Lahkunud on arhitekt Udo Ivask
Udo Ivask lõpetas 1952 aastal Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumi ning 1958 aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi. Eesti Arhitektide Liidu liige oli ta juba aastast 1959. Alates aastast 1961 töötas ta õppejõuna ERKIs, aastast 1968 dotsendina disaini kateedris, ühtlasi juhendas arhitektuurset projekteerimist arhitektuuri erialal. Aastatel 1982-1983 töötas ta disaini kateedri juhataja kohusetäitjana ja aastatel 1983-1988 disaini kateedri juhatajana. 1989-1992 jätkas meediagraafika osakonna dotsendina, aastast 2002 oli ametis dotsendi-tunniandjana.
Lahkunud on arhitekt Udo Ivask (08.04.1932 – 09.10.2017)
Udo Ivask lõpetas 1952 aastal Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumi ning 1958 aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI). Eesti Arhitektide Liidu liige oli ta juba aastast 1959. Pärast kunstiinstituudis arhitektuuri eriala omandamist töötas Ivask Eesti Projektis arhitektina ja 1961-1963 Kommunaalprojektis pearhitektina. Alates aastast 1961 töötas ta õppejõuna ERKIs, aastast 1968 dotsendina disaini kateedris, ühtlasi juhendas arhitektuurset projekteerimist arhitektuuri erialal. Aastatel 1982-1983 töötas ta disaini kateedri juhataja kohusetäitjana ja aastatel 1983-1988 disaini kateedri juhatajana. 1989-1992 jätkas meediagraafika osakonna dotsendina, aastast 2002 oli ametis dotsendi-tunniandjana. Külalisõppejõuna on Udo Ivask andnud loenguid ka Vilniuse Kunstiakadeemias (1973), Aşgabati Kultuuriülikoolis (1982), Thbilisi Kunstiakadeemias (1984) ja Lahti Disainiinstituudis (1989).
Ivaski projekti järgi on ehitatud Pelgulinna gümnaasium, Mulla 7 Tallinnas (1963, koos Herbert Rüütlasega), mis on esimesi sõjajärgseid funktsionalistlikus laadis koolihooneid. Koolimaja muutis eriliseks Ivaski loodud funktsionaalselt põhjendatud värvilahendus –eksperiment, mis rajas teed nüüdisaegsele ruumidisainile. Mulla tänava koolimaja oli esimesi, kus oli siseujula. Selle projekti järgi ehitati hiljem Tartu Tammelinnas koolihoone, Lätis koostati selle alusel tüüpprojekt, mida kasutati meilgi. Projekti eest said autorid Tallinna linnavalitsuse aukirja (1963).
Ka Heliloojate Maja (1964, kaasautor Paul Härmson) on 1960. aastate funktsionalismi näiteid. Kaks funktsiooni – liidu haldusruumid koos saaliga ning korterid – kajastuvad ka mahulahenduses. Igas korteris oli helilooja tööruum, mille seinad ja laed ehitati mürapidavatena.
Tähelepanuväärsed on tema kavandatud kortermajad. Juhkentali 30 kortermajas (1968) on rõhutud mugavusele ja tähtsustatud esteetilist külge: Lõunaküljel on katuseterrass, õuepoolse külje soklikorrusel on pealt muruga kaetud garaažid. Kreutzwaldi 4a elamu (1966) aga tõi tunnustuseks Eesti Ehituskomitee aukirja aasta parima ehitise eest.
Ivask oli Eesti esimesi juhtimisseadmete kujundajaid: Tõravere observatooriumi juhtpult ja teleskoop (1966), Eesti Energia peadispetšeri juhtpult (1986), arvutiõppe näidiskabinet (1986), mille disaini eest sai ta NSVL Rahvamajandusnäituse diplomi. On disaininud tööstusseadmeid ja majapidamistarbeid: autoritunnistus tehas Mistra nõelte redutseerimismasina disaini (1983) ja autoritunnistus tehas Volta vahvliküpsetaja disaini eest (1984). On kujundanud näitusi ja näitusegraafikat, koostanud ja kujundanud ajakirja Kunst ja kodu (1972-1976), avaldanud arvukalt arhitektuuri- ja disainialaseid artikleid. Oli Eesti Disainerite Liidu liige (1992).
Eesti Arhitektide Liit ja Kunstiakadeemia mälestavad kolleegi ja avaldavad kaastunnet lähedastele.
Udo Ivaski ärasaatmine toimub 13. oktoobril, kell 12 Oleviste kirikus. Pärgi palutakse mitte tuua.