Kultuurikaubamaja ja tuukrikell

Tartu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone arhitektuurivõistlusest

1

Võistlus oli edukas. Muidugi oli edukas. Väga hea võistlus oli. Auhinnatud tööd olid väga heal tasemel. Ja võidutöö oli silmapaistev. Selles oli midagi, mida salamahti oodatakse igalt arhitektuurivõistluselt – et lahendus jõuaks kaugemale lähteülesandest. Valmistaks üllatuse, mida on hirmkeeruline sisse kirjutada lähteülesandesse. Ja ületaks selle õhkõrna/ tabamatu piiri, kus sünnib arhitektuur. Kas see oli juhuslik õnnestumine või mitte, mis vahet sellel. Võidutöö on ne pas ultra, selle võistluse kontekstis vähemalt.

Mitte kunagi, mitte kuskil ei ole ükski arhitektuurivõistluse võidutöö täiustamata üksühele valmis ehitatud. See on olnud nii aegade algusest ning jääb nii ka edaspidi. Miks selline probleemiasetus antud võistluse puhul üldse päevakorda on tõusnud?! Kellele on vaja sellist retoorikat?

2

Arhitektuurivõistlus on kultuurisündmus, nii nagu interpreetide- või kirjandusvõistlus. See on arhitektuuri tegemise viis. Avalik arhitektuurivõistlus on läbiproovitult parim vahend ruumilise keskkonna sihipärasel arendamisel. See on ju siililegi selge: ehituse maksumusega võrreldes vaid tühise summa eest saadakse suur hulk detailideni läbilahendatult võimalikke ruumilisi stsenaariume. Arhitektuurivõistlus on tark viis arendada ruumilise tuleviku üle diskussiooni. Võistlus pakub välja konkreetsed lahendused ja nendele saavad toetuda konkreetsed otsused. Avatud arhitektuurivõistluse formaadi toel on üles kasvanud ning jalad alla saanud ka terve põlvkond noori eesti arhitekte.

Arhitektuurivõistlused on vastand näiteks detailplaneeringute avalikustamise üliformaalsele praktikale. Näiteks kleebiti mu töökoha hoovi garaažiuksele udune väljaprint ümbruskonna detailplaneeringu koondplaanist, võimalikult paljude joonekihtide ja kõigi trasside servituutidega, mille lugemine valmistab isegi selle ala spetsialistidele raskusi. Jama, lõpetage ära!

Võistlus on aga juba oma formaadilt suunatud avalikkusele. See, kuidas võistluse tellija suudab seda tõhusat vahendit kasutada, sõltub muidugi tema enda mõttehorisondist. Võistluste edendamiseks on arhitektide liit teinud kogu oma eksistentsi jooksul väsimatut selgitustööd. Ja kuigi riigihangete deemon on nüüd jõudnud selleni, et ka arhitektuurivõistluse korraldajate vahel tuleb korraldada riigihange, pole meie kultuuriruumis arhitektide liidule siin alternatiivi. Ühelgi erafirmal ega projektijuhil pole liiduga samaväärset ühiskondlikku eesmärki, kohustust ega üldkultuurilist missiooni.

Eesti arhitektuurivõistluste süsteemil on kindlasti omad puudused: arhitektide osavõtule seatakse järjest rohkem piiranguid, riigihangete süsteem püüab pressida loomingulist ideevõistlust ülijäikadesse raamidesse ja riigihangete vaidlustel, mida üldjuhul juhivad juristid, keskendutakse võistluse protsessile ning pole enam kellegi asi, millised on arhitektuursed lahendused ja kas koos pesuveega visatakse ka laps välja.

3

President noomis aastapäeval kantslist rahvast: „Miks kaasamine nii aeglaselt juurdub? Mida saaksid teha sina!? Kodanik, ära maga!”

Kas saaksime teha arhitektuurivõistlused veelgi läbipaistvamaks, lasta näiteks võistluste lähteülesanded läbi ajakirjanduse hakklihamasina? Miks ka mitte. Tuua naabrid ja tulevased kasutajad võidutööde otsustuse juurde? Mingil moel kindlasti. Ehk teha avalikud žürii koosolekud? On ju riike, kus inimesed osalevad nende elukeskkonda puudutavas otsustamises ja käivad laiemad arutelud.

Või rakendada „Eesti laulu” hääletusskeemi: ekspertidest žürii on vaid saate formaat, lõpuks otsustab ikkagi rahva hääl. Tissid õõtsuma, koht finaali on kindlustatud! Ma ei tea, kus jookseb päriselt piir. Aga siin, kui kaalul on arhitektuurivõistluste väärtuse taastamine ühiskonna silmis, ma risti ette ei lööks. Ei pea poputama umbset traditsiooni, arhitektuurivõistluse formaadi võiks lasta õue teiste lastega mängima. Kui saabki alguses klobida, mis siis. Meil kõigil tuleb kohaneda pidevalt muutuva ühiskonnaga. Muidugi on see ohtlik, sest ühiskonna ootustele vastutuleku hinnaks on paratamatult professionaalsuse vähenemine. Arhitektuur on aga riiklikult strateegiline valdkond, eriala, mis on seadustega reguleeritud.

4

Tartu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu arhitektuurivõistlusel otsiti korraga kahte lahendust: üleüldist head kontseptsiooni ja konkreetset vastust konkreetsele küsimusele – kas ja kuidas? Milline võiks näha välja uue ajastu multifunktsionaalne kultuuriasutus ning kas seda saab teha Tartu vanalinna piirile kunagise lihaturu asukohale? Ideevõistlusel oli seega ka laiem kultuuriline ja ühiskondlik taust ja tellimus.

Lisaks linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ruumiprobleemide lahendamisele oodati võistluse tulemusest multifunktsionaalse kultuurikeskuse mudelit, mis pakuks alternatiivi kaubanduskeskustele ning tõstaks linnaruumi atraktiivsust lähiümbruses – nii vanalinnas kui Emajõe kaldaäärsel. Tekkiv kultuurikvartal aitaks ühtlasi ümber mõtestada raamatukogu ning muuseumi rolli avalike hoonetena. Passiivsest kogumisest ja säilitamisest soovitakse kõikjal liikuda aktiivse ühiskondliku institutsiooni suunas, pakkuda kvaliteetset vaimset ja ruumilist keskkonda.

Tartu Linnaraamatukogu direktor Asko Tamme kirjutas 2004. aastal Postimehes artiklis „Raamatukogu on kultuuri kaubamaja” hirmuäratavalt tabavalt raamatukogu või ka üldiselt kultuuriasutuse muutuvast rollist: „Jaekaubandus ongi raamatukogule mingi piirini funktsioneerimise ja oma „klienti” suhtumise eeskuju – kõik on kindla, lihtsa ja ettearvatava skeemi järgi välja pandud, kõike võib ise valida ja iga asja kohta võib lähimalt konsultandilt küsida. Raamatukogust peabki saama konkurent suurtele kaubanduskeskustele, „koht number kolm” kodu ja kooli või töökoha järel, kuhu tullakse siis, kui mujale minna ei osata. Kõike peab saama välja panna lihtsa loogika järgi, nii nagu on kaup suurtes kaubahallides, et ka vähekogenud inimene saaks kergesti hakkama. Raamatukogu peab toimima avatud ruumina. Piltlikult öeldes peab raamatukogust saama väljaku või pargi pikendus, et sealne tegevus – inimesed puhkavad, saavad kokku, tunnevad ennast hästi – jätkuks maja ümber ja tuleks raamatukogu uksest sisse”.¹

Raamatukogud ja kunstimuuseumid peavad mõistma, et nii see on ja selle järgi ennast kohandama. Ja kuigi traditsiooniliselt võib tähtsamaks pidada raamatukogu kui valgustusja haridusasutust, ei saa teisi funktsioone ja kasutusviise enam kuidagi eirata. Kirjeldatud poolavaliku ruumi järele on ühiskonnas kasvav vajadus. Selles suunas on läinud parimad kultuurikeskused nii meil kui mujal. Täpselt sellisena sai see mõte sisse kirjutatud Lutsu ühishoone võistlustingimustesse ning auhinnatud töödes oli see sealt üles leitud.

Küsimus on tegelikult isegi suurem: kas Solarise majandamise mudelile on üldse toimivat alternatiivi? Kas saab muuta avaliku kultuuriasutuse isemajandavaks? Vastus on ilmselt suuremas integreerituses, võimalikult paljude eri ajal eri kasutajale mõeldud funktsioonide sidumises. Ja kirss koogi peal: kultuuriasutustele tuleks lisada ankurfunktsioon, mis veab äriliselt ettevõtmise välja. Nii jõuabki arhitektide töölauale järjest enam multi- ja polüfunktsionaalseid hübriide. Ja nii nagu linnaplaneeringuliselt on monofunktsionaalsus kõige kiirem viis läbi kukkuda, nii saab see tulevikus olema ka hoonete puhul.

5

Kas raamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone saab teha Tartu vanalinna piirile kunagise lihaturu asukohale? Võistlus andis selge vastuse: saab küll. Väga hästi saab!

Võidutöödes oli lahendatud peenetundeliselt kohmakalt koostatud detailplaneering, tõlgendatud ja korrastatud Politseipargi-äärset linnaruumi ning antud selge maamärk Tartu linnale. Maamärki võistlus ka eeldas! Võistluskäik andis selge signaali, et planeeringuid peab koostama märksa professionaalsemalt või vastupidi – andma arhitektidele hoonete kavandamisel vabamad käed ning planeeringu lahendus koorub välja hoopis hoone kavandist.

Tuhande kilomeetri piires ei leidu vanalinna, mis poleks kaotanud osa oma sisust agressiivsetele ärikeskustele, mis paiknevad kas ümber vanalinna või (enamasti) linna ääres. See on paratamatu doominoefekt. Kunagi olid vanalinnad tõepoolest keskused, kuhu oli koondunud kõik linnakodanikule vajalik. Peaaegu kõik tarvilikud asutused ja ettevõtted asusid Raekoja platsil või sellest paarisaja meetri raadiuses. Tänaseks on keskusest alles vaid massiliselt vakantseid rendipindu Kuressaares, Pärnus, Tartus, isegi Tallinna vanalinnas. Põhjus on selles, et järjekindlalt liiguvad vanalinnadest ära neid elus hoidnud asutused. Seda tendentsi toetab omalt poolt kõigiti Riigi Kinnisvara selge riigiametite vanalinnadest väljakolimisele suunatud poliitika.

Kurb on elada linnas, mis on valmis ja mille hiilgeaeg jääb sajandite taha. Maailmas valitseb aga Cronocaos² – UNESCO impeerium kasvab päev-päevalt ja nüüdseks on 12% maakera pinnast kuulutatud säilitamist vajavaks. Sellega on see kasvanud suurimaks ruumi mõjutanud ideoloogiaks pärast modernismi. Tegu on eskaleeruva trendiga, millel on korraga nii poliitiline, majanduslik kui sotsiaalne mõju. Tunnen seda halvavat arhitektuurset mõtlemist ja loovust. Kui roomlased oleksid ehitatud keskkonna kaitse alla võtnud, poleks meil arhitektuuriajalugu. Kas tuleviku ühiskonnal on üldse ressurssi sellist mõttelaadi üleval pidada? Ei ole!

Võistlus oli seega igati korrektselt korraldatud ja andis võistlejatele siiski ka teatud vabaduse, kui lugeda tingimusi ning korraldajale esitatud küsimusi ja nende vastuseid täpselt. Samuti tegi žürii oma töö korrektselt, laskmata mõjutada end väljastpoolt tulevast agressiivsest ažiotaažist. Harukordsena Eesti rahvusvaheliste arhitektuurivõistluste ajaloos jäi võit seekord koju. Loodan, et see on läbimurre ja näitab, et ka Eesti büroodel on julgust esineda efektsete lahendustega, mis erinevad konformistlikust ruumi ja vormi käsitlusest.

6

Tartusse linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoonet praegu ei tule, aga vajadus selle järele jääb alles.

Arhitekt Kalle Komissarov on Tartu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone arhitektuurivõistluse tingimuste koostaja ning žürii ekspert.

1 Asko Tamme, Raamatukogu on kultuuri kaubamaja. – Postimees 17. XII 2004.
2 Arhitektuuribüroo OMA näitus „Cronocaos” XII Veneetsia arhitektuuribiennaalil juhtis tähelepanu UNESCO mälestiste määramise korrale maailmas ning selle tagajärgedele.

*

Tartu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone arhitektuurivõistlus

Võistluse korraldaja oli Tartu linn, konkurss kuulutati välja 2010. aasta detsembris, žürii valis välja võidutööd 2011. aasta juulis, võidutööde autorid avalikustati selle aasta veebruaris.
I koht „Palimtsest”, autorid Tõnu Laigu, Koit Ojaliiv, Elo Kiivet, Mari Rass, kaasautorid Holden Vides ja Asko Uukado (QP Arhitektid, Tallinn)
II koht „6969696-lehtrid”, autorid Boris Bežan, Hector Mendoza Ramirez, Mara Gabriela Partida Munoz, Oscar Fabian Espinosa, Olga Bombac (arhitektuuristuudio Mexican and Slovenian Architects, Barcelona)
III koht „Kuma”, autorid Kerri Kubpart, Dominique Ehinger, Merike Raid (Tari, Tartu)
Ostuauhind „Unifying plaza”, autorid Katrin Männik, Anders Lonka, Simon Poulsen, Morten Dam Feddersen, kaasautorid Fanny Lenoble, Tatiana Eneva, Nelly Jana, Stavroula Triantafylligou, Mari Carmen Garcia, Alexander David Clark, Estera Byrtus, Benedikt Stoll, Häli-Ann Tooms (Projekt Kuubis, Tallinn)
Ostuauhind „Tänukiri”, autorid Kaido Kepp, Erik Kõivistik, Marti Soosalu, Karin Bachman, Mirko Traks, Ahti Luhaäär (RTG Projektbüroo, Tartu)

Võistluse žürii lõpp-protokolli koos kõigi tööde analüüsiga (30 lk) saab lugeda Eesti Arhitektide Liidu kodulehelt.