Lahkunud on Udo Tiirmaa
29.09.1928– 22.03.2025
Paljud mäletavad juba ehk 40-50 aasta tagusest ajast ühte rohelises talvejopes halli bareti ja prillidega härrat, suur jooniste mapp kaenlas ja pliiats käes askeldamas iga ilmaga igas mõeldavas Tartu vanalinna kaeviseaugus, kus midagi arheoloogiliselt huvipakkuvat välja tulemas oli oodata. See oli vana trefnerist Udo Tiirmaa, ise küll sõjaeelse tuntud rätsepa August Tiirmaa, kelle ateljee Riia tänaval, Lillemäe veerel sõjas hävis, poeg. Seega oleks ju oodanud teda näha soliidses tumedas ülikonnas arhitektihärrana nagu tema esimene ülemus linna arhitektuuriosakonnas Arnold Matteus. Aga peale toonase Polütehnilise Instituudi arhitektina lõpetamist 1953. aastal teda töö arhitektuuriosakonnas linnaplaneerimise küsimuste vallas pikalt ei paelunud. Ta jättis need toimetamised samas osakonnas töötanud arhitektist abikaasa, kes lahkus meie seast jaanuaris ning kelle 100. sünniaastapäeva ta veel mõni nädal tagasi meeles pidada sai, õlule. Teda köitis rohkem reaalne projekteerimine ja hiljem pigem arhitektuuri ajalugu. Muidugi oli restaureerimise alal ju palju teisigi arhitekte tegutsemas, aga Tartu kandis ilmselt nappis.
Tiirmaa, kolleegidele lihtsalt Udo, oli 1960ndatel tööl küll projekteerimisinstituudis “Kommunaalprojekt”, mis võimaldas tegeleda tavapärasemate hoonete kohaldamise projekteerimistöödega, mitte niivõrd tüüparhitektuuriga. Tema käe alt tulid tagasihoidlikud juurdeehitused Kroonuaia tänava koolile ja Karlova Gümnaasiumile ning paljudele teistelegi linna ja maakonna vanadele hoonetele. Mõnegi detaili või hoone ilme puhul sai kasutada toona moodsamaidki arhitektuurivõtteid, näiteks Tartu Perekonnaseisu aktide büroo varikatuse puhul.
Siiski esimesel avanenud võimalusel 1970. aastal liitus ta oletatavasti oma kursusekaaslase ja sõbra Fredi Tompsi soovitamisel vabariikliku restaureerimisvalitsuse Tartu osakonna projekteerimisgrupiga, mis kandis küll hiljem nimetusi Kultuurimälestiste RUPI, “Eesti Ehitusmälestised” ja taasiseseisvumise järel “ARC Projekt”, mille juhtivarhitektiks ja hiljem nõustajaks ta jäi kuni surmani. Mõnigi võiks ennast lugeda tema õpilaseks, ehkki tänaseks on riiklikul haridustasemel ehitusrestaureerimise koolitus praktiliselt kadunud.
Tema elutööks kujunesid Jaani ja Toomkirik. Ühe varemetest taastamine ning teise varemete konserveerimine ja kooriosa raamatukogust ülikooli muuseumiks kohaldamine. Ei tahaks küll võrrelda teda ülikooli esimese arhitekti J.W.Krausega, aga paralleele võib igaüks ise tõmmata. Mõlema hoone restaureerimine on tegelikult tänaseks lõpetamata. Paljugi tehti, eriti Jaani kiriku kui Eesti maailma mõõtkavas unikaalseima mälestise puhul Tiirmaa kontseptsioonide kohaselt, aga palju jäi ka tegemata, sest vaidlused on sarnaste oletuslike lahenduste puhul ikka olnud tulised. Tiirmaa jäi sageli enesele omaselt pehmeks ja jäärapäiseks, kes seisukohti metoodilise järjekindlusega põhjendas. Kadunud on jälle üks mälupank, kellele võiks nende kahe katedraali aina esilekerkivate restaureerimisküsimuste puhul pöörduda.
Sünnilt tartlasena lõi ta kaasa ka sõjaaegsete purustuste hilisemate asendamiste projekteerimise võistlustel. 1985. aasta Lossi tänava õppehoone võistlustel oli ta üks premeeritutest. 1992. aastast pärineb toonases taasiseseisvumise tuhinas temalt kaubahoovi uues funktsioonis rekonstrueerimise projekt Tartu südalinnas. Kivisilda, oma kunagist kooliteed kodust Kivi tänavas Treffneri Gümnaasiumini jäi ta tänini tagasi ootama. Üks suuremaid töid oli ka mulkide pärimusele olulise, põlenud Halliste kiriku taastamise projekteerimine 1991. aastal.
Loomulikult toonasele ajastule kohaselt projekteeris ta koos abikaasa Virvega hulgaliselt eramuid. Traagilisemaks nendest kujunes enesele eramuks projekteeritud ja ehitatud N.Lunini ja Nooruse tänavate nurgal asuva ja tänaseni oma ajastu kohta uuendusliku vormikeelega hoone lugu. Äia, koolinõuniku ja tuntud ploomisortide aretaja Aleksander Kurvitsa 1924. aastal rajatud aed ja kaunis puitelamu Riia tänaval, O.Lutsu maja kõrval, vajasid tema surma järel hoolt ja elamist ning enesele ehitatud hoone kui ülearune tuli nõukogude seaduste kohaselt maha müüa. Kurvitsa aretatud väärtuslikke kohalikke ploomisorte teavad eesti aiandushuvilised kogu sõjajärgse aja jooksul. Tiirmaade oma aianduskrunte oli peale Riia tänava teisigi Tartu lähedal ning Aianduse- ja Mesinduse Seltsi vanemad liikmed mäletavad kindlasti Udo Tiirmaad koju minemas, käes mingisugune kotike järjekordse mullase istiku või muu aiandusväärtuslikuga.
Lisaks hoolas Jaani koguduse liikmeks olemine peale selle taastamist käesoleva sajandi algusaastail, kus varem juhtus sedagi, et uue koguduse pühapäevasel teenistusel olid vaid Tiirmaad kahekesi, ehkki väliselt nad oma religioossust kusagil silma paista ei lasknud. Tiirmaa kui arhitekti pärand on tegelikult ju lõputud korrektse iseloomuliku käekirjaga tehtud joonised ja vähem kirjatöid, aga siiski loodame, et peagi saavad huvilised lugeda tema fluvioloogiaalaseid kirjutisi, seda postuumselt. 2005. aastal pärjati Udo Tiirmaa Tartu linna aukodaniku ja Tartu Suurtähe kavaleri tiitliga.
Teda jäävad leinama tütar perega.
Ärasaatmine on Tartu Jaani kirikus laupäeval, 29. märtsil kell 11.
Tartu Linnavalitsus
Eesti Arhitektide Liit
SA Tartu Jaani kirik
Tartu arhitektkond