Kunstiakadeemia uue hoone sünnivalu

13. detsembril tutvustasid taani arhitektid Karsten Gori, Tue Hesselberg Foged, eesti arhitekt Eero Endjärv ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) juhtkond uue kunstiakadeemia hoone vastvalminud eelprojekti.

Eesti Kunstiakadeemia hoone tarvis on kolme ja poole aasta jooksul tehtud juba õige mitu projekti, mille puhul on paraku jooniste valmimisel on selgunud, et ehitis on tänasel päeval ehitamiseks liiga kallis. Seekord tutvustati huvilistele maja, mille ehitusmaksumus peab jääma 29 miljoni euro piiridesse. Kui suureks maksumus aga tegelikult kujuneb, ei saa öelda enne, kui on läbi viidud ehituse riigihange.

Viimased majanduslikult keerulised aastad on sundinud projekti tegema üsna palju muutusi: vähendatud on hoone pinda, ära on kaotatud uhked läbi mitme korruse ulatuvad aatriumid ja maja välisilme ei ole kaugeltki nii fancy kui võiduprojektil. Kuid hoone kõige tugevam idee – vertikaalne maht (14 korrust), mille ees on suur kunstiväljak – on alles. Maja pitsiline sõrestikfassaad on muutunud askeetlikumaks, kuid selle klaas-betoonsein avab endiselt maja sisemuse ning kunstitudengite tegemised on maja valmides linnarahvale näha. Hoone neljal alumisel korrusel on avalikumad ruumid, siia on näitustele ja üritustele oodatud ka linnakodanikud ja linna külalised, üleval on korruste kaupa jaotunud teaduskonnad. Paljud ruumid on kokkuhoiu eesmärgil ristkasutuses.

Kunstiakadeemia puhul on selge, et siinsed ruumid on sootuks teise iseloomuga kui enamikus ülikoolides, kus üliõpilastel on vaja peamiselt auditooriume loengute tarvis. Kunstiakadeemia tudengite õppest moodustab suure osa materiaalne looming: joonistamine, maalimine, skulptuuride, makettide, disaintoodete jms tegemine. Ruumid ja sisustus erineb valdkonniti. Tööruumis peab saama töid hoida kogu selle valmimisprotsessi vältel, ei ole ju mõeldav, et suuremõõtmeline monumentaalteos vahepeal koju viiakse. Seetõttu on kunstiakadeemia üliõpilase kohta vaja rohkem ruumi kui näiteks tehnikaülikoolis või Tallinna ülikoolis. Võrrelduna naabermaade kunstiülikoolide ruumidega (Helsingi kunstiakadeemias 36,6 m² üliõpilase kohta, Londoni kuninglikus kunstikolledžis 32,0 m² üliõpilase kohta, Stockholmi kunsti-, käsitöö- ja disainikolledžis 22,6 m² üliõpilase kohta) on aga tulevases kunstiakadeemia hoones ruumi siiski oma kaks korda vähem – 17 m² üliõpilase kohta (planeeritud on 1300 üliõpilast). Ilmselt on see arv ka piir, millest allapoole enam minna ei saa – ei ole mõtet ehitada kunstiakadeemiat, kus puuduvad ruumilised võimalused anda kvaliteetset kunstiõpet.

Nagu eespool mainitud – ka akadeemia välimus on tänasel projektil üsna askeetlik: suured aknapinnad on loomuliku valguse tagamiseks vajalikud, neist loobuda ei saa, kõik fassaadivigurid on aga ära kadunud. Maja kuju on algusest peale olnud lihtne kompaktne risttahukas, mis on energiasäästliku lahenduse eelduseks, sellele lisanduvad automaatika ja tehnoseadmed, mis aitavad laveerida ruumide temperatuuriga (öösel jahedam, päeval soojem). Akadeemia kesine eelarve ei võimalda hoonesse projekteerida kõige uuenduslikumaid tehnoseadmeid, mis võiksid aidata ehk tulevikus ekspluatatsioonikulusid veelgi kokku hoida. Kunstiakadeemial on lisaks Euroopa tõukefondide rahale, mis katab umbes 60% eelarvest, vaja võtta kolmandiku maksumuse osas laenu ning ülejäänu tarvis müüa maha EKA kinnistud vanalinnas.

Kunstiakadeemia ümber on pikemat aega olnud suur poleemika: miks on vaja nii kalli koha peale ehitada kõrgkool, miks oli vaja nii vara maha võtta vana hoone, miks tehakse säravast võiduprojektist üsna tavapärase struktuuriga koolihoone?

Kas EKA peab paiknema südalinna kallil kinnistul?

Sellise küsimuse on esitanud mitmed ärimehed, viidates sellele, et üliõpilased võiksid toimetada pigem kuskil linna äärealal ning magusale maatükile võiks kerkida äri- või kontorihoone. Sama seisukoha ütlesid välja ka arvamusliidrid Kuku raadio „Keskpäevatunnis”. Kummaline seisukoht – kas büroohoone on oma olemuselt kallim ehitis kui kunstiakadeemia? Kas ärimehed on väärtuslikumad kodanikud kui kunstitudengid ja õppejõud? Kas kontorid on linnarahvale rohkem avatud kui akadeemia ruumid, kus leiavad aset avalikud üritused, korraldatakse täiendusõpet, toimuvad kursused ja avalikud loengud? Kindlasti mitte. Kui 2006. aastal sai akadeemia uue hoone tarvis kohti üle vaadatud – kaalumise all olid mitmed kohad kesklinna ümber –, olin ma kindel, et EKA peab jääma sinna, kus ta ajalooliselt on olnud. Mitte nostalgia ega ka mitte niivõrd üliõpilaste pärast, kuivõrd linna pärast: selleks, et linnaruumis oleks tasakaal, et äri- ja elamisfunktsioon vahelduks kultuurifunktsiooniga, et südalinnas liiguksid erinevad inimesed – et jupijumalate kõrval kõnniks ka molbertiga kunstitudeng ning tudengeid juhendav kunstnik, et hilisel õhtutunnil säraksid väljasurevate kontorihoonete vahel akadeemia aknad, mille taga sessiks valmistuvad kunstnikuhakatised viimaseid pintslitõmbeid teevad, et kesklinna kunstiväljakul lustiksid noored, et linn oleks elus ja huvitav. Ka sellepärast, et ei juhtuks nii, nagu „heade mõtete linnas” Tartus, kus ülikool oma uusi õppehooneid linnaserva rajab ning seeläbi ülikoolilinna vaesemaks muudab ning ka oma positsiooni nõrgendab. Ja et ei korduks viga, mis tehti Kumu hoone koha valikul: pärast trammi number 3 mahavõtmist päevasel ajal on südalinnast Kumu juurde pääseda raske. Kumust ei ole kujunenud sellist kunstirahva kohtumispaika, nagu seda on näiteks Helsingis Kiasma. EKA uuel hoonel on võimalus kujuneda selliseks kohaks. Maja mõjuvõimu tagab eelkõige asukoht, seepärast, ausalt tunnistades, planeeriksin ma ka Eesti Rahva Muuseumi uue hoone pigem Tartu kesklinna, näiteks Emajõe vasakkaldale. Mul on hea meel, et Tallinna linnavalitsus on seda mõistnud ning toetab akadeemia ehitamist selle vanale asukohale.

Eelmises Sirbis rääkisid EKA arhitektuuritudengid Pariisi Belleville’i arhitektuurikoolist, kus üliõpilased on kapseldunud südalinnast pisut eemal paiknevasse kooliruumi ning tegeliku elu vastu suurt huvi ei tunne. Arhitektuurija ka teiste kunstitudengite puhul on kõige olulisem see, et neil kujuneb avatud mõtlemine, et nad näevad elu, käivad näitustel, kohvikutes, kolavad linnatänavatel, et nad on empaatilised, analüüsivõimelised ning suudavad endast läbi lasta ühiskonna probleeme ja rõõme ning selle inimestele tagasi peegeldada. Pelgalt kaunite lillepiltidega tänapäeval kaugele ei jõua.

Miks vana hoone kiirelt maha lammutati?

Miks oli vaja vana akadeemia hoone nii vara lammutada ning üliõpilased linna peale laiali paisata? See küsimus on paljudel, nii üliõpilastel kui vilistlastel, meeles mõlkunud. Vastus on üsna pragmaatiline: arheoloogilisi väljakaevamisi ei saa teostada olemasoleva maja all. Akadeemia plaanid tehti arvestusega, et asjaajamine sujub: planeeringuga samal ajal valmib ka ehitusprojekt ning niipea, kui planeering on kehtestatud, saab kätte ka ehitusloa ning ehitamine võib alata. Euroopa raha kulutamisega on kiire ning kogu kooli ümberkolimine (pindade leidmine, lepingute sõlmimine, asjade ümberseadmine jne) võtab palju aega. Paraku ei läinud kõik nii libedalt nagu loodeti: tõrked tekkisid nii seoses detailplaneeringuga kui ka ehitusprojektiga, mis, nagu öeldud, osutus masutingimustes liiga kalliks. Siin ei ole süüdlast, see on lihtsalt ettearvamatu elu. Käimalükatud rongi kergelt aga tagasikäigule ei lülita. Kui probleemide ilmnedes oleks lammutus- ja kolimisprotsess peatatud, oleks tõrgete kadumisel selle taaskäivitamine taas liigselt aega ja raha nõudnud töö.

Uue akadeemiahoone sisu

Kunstiakadeemia uue hoone puhul on juhtunud veel üks kummaline asi, mida ühegi teise ülikooli puhul ei saa täheldada: kooli projekteerimise protsessi on tugevalt sekkunud üliõpilased ja ka õppejõud. Ei mäleta, et selliseid debatte kooli olemuse ja välimuse üle, nagu on olnud kunstiakadeemias, oleks peetud Tallinna ülikooli ehitamise või Tallinna tehnikakõrgkooli laiendamisprojekti puhul, ka mitte Tartu ülikooli uute hoonete puhul. Ma ei ole kindel, kas sealsed üliõpilased ja õppejõud üldse olid kursis või kas nad tundsid huvi kooli uute hoonete vastu. EKA arhitektuuri- ja sisearhitektuuritudengid on aga uue maja projekteerimise mängu pidevalt mänginud. See on olnud nende õppeülesanne, sellega on nad tegelenud ka vabal ajal, loonud selleteemalise Facebooki leheküljegi. Koolipoolne avatus on väga sümpaatne, kuid see on tekitanud ka probleeme, mis avalikkuse silmis on kooli ettevõtmist pigem kahjustanud. Üliõpilaste soov on luua midagi uudsemat kui senine harjumuspärane kinniste ruumidega sisestruktuur ja see seisukoht on ka kõvahäälselt välja öeldud: rohkem avatust, rohkem suhtlemispinda! Seevastu EKA õppejõud on üsna tugevalt vanades harjumustes kinni ega kujuta ette sellist avatust, nagu taanlaste projekt algses variandis pakkus. See on üsna tavapärane: ka kontorites, kus on harjutud väikeste privaatsete kabinettidega, ei taha töötajad kuuldagi avatud bürooruumist. Kui see on aga ära tehtud, harjutakse sellega ruttu. Mulle tundub üsna tagurlik teaduskondade kapseldumine ja õppejõudude ruumide eraldamine erialade kaupa – kuhu jääb siis suhtlusruum, kus arutatakse kogu kooli puudutavaid probleeme? Kas ühe eriala õppejõud ei tunne huvi, mis toimub teises teaduskonnas? Mõtlen meie avatud Sirbi kontori peale: üsna nukker oleks töötada eraldi kunsti-, muusika-, teatri- või kirjandustoimetajast.

Esitluse lõppedes küsisin noortelt taani arhitektidelt, kes meie kunstiakadeemia projekteerimise kõrvalt on võitnud veel mitmeid arhitektuurivõistlusi, kas kunstiakadeemia projekti muutumine on olnud neile ka pettumus.

„Ei, kindlasti mitte! See on finantskriis, mille tagajärjed annavad kogu Euroopas tunda. Pettumus oleks see, kui selguks, et seda hoonet üldse ei ehitata.”

*

Eesti Kunstiakadeemia uus hoone

Eskiisprojekti ja fassaadi kujunduse autorid Taani arhitektuuribürood Leth & Gori ja Effekt (võistlusprojekti ajal tegutsesid taanlased ühisfirma SEA & Effekt all).

Eelprojekti, põhiprojekti ja sõlmede koostaja AET Arhitektid Eestist, (autoritepoolse autorijärelvalve all).

Krundi pindala 4637 m²

Hoone ehitusealune pind 1775 m²

Kunstiväljaku pind ca 3000 m²

Korruselisus: 14 korrust maa peal, 2 korrust maa all

Hoone suletud brutopind 30 453 m²

Hoone suletud netopind 26 022 m²

Hoone kubatuur 131 220 m³

Hoone prognoositud maksumus 29 miljonit eurot

Planeeritud üliõpilaste arv 1300