Lahkunud on Leila Pärtelpoeg

Foto: ERR

17.I.X 1927– 21. XI 2025

Meie hulgast on 98. eluaastal lahkunud legendaarne sisearhitekt ja õppejõud Leila Pärtelpoeg. Ta oli oluline eesti kultuuri uuendaja, kes hakkas väärtustama ajaloolisi interjööre ja taastas mõisaid Lahemaa rahvuspargis.

Tallinnas inseneri perekonnas sündinud Pärtelpoeg õppis inglise kolledžis. Aastatel 1946-48 õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis (nüüd TTÜ) arhitektuuri ja 1948-54 Kunstiinstituudis (nüüd EKA) sisearhitektuuri.

Pärtelpoja esimene töökoht 1954-55 Kultuuriministeeriumi  kunstimälestiste inspektorina äratas küll pärandihuvi, kuid esialgu kavandas ta mitmes büroos põhjamaise modernismi vaimus uusi interjööre. Neist teaduste akadeemia, tänapäeval Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu Rävala puiesteel (1963) on pea ainsana säilinud algsel kujul.  Hävinud on 1960. aastate alguse restoran Vana Toomas ja Mündi baar. Kaasautorina osales ta Pärnu rannakohviku laiendamisel (koos Maimu Pleesiga), restoran Gloria ja kohvik Pegasuse (mõlemad 1963-64 koos V. Tamme A. Murdmaaga) kujundamisel ning sisutamisel. Alates 1970. aastatest keskendus Pärtelpoeg ajaloolistele interjööridele. Aastakümneid ei lasknud ta muuta sõjaeelseid riiklikke esindusinterjööre Toompeal ja Kadriorus, aga ka Moskva Eesti esinduses. Tema juhtimisel restaureeriti 1997 Riigikogu istungite saal oma algsesse kujundusse. Alates Tartu ülikooli aula põlengujärgsete toolide taastamisest (1972) on teda huvitanud ajaloolise mööbli kavandamine. Erakordselt peene stiilitajuga ühendas ta modernsuse ja ajaloo Tallinna raekoja interjööris (1975, koos U. Umbergiga). Sama suunda jätkasid restoranid Gnoom (1983, nüüd Peppersack), Reeder (1976-89) ning pakkhoone kalapood (1989, nüüd Olde Hansa). Restorani Nord Rataskaevu tänaval sisearhitektuuri moodsuse üle puhkes 1970ndate lõpus poleemika.

Koos looduskaitsjate ja kunstiajaloolaste ning edumeelsete kolhoosiesimeestega oli ta 1970. aastatel üks toonase isamaalise ime – Lahemaa rahvuspargi eestvedajaid. Ta vaimustus võimalusest sisustada ajaloolise mööbliga restaureeritavad mõisahooned. Kõige suurejoonelisem oli rahvuspargi süda Palmses (1972-86), aga võimsad olid ka Rägavere (1979-83) ja Sagadi (1982-86) ning Kolga mõisavalitsejamaja jm hooned (1985-87). Põhjalikud ajaloo lavastused olid Kreutzwaldi muuseum Võrus (1976-89) ja Tartu linnakodaniku muuseum (1990-93). Tema jõudlus oli hämmastav, võib olla suutis ta rasketes oludes nii paljud objektid lõpuni viia tänu sellele, et oli Eesti meister slaalomis (1949).

Aastatel 1961-82 oli ta Kunstiinstituudis inspireeriv ajaloo juurde juhatav õppejõud sisearhitektidele. Mõõtmispraktikatest Ruhnul  kasvas välja tema roll saare eest seisjana. Õppetööst arenes ta mööbliuurijaks, kelle töö viljad on mitmed kaunid ajaloolise mööbli raamatud.

Aastast 1958. aastast  kuulus Pärtelpoeg Eesti Arhitektide Liitu ja 1993. aastast Eesti Sisearhitektide Liitu.

Pärtelpoeg oli Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler ja ENSV teeneline arhitekt, pälvis elutööpreemiad Eesti Vabariigilt, Rahvuskultuuri Fondilt ja Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalilt.

Uskumatult tarmukast, oma tõe eest läbi tule ja vee minevast, samas südamlikust ja hea huumorisoonega Leila Pärtelpojast  jääb maha tühi koht, mida uued põlvkonnad ei pruugi suuta niipea täita.

Leila Pärtelpoja ärasaatmine toimub neljapäeval, 27. novembril kell 14.00 Tallinnas, Rootsi-Mihkli kirikus.

Palume ärasaatmisele lilli ja pärgi mitte tuua.

 Eesti Sisearhitektide Liidus on teisipäevast alates avatud järelehüüde kirjutamiseks mälestusteraamat.