Kunstiharidus – kelle huvides?
Juristid ütlevad, et avalik huvi on sisustamata õigusmõiste. Teisiti see olla ei saagi, sest avalik huvi sõltub muu hulgas ajast, kohast ja planeeringu puhul selle eesmärgist. Kohaliku omavalitsuse ülesanne detailplaneeringute koostamisel on kaaluda nende vastavust avalikele huvidele.
Avaliku huvi arvestamisest kunstiakadeemia krundi detailplaneeringu menetlemisel.
Juristid ütlevad, et avalik huvi on sisustamata õigusmõiste. Teisiti see olla ei saagi, sest avalik huvi sõltub muu hulgas ajast, kohast ja planeeringu puhul selle eesmärgist. Kohaliku omavalitsuse ülesanne detailplaneeringute koostamisel on kaaluda nende vastavust avalikele huvidele. Enamasti on see üsna lihtne: detailplaneeringute lahendused on koostatud enamasti lähtuvalt kinnistuomanike erahuvist ning omavalitsus peab jälgima, et seejuures oleks tagatud avalike teede ja tehniliste taristute pidevus, üldine linnaruumiline sidusus ning tasakaal planeeringu tellija ja naaberkinnistute omanike erahuvide vahel. Tasakaalu leidmisel osutuvad siiski sageli esimese huvid pisut kaalukamateks – ka see tuleneb tegelikult avalikust huvist: põhiseaduses on sätestatud omaniku õigus oma vara vabalt vallata ja hallata (teatud piirides, muidugi!) ja sellega on Eesti Vabariik asunud selgele positsioonile, et selline on iga kodaniku ootus.
Alati ei toimeta meie kõrval eraarendaja. Mõningatel juhtudel on selleks kohalik omavalitsus või hoopis riik. Lihtne sedastus oleks: need institutsioonid tegutsevad ju a priori avalikust huvist lähtuvalt. Siiski ei pruugi see nii olla. Või õigemini, on nii, aga selles protsessis tuleb avaliku huvi mõiste sisustamisel ja selle sisu avamisel olla eriti tähelepanelik, sest iseenesestmõistetavusel ei ole demokraatia tingimustes kohta. „L’État c’est Moi”, lausus kunagi üks Euroopa vägevatest. Siin ja praegu võib seda aga väita iga kodanik.
Olen korduvalt rõhutanud, et avalikku huvi ei saa võrdsustada avaliku arvamusega. Seda isegi juhul, kui arvamuse avaldajaid on palju. Pean siiski möönma, et avaliku huvi võimaliku riive indikaatoriks võib olla väljendatud vastuseisukohtade olemasolu. Loomulikult kajastavad vastuseisukohad enamalt jaolt avaldaja erahuvisid, aga, nagu eelpool öeldud, ka erahuvide kaitstuse tagamine toimub laiemalt võttes avalikes huvides. Järelikult taandub küsimus taas tasakaalule.
Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uue hoone ehitamise ümber ei ole kired vaibunud. Võin sellest vaid järeldada, et mitte kõik ei ole veendunud pakutud lahenduse põhjendatuses lähtuvalt ülekaaluka avaliku huvi vaatepunktist. Kuigi volikogu kehtestatud detailplaneeringu menetlemisel on kõiki aspekte igakülgselt kaalutud ja otsust ka põhjendatud, tahan siin veel kord peamised planeeringu vastuvõtmise argumendid üle korrata.
Esmalt, EKA kui institutsioon. Osapoolte seisukohti, ka ajakirjanduses avaldatuid, hinnates tundub mulle, et rahvusliku kunsti- ja arhitektuurialase kõrghariduse vajalikkust Eestis ei sea keegi kahtluse alla. Ja jumal tänatud, sest, liberaalse turumajanduse ratsionaalse künismi vaimus kultiveeritav mõtteviis kõigutaks pöördumatult ühe miljonilise rahva kultuurilise iseolemise alustalasid. Piisab vaid pilguheidust viimase mõnekümne aasta jooksul toimunule, et aduda seost endiste kunstiinstituudi pidude, loomeliitude pleenumi ja järgnenud sündmuste vahel. Mitte et ma alahindaksin teiste panust nendesse protsessidesse – küllap kipub loomeintelligentsi sotsiaalne närv lihtsalt katkema pisut varem, andes seejuures jõulisematele tegijatele märgusõna lavale astumiseks.
Teiseks, asukoht. Korduvalt on küsitud, kas kunstitudengid peavad tegutsema kesklinnas? Seda on küsinud ka tudengid ise. Kaalutud on mitmeid võimalusi, aga lõpptulemusena on siiski pilk ja mõte pöördunud tagasi kooli ajaloolisele asukohale. EKA poolt vaadates on see arusaadav, sest loominguline tegevus eeldab pingestatud keskkonda, mida Viru väljaku (sic!) ümbrus pakub kahtlemata enam kui Patarei kasarmute palju kannatanud müürid. Siinset „lugu“ ei tule otsida minevikust, see rullub meie ümber lahti iga päev. Mida pakub aga EKA kohalolek kesklinnas linlastele ja linnale? Kindlasti elu! Tunnistagem, et Tallinna kesklinn on all-linnastunud: linnaruum on kommertsialiseeritud, kvaliteetsem teenindus on pagendatud vanalinna. Õhtusel ajal on elanikud sulgunud oma korteritesse, sest ümbruskonna tänavatel pole suurt midagi teha. Tudengid paistavad silma (öö)päevaringse aktiivse ruumikasutusega, mis kahtlemata elavdab linnapilti ja tõstab piirkonna turvalisust ja elujõudu. Veelgi enam, kunstitudengite loomepotentsiaali on võimalik spontaanselt rakendada ümbruskonna linnaruumi atraktiivsemaks muutmisel. Seega, jah, EKA iseenesest võiks asuda ka kusagil mujal, näiteks Koplis, Haapsalus või Helsingis, aga laiemalt vaadates peab ta asuma kohal, kus ta on mõjutanud Eesti kultuurielu ligi sada aastat, muutudes ja kasvades koos ümbritseva linnaga.
Kolmandaks, hoone suurus ja paiknemine krundil. Hoone mahtudest rääkides tuleb nõustuda, et EKA ruumiprogramm lähtub akadeemia vajadustest. Nii majanduslikust seisukohast kui distsipliinidevahelise sünergia tekitamiseks on mõistlik koondada praegu üle linna paiknevad üksused ühte hoonesse. Viimase aja tehnika kiire areng avab kunstiõpetusele uusi võimalusi, püstitades seeläbi ka uusi ülesandeid, mille realiseerimiseks vajatakse uusi ruume. Hoone mahu suurenemine ei tohiks olla kellelegi uudis, sest seda kirjeldas juba eelmine, selle aasta keskpaigani kehtinud detailplaneering. Kindlasti toetub avalikule huvile praktika, et avalike esindushoonete, mida EKA õppehoone kahtlemata on, linnaehituslik ja arhitektuurne lahendus läbi esindusliku arhitektuurivõistluse kaudu. Selline võistlus korraldati ning lisaks kõrgetasemelisele arhitektuursele vormile hindas rahvusvaheline žürii õnnestunuks ka hoone asetuse linnaruumis. Aktiivse avaliku linnaväljaku loomisega aitab see taasluua linliku õhustiku piirkonnas. Küsitud on, miks ei võiks maapealset hoonemahtu nihutada krundi A. Laikmaa ja Gonsiori tänava nurgale? Sellise lahenduse linnaehitusliku sobimatuse adumiseks piisab pilgust linnakaardile või -maketile: kõrge maht ristmiku vahetus läheduses katkestaks visuaalselt tajutavad loogilised seosed jalakäijate kasutuses olevas tänavaruumis, mida on juba lubamatult marginaliseeritud Viru keskuse ja maa-aluse jalakäijate tunneli rajamisega. Väljak avaneks sellisel juhul ootamatult, isegi kohatult, Gonsiori tänavaseinas, mis peab kesklinliku ehitusloogika kohaselt olema hoonestatud perimetraalselt. Veelgi enam: tekkivat väljakut jääksid kahest küljest raamima korterelamute ja City Plaza kõrghoone tagahoovid, mis ansamblis EKA esindussissepääsuga mõjuksid eriti anakronistlikult. Aktiivse, sündmusterohke linnaväljaku paiknemine eluruumide akende all ei ole kindlasti ka linnaehituslikult hea lahendus. Ma arvan, et üks avaliku huvi objekt on ka loogiliselt sidus, aktiivne linnakeskkond, mistõttu peangi krundi planeeringulist lahendust igati õnnestunuks ja linnaruumiliselt põhjendatuks.
Neljas aspekt, mille soovin välja tuua, käsitleb avalikku huvi kui igamehe ootust, et naabruskonnas ellu viidavad linnaruumilised muutused ei halvendaks senist elukeskkonda. Mõnest kvaliteetse elukeskkonna väärtusest oli eespool juba juttu, aga kindlasti väärib tähelepanu ka naabrite mure seoses ehitustegevuse mõjuga nende hoonete püsivuse ja otsese päikesevalguse juurdepääsu osas. Arvestades kavandatava hoone kõrgust ja maa-aluse korruse ulatust, nähtub detailplaneeringu koostamise käigus tehtud analüüsidest, et hoone nihutamine ristmiku poole neid küsimusi ei lahenda. Kui ehitusega kaasnev kahjulik mõju naaberhoonetele on ehitusaegse seire ja ehitustehniliste meetmetega välditav, siis Eesti Vabariigi standardi kohast otsest päikesevalgust ei saa detailplaneeringu eesmärgipärasel realiseerimisel tagada ning see põhjustab puudutatud isikute erahuvi, kaudselt aga ka avaliku huvi riive. Seda väites olen seisukohal, et planeerimismenetluses ei tule tasakaalustada ainult avalikke ja erahuvisid, vaid vajadusel ka vastandlikke avalikke huvisid.
Otsese päevavalguse ehk insolatsiooni kestuse minimaalne piirmäär on sätestatud standardiga, mis on õiguslikult soovituslik dokument. Dokumendis on muuhulgas viited sellele, et olemasolevate hoonete puhul ei ole piisavat insolatsiooni alati võimalik tagada ning uusehitiste puhul võib kesklinnas ja kõrghoonete piirkonnas kohaliku omavalitsuse otsusega normi leevendada. Lisaks on kohtulahendites leitud, et tegu on kvantitatiivse normiga, mida saab võtta aluseks rahalise kompensatsiooni määramisel juhul, kui lepitakse kokku insolatsiooni vähenemise talumises. Tallinnas on hea tava pidada kinni insolatsiooninõuetest, kui detailplaneeringuga kavandatakse uute hoonete püstitamist. Juhul, kui see ei ole eesmärgipäraselt võimalik, on detailplaneeringu elluviimise eeldus asjaõiguslike lepingute sõlmimine erahuvide riive kompenseerimiseks.
EKA detailplaneeringu menetlemisel võrdlesime avaliku huvi mõistet sisustades naaberkrundi omanike elukeskkonna kvaliteedi säilimise ootust üldisema ootusega kunstialase kõrghariduse andmise jätkamiseks ajaloolisel asukohal. Lisaks eespool toodud linnaehituslikele kaalutlustele hoone paiknemise ja mahu osas analüüsiti seda, milline on uue planeeringu puhul puudutatud isikute huvide riive antud kohal varem kehtinud detailplaneeringuga võrreldes ning milliste ehituslike võtetega on võimalik tagada insolatsioon probleemsetes eluruumides. Oluliseks argumendiks detailplaneeringu kehtestamisotsuse langetamisel sai seadusesäte, millest järeldub üheselt, et avalike õppeasutuste rajamisel või laiendamisel on riik hinnanud avalikku huvi piisavalt suureks, et lubada rakendada sel puhul niivõrd äärmuslikku õiguslikku mehhanismi nagu sundvõõrandamine.
Hetkel kestab vaidlus insolatsiooninõuete täitmise üle vaid Kivisilla tn 4 / Tartu mnt 7 äri- ja eluhoone kahe katusekorteri puhul. Menetluse käigus on muu hulgas selgunud, et mitmeid selle hoone kortereid ei kasutata eluruumidena, nagu see on fikseeritud 1994. aasta inventariseerimisjoonistel, ning majaomanik ei ole astunud ka vajalike samme, et hilisemad muudatused viia vastavusse kehtivate õigusaktidega. Kas vaidlusalused ruumid on tegelikult kasutusel korteritena, ei ole teada, sest omanik keeldub sinna linna esindajaid sisse laskmast. Vaatamata sellele, et need faktid ei räägi korteriomaniku kasuks, on linn jätkuvalt seisukohal, et ehitusloa EKA uue õppehoone maapealse hoonemahu püstitamiseks saab väljastada pärast kokkulõppe sõlmimist EKA ja Kivisilla tn 4 /Tartu mnt 7 hoone omaniku vahel. Võimalik on sõlmida kokkulepe insolatsiooni vähenemise talumiseks või katuseakende ehitamiseks vaidlusaluste eluruumide valgustamiseks. Kui kokkulepeteni ei jõuta, saab linn ehitusloa väljastada eeldusel, et haridusministeerium on alustanud eluruumide sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetlusega.