailmas, on raske aduda vabatahtliku ja pealesunnitud kujutluse moderniseerimise piire. Need näitused aga tõendavad, et tasub osutada tähelepanu vabatahtliku kujutluse moderniseerimise juhtudele Nõukogude Liidus, sest need kujundasid erandeid tollases ja meie praeguses keskkonnas.

Näitus on planeeritud tuua ka Tallinnasse tarbekunstija disainimuuseumi alates 30. VI.

Leedu keelest tõlkinud Mihkel Loodus