Kuldne Salto: Ralf Lõoke, Maarja Kask ja Karli Luik

Tanel Veenre, EPL

Salto arhitektid on oma viie tegutsemisaastaga noppinud rohkem preemiaid kui ükski teine arhitektuuribüroo Eestis. Peale Venezia biennaalile palju kära tekitanud gaasitoru tegemist ja majandusmulli lõhkemist on lõpuks aega kõike veidi rahulikumalt võtta. Või kas on?

— Olete tegutsenud koos ligi kuus aastat. Millises eas olete täna? Lapsekingades, puberteedis, täiskasvanud, küpses eas…?

— R: Buumiaeg oli päris karm, tohutult oli tööd, ja kiirete tähtaegadega – see andis päris tugeva kogemuse. Naiivsed idealistid pole me kunagi olnud.

— M: Mul on küll hea tunne, et buum läbi sai. Toona tundus, et kõik liigub aina kiiremini ja kiiremini, aga me pole kunagi tahtnud muuta firmat korporatsiooniks, kus kaoks meie autorsus iga üksiku projekti juures. See oleks tähendanud kaotada üks peapõhjus, miks meie firmal nii hästi on läinud.

— Jõudsimegi kohe esimese küsimusega buumini, kuigi see ei olnud nõnda kavas. Kas arhitektuuribüroole sai see saatuslikuks?

— R: Kuigi olime kokku leppinud, et me valime, mida teeme – ka see ei aidanud. Tööd kogunes meeletult palju.

— M: Ja skaala, mida mööda liikusime, oli naljakalt lai: 70 000 ruutmeetri suurusest ärikeskusest arhitektide surnuaiani, maanteemuuseumist gaasitoruni. Kuna oleme kõikides projektides väga otseselt ja isiklikult sees, siis tundub see tagantjärele ikka paraja hullumeelsusena.

— Kui stressis te praegu olete?

— K: Praegu on parem aeg.

— R: Vahepealne stress oli ikka nii karm, see tundub pea kirjeldamatu.

— Kuidas te sellises olukorras pinnale jäite ja end üha edasi liikuma sundisite?

— R: Tagantjärele on see ka endale mõistatus. Eks meid hoidis töös teadmine, et selline rabamine ei saa lõputult kesta. Me tegelikult ootasime majandusmulli lõhkemist juba alates 2007. aastast.

— Nagu maratonijooksja, kes ootab vaid finišit…

— R: See oli tõesti nii. Kuid see on olnud veidi ka pettekas – buumile ei järgnenud sellist puhkust, nagu ma seda ette kujutasin… Meil ei ole ka praegu väga palju vähem tööd. Liiati tundub, et üldpilt hakkab taas elavnema.

— Kui sageli te mõtlete, mis on selline hullumeelse elurütmi ja stressi hind? Kas võiks elada hoopis teisiti?

— R: On olnud hetki, et mille nimel see kõik. Kuid kui sind mingi asi väga huvitab, siis unustad sellised mõtted ja tahad oma idee võimalikult hästi lõpuni viia. Loomingulist tööd ongi väga raske ärilistele reeglitele allutada.

— K: Ma usun, et ajaga on tulnud juurde aja planeerimise oskust.

— M: Algusaegadel sai oldud ka 48 tundi järjest magamata, eks see tuli noorusägedusest. Ajaga oleme õppinud valikuid tegema – iga asi, mida teeme, peab pakkuma ikka tõelist pinget. Töö peab ise ennast tegema panema, vähemalt algstaadiumis. Projekteerimisprotsess on väga pikk ja kogu selle aja vältel tekib teatud hetkedel kindlasti väsimus, seda enam peab projekti eskiis olema enda jaoks selge, intrigeeriv ja motiveeriv. Mõne mõttega on nii, et on nii huvitav, et ei tule und.

— R: See oli meil alguses omamoodi hobi. 2004–2005 me vaid konkurssidest elasimegi. Kuna meil läks suhteliselt hästi, siis see vaid lisas hasarti.

— Kuidas hoida end selle tempo juures ärksana?

— K: Tuimaks muutis pigem buumiolukord, kui pidime loomingu kõrvalt jube palju jändama asjaajamisega – lahendama kõikvõimalikke tehnilisi, arhitektuuriga mitteseotud probleeme. Selle kõige juures ei jäänud enam jaksu konkursside jaoks ideede genereerimiseks.

— R: Kõige enam aitab laadida reisimine. Soovitavalt kuhugi hea kliimaga maale. Soovitavalt sinna, kus telefon ei tööta. Soovitavalt kauemaks kui kolmeks nädalaks.

— Kui palju teil õnnestub selliseid kõrvalepõikeid teha?

— K: Ikka korra aastas püüame teha.

— M: Kui pole liiga pikalt tööst eemale saanud, tekib motivatsioonikriis. Siis ongi ainuke võimalus soetada lennupiletid.

— Mille järgi valite sihtkohti, kuhu tõmbab?

— K: Mind huvitab sportlikum külg: süstasõit või mägedes ronimine. Mulle meeldib füüsiline tegevus, mis viib peast kõik tööga seotud mõtted. Kui maandud kusagil linnas, siis kannad endaga paratamatult eelmist elurütmi kaasas. Viimati käisin Aafrikas süstamatkal, möödunud aastal Mehhikos, varem ka Himaalajas ronimas.

— Kuid kui palju reisite arhitektidena?

— R: Paratamatult maailmas nähtu mõjutab. Mind huvitab kõige enam teistsugune ruumitunnetus, mis võib reisides tekkida. See võib olla seotud ootamatu tiheduse, kõrguse või kliimaga näiteks – mõõtkava muutus on üllatuslik. Reisimine võib anda just selles plaanis avarama tunnetuse.

— Kuidas saab üks maja alguse? Kui palju projekti tausta uurite ja kui sügavale teemasse sukeldute?

— M: Arhitektuur sõltub väga paljust: asukohast, krundist, tellijast, ruumiprogrammist, rahast, ehitusnormidest jne. Arhitektidena on meie eesmärk kõigi nende tegurite kaudu tuua välja idee.

— R: Kui algne idee püsib värske ka pärast kogu seda kadalippu, siis on üldiselt hea idee.

— K: Meil ei ole idee genereerimise etapis kombeks teha meeletuid tabeleid ega uuringuid. Eks me püüa mõttes kõik etapid läbi käia ja selle põhjal valida. Kui on hea idee, siis loksub kõik üldiselt väga kiiresti paika.

— R: On selline kummaline reegel, et kui mingi detail ei taha paika minna, siis on vigane ka üldidee. Siis tuleb suured plaanid kardinaalselt ümber mõelda, mitte üritada detaili parandada.

— Arhitektuurivõhikule ei ole ehk väga kerge seletada, mida tähendab osavõtmine konkurssidest, sest maju valmib nende põhjal väga harva. Nagu näitleja, kes osaleb lõpututel casting’utel, kuid rolle ei saa? Miks osalete konkurssidel?

— M: Üks põhjus on see, et oleme ligi 40 konkursilt võitnud 35 preemiat. Rolli saamise tõenäosus ei olegi nii väike.

— R: Enamik meie objekte on tõesti konkursitööd. Konkursi eeliseks on see, et idee on juba välja valitud – seda aktsepteerib ka tellija. Tellija jaoks on hea see, et ta näeb konkursil eri lahendusi ja saab võidutöö valimiseks teatava kindluse.

— K: Kui konkursist osa võtame, siis ikka selle mõttega, et tahaks ka reaalse objektini jõuda. Tegelikult on enamik võite saanud või saamas päris ehitiseks.

— Rääkides lennukatest konkursitöödest – kui raske on neid pärast reaalsusega kohandada?

— R: Lennukus ja reaalsus ei ole vastandid. See, et asi toimiks, on osa ideest.

— K: Ei ole alati nii, et siis algab idee kärpimine. Pigem on see arendamine, tehniliste detailide täpsustamine. See ongi normaalne, et konkursitöö ja valmis hoone erinevad läbitöötatuse astmelt. Mina näen sellises dünaamilisuses hea idee tugevust.

— M: Ma arvan, et maja kui selline ei tohi olemuselt üldse nii jäik olla. Võib-olla kümne aasta pärast tuleb see niikuinii oludele vastavalt ümber mängida. Maja peab ka elama.

— Teie tuntuim töö on Venezia gaasitoru – milliseid tundeid tekitab see nüüd, kaks aastat hiljem?

— R: Kuna arhitektuurist eesti meedias väga palju ei räägita, siis selle koha pealt oli see küll ootamatu kogemus. Gaasitoru jõudis selgelt väljapoole tavaarhitektuuri piire ja ka väljapoole Eestit.

— M: Tagantjärele olen aru saanud, et selle teokssaamine oli hea ajastuse ja õnnelike asjaolude kokkusattumine. Samas on meid alati huvitanud arhitektuuri ja kunsti piiripealsed, nihestatud projektid, kuid selliste projektide tegemine nõuab peale meeletu entusiasmi ka oma raha mängu panemist. Oleme süsteemist nii aru saanud, et kaetakse kunstiprojektide teostuskulu, kuid mitte autoritasu. Seetõttu imetleme kontseptuaalsete kunstnike töövõimet sellistes tingimustes. Süsteem on väga paigast ära. Näiteks Venezias, maailma ühel tähtsamal biennaalil vahetuvad üle aasta arhitektuuri- ja kunstinäitus. Eesti ekspositsiooni teostamiseks arhitektuuribiennaalil on ette nähtud miljon, aga kunstibiennaalil 100 000 krooni. Me polegi aru saanud, millest on kümnekordne vahe tingitud.

— Kuidas meeskonnatöö sujub? Kas kulgete paralleelselt ja siis kogunete vahepeatustes või olete pigem jaotanud ülesanded nii, et igaühel on oma lõik?

— K: Eks mingid asjad on ajaga paika loksunud küll.

— R: Samas ei ole meil idee väljatöötamiseks selget skeemi. Reegel on vaid see, et konkursitöö lõpeb ülikiire vormistusega. Sel hetkel püüame küll ülesandeid jagada.

— M: Tohutult pingeliste perioodide vaheldumine lõdvematega on arhitektuuribüroo tööle omane. Ideerünnakud teeme koos ühe laua taga. Varem oli nii, et kui idee ei meeldinud ülejäänud kahele, siis võitlesime enda eest palju tulisemalt. Kuid praeguseks oleme aru saanud, et kui ikka ühele idee ei meeldi, siis on sellega mingi jama. Ei tasu seda vägisi peale pressida.

— K: Kui idee on käinud kolmest filtrist läbi ja saavutanud konsensuse, siis üldjuhul see ka toimib.

— Kui palju vihastate üksteise peale ja paugutate uksi?

— R: Ikka juhtub, mina olen suhteliselt konfliktne. Sel hetkel tuleb ratsionaalselt mõelda, aeg teeb ülejäänu.

— K: Eks tiimitöö ole ikka keerulisem kui üksinda nokitsemine. Kui kunagi võis ka arhitektuuri nii teha, siis tänaseks on koostööformaat pigem reegel kui erand. Mõnes mõttes on nii, et arhitektuur on teistest kunstivaldkondadest objektiivsem ja võimaldab suhteliselt ratsionaalselt valikuid põhjendada. Tulemus ei ole kellegi egotripp.

— R: Üksi tehes on alati oht jääda oma ideesse liiga kinni – teadmine, et see võib-olla ei kõlba, tuleb liiga hilja. Kuna arhitektuur on tohutult seotud tähtaegadega, siis ei tohi seda siin juhtuda. Ühine tööprotsess aitab jagada nii aega kui ka vastutust.

— K: Arhitektuur on lähteülesannete summa, see on omamoodi Rubiku kuubiku lahendamine, selle vahega, et õige lahendus ei ole üldjuhul ühe värvi koondamine ühele tahule. Seda ülesannet on koos kindlasti kergem lahendada.

— Räägime kodulinnast Tallinnast. Mida tahaksite siin arhitekti võlukepiga esimesena muuta?

— R: Tallinna probleem on see, et ta on nii ühtlaselt hõre. Tahaks mingeid kohti tihendada. Nende vahel oleksid rahulikumad alad. Meil ei ole kesklinnas tegelikult ühtegi piisava suurusega roheala – kõike ei peagi ühtlase tihedusega ära planeerima, pigem teha seda läbimõeldumalt ja avarama pilguga.

— M: Planeerimine on väga pikk protsess, linnas on paratamatult palju alasid n-ö ootel. Samas võiks ära kasutada ka nende alade hetkevõimalused. Näiteks Admiraliteedi basseini esine ala võiks juba kümme aastat rahulikult toimida suure muruväljakuna, ja ilmselt veel sama pikalt edasi.

— R: Skoone bastion, mille konkursi võitsime, jäi kahjuks toppama ja leidis väga halva ajutise lahenduse asfaldiplatsi, inetu pargimööbli ja valgustuse näol, mille peale kulutati meeletu hulk raha.

— Kuidas suhtute kesklinna vaidlusobjektidesse, mis on pälvinud kõvasti kriitikat?

— K: Mina vaatan tihti nii, et need asjad, mille kallal ilgutakse, ei pruugigi kõige hullemad olla. Rahva pahameeletormi alla jäävad ikka pigem poliitiliselt tundlikud objektid, kuid kui vaatad sama maja naabrit, võid märgata palju hullemat arhitektuuri.

— R: Kohati liigitatakse halva arhitektuuri alla ka halvad poliitilised otsused. Ka meie gaasitoru projekti üks keskseid ideid oli, et arhitekt sekkub liiga hilja – palju otsuseid tehakse enne teda. Sel juhul on pahameeleteravik arhitektile suunata ilmselt ebaaus.

Kui rääkida tõeliselt halvast majast Tallinna südalinnas, siis meenub valge Bindese kuubik Tartu maantee alguses. Kuigi see on täiesti saamatu objekt, ei ole ma kuulnud kedagi seda kritiseerimas. Kuid ma ei tea, mis on Bindese maja ebaõnnestumise põhjused – seetõttu ongi ohtlik kriitika kohe arhitektile suunata.

— Olete mõelnud, mida võiks teha sadade üha kurvemat ilmet võtvate kolhoosikeskustega?

— R: Arhitekt ei tee siin väga midagi, pigem investor… Seda ei saa võtta kui mingit kogumit ühetaoliste gabariitidega maju – iga juhtumit tuleb vaadelda eraldi. Mõnikord on parem targalt lammutada. See puudutab näiteks väga ka Tallinna-teemat. Maarja tegi magistritöö Lasnamäest. Seal oleks vaja just targalt lammutada, et siis keskendada elu sinna, kus on selleks paremad eeldused. Praegu ehitatakse serva veel juurde. Sel pole terviku seisukohalt mingit mõtet.

— Keegi teist ei ela omaprojekteeritud majas – milline on teie unistuste kodu?

— K: Ma arvan, et konkreetse unistuse väljamõtlemine on omamoodi ohtlik, siis kaob intriig. Ja see ei ole nii, et teistele teed täie rauaga ja endale ei julge midagi luua. Ma arvan, et pigem teen endale veel puhtamal kujul – jätan kõik muu ära ja tegelen vaid nuputamisega, kuidas pressida välja maksimum olemasolevast kehandist.

— R: Kodu on nii isiklik teema, et ma ei oskagi seda siin lahata… Kodus ma töökõnesid vastu ei võta – ka see näitab minu suhtumist teemasse.

— Aga loodus või linn?

— R: Mulle on linnas seni rohkem meeldinud. Mulle meeldib kerge mürafoon.

— K: Siit on hea vahepeal ära käia ja siis tagasi tulla.

Kes nad on?

Arhitektuuribüroo Salto

Maarja Kask, Karli Luik,

Ralf Lõoke

Konkursivõite

2009

•• Tallinna ülikooli loomemaja ja ülikoolilinnaku hooviala arhitektuurivõistlus

•• Lodjakoda Tartus

•• Passiivmaja standarditele vastav büroohoone Tartus

2008

•• Eesti ekspositsioon XI Venezia arhitektuuribiennaalil

2007

•• Äri- ja büroohoone Ahtri 3 (koos Urmas Lõokese arhitektibürooga)

•• Maaülikooli spordihoone

•• Läti ülikooli botaanikaaed Riias

2006

•• Paide spordihall

•• Tartus Riia 20, Riia 22, Era 3 ja Filosoofi 2a krundi planeering

2005

•• Tartu kesklinna kooli juurdeehitis

•• Arhitektide liidu kalmeala

•• Skoone bastioni taaskasutuselevõtu idee

2004

•• Sõmeru keskushoone

•• Pärnu kergejõustikumaneež