Lahkunud on arhitekt Ülo-Hillar Ilves

Foto: Siim Lõvi, ERR

Ülo Ilves sündis Paides 7. märtsil 1929. Pärast Paide keskkooli lõpetamist asus ta 1947. aastal õppima arhitektuuri Tallinna Polütehnilises Instituudis. Seal jõudis Ülo käia pea neli kursust, mille lõpus, 1951. aasta juunis arreteeriti ja mõisteti süüdi nõukogudevastases tegevuses. Ülo oli osalenud 1946. aastal Paides loodud organisatsioonis Uus Eesti ja selle eest mõisteti talle 25 + 5 aastat ning saadeti Komi ANSV-sse Vorkuta kivisöekaevanduse vangilaagrisse. Olles enne kinnivõtmist õppinud aastajagu geodeesiat, sai Ülo laagris „võimaluse praktiseerida“ maa-aluse maamõõtja ametit, mis vabastas ta söevagonettide lükkamisest. Ülo vabastati 1953. aasta amnestiaseaduse alusel 1955. aastal ja loeti kohtu poolt mitte karistatuks.

Peale vangilaagrit, 1956. aastal astus Ülo uuesti kõrgkooli ja nüüd juba ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti arhitektuuri erialale, mille lõpetas 1959. aastal.

Juba kunstiinstituudis õppimise ajal töötas Ülo arhitektina Giprosovhozstroi Tallinna filiaalis mahulise projekteerimise, planeerimise ja projektide kunstilise viimistluse alal. Muu hulgas valmisid tema töölaual mitmed sohvoosikeskuse hooned. Seal töötades toodi esile tema silmapaistavat annet ja tööalaseid võimeid ning eeskujulikku töösse suhtumist. Lühikest aega töötas Ülo ka Eesti Põllumajandusprojektis vanemarhitektina.

Alates 1958. a oli ta ametis Eesti Tööstusprojektis, alguses vanemarhitektina, hiljem osakonna peaarhitektina. Eesti Tööstusprojektile jäi Ülo truuks kuni oma töökarjääri lõpuni, töötades seal  kokku 50 aastat. Pensionile jäi ta 80-aastaselt, siis oli ettevõtte nimi juba Sweco Projekt. Selle pika aja jooksul täiendas ta ennast erinevates ehituse- ja arhitektuuri valdkondades nagu linnaehitus, hoonete tüpoloogia, ehitusfüüsika ja kaasaegsed insener-konstruktsioonid.

Tööstusprojektis töötamise ajal autasustati Ülot nii paljude tööalaste saavutuste kui ka instituudisiseste laskmisvõistluste eest. Talle oli väga oluline täpsus, seda kõige tegemisel. Ülo projekteeritud on märkimisväärne arv tööstus- ja olmehooneid, mida iseloomustab struktuurne selgus ja ratsionaalne põhjendatus. Tema käe alt  on tulnud ka arvukalt eramuid ja suvilaid. Mitme tema projekteeritud hoonega ei ole kahjuks kõige paremini läinud – Väike-Munamäele projekteeritud suusahüppe trampliini ei ehitatud valmis, ENSV Riikliku Plaanikomitee Arvutuskeskus pidi alla vanduma multiministeeriumi hoonele.

Iseloomult oli Ülo tagasihoidlik, aga kindlameelne. Seltskonnas rääkis ta oma minevikulugusid tasasel häälel läbi huumoriprisma, mis hoidis kuulajad teravad ja tähelepanelikud. Tema lugudes tuli alati välja naljatlevalt riukalik nõukogudevastasus. Näiteks, kui ta sai Vorkutast vabastusteate ning käsu kohemaid kodu suunal liikuma hakata, kuulutas ta vanglajuhile ja raamatupidajale, et enne ta sealt ei lahku, kui palk on välja makstud. Vangilaagris käinuna oli Eesti taasiseseisvumine Ülole erilise väärtusega.

Valitud töid: Oru turbakombinaat (1962, kaasautor Maimu Kaarnaväli, lammutatud); Eesti Kaabli haldushoone, Jõe 4 (1962, kaasautor Enno Treiberg, ümber ehitatud); Eesti Tööstusprojekti hoone Rävala pst 6 (1963, kaasautor Voldemar Herkel, ümber ehitatud); Riikliku Statistikaameti Peaarvutuskeskuse hoone (nüüd Centennial büroohoone), Endla 15 (1965, kaasautor Maimu Kaarnaväli, rekonstrueeritud); sanatoorium Rahu magamiskorpus Pärnus (1977, kaasautor Lembi Siimer); ENSV plaanikomitee arvutuskeskus Suur-Ameerika 1 (1978, lammutatud); endise Maardu Keemiakombinaadi laborid ja olmehoone (1978); Standardi kontorihoone Tallinnas, Kopli 25a (1970ndate lõpp, kaasautor Ilmar Seibe).

Töid sel sajandil: Kaitsejõudude Side-ja Infosüsteemide Väljaõppe-ja Arenduskeskus (vana kasarmu rekonstruktsioon), Tapa väeosa staabihoone, Võru Kuperjanovi pataljoni staabihoone ja kasarmu rekonstrueerimine, Balbiino jäätisevabriku külmhoone ja olemasoleva jäätisetsehhi rekonstruktsioon, Ämari kooli juurdeehitis ja rekonstruktsioon. 

Mälestame ja avaldame kaastunnet omastele ja sõpradele!

Eesti Arhitektide Liit