Lahkus arhitekt Voldemar Herkel

Teatame kurbusega, et 31. jaanuaril lahkus meie kauaaegne liige arhitekt Voldemar Herkel (sünd. 4. jaanuaril, 1929).

Voldemar Herkel õppis mitmes koolis: Ohtu algkoolis, Keila koolis, alates 1943. aastast Väike-Maarja gümnaasiumis, seejärel Tallinna Reaalkoolis.  Saanud 1953.a. Tallinna Polütehnilisest Instituudist arhitektikutse, asus Herkel tööle Eesti Tööstusprojekti ehitusosakonna juhataja asetäitjana, hiljem edutati peaarhitektiks. 1957.a. astus Herkel Eesti Arhitektide Liitu. Herkeli projekti järgi valmisid Tallinnas Kalinini-nimelise elavhõbealaldite tehase haldushoone, Telliskivi 60 (1961) ja Eesti Tööstusprojekti hoone, Rävala pst 6 (1963, kaasautorid Ülo Ilves ja Ülo Tärno, ümber ehitatud, 1960 võistlusel I auhind).

1961. aastal asus Herkel tööle Tsentrosojuzprojekti filiaali peaarhitektina, kus kavandati kauplusi ja kaubanduskeskusi, sööklaid ja restorane üle Eesti. Sellest ajast pärinevad tema tuntumad tööd: Tartu restoran Kaunas (valmis 1968, ümber ehitatud, 1962 võistlusel I auhind) ja Tallinna sadama reisijate ootepaviljon (1965, kaasautor Mai Roosna, lammutatud), mis oli karniisiarhitektuuri esikteoseks Eestis. 

1965. aastal kutsuti Herkel ENSV Riikliku Ehituskomiteeesimehe asetäitjaks, kus tal oli suur vastutus vabariigi arhitektuuri ilme kujundamisel. Administratiivtöö kõrvalt tegeles ta endiselt ka arhitektuuriloominguga. Valmisid kohvik Merepiiga Rannamõisas (1967, parim ehitis 1967, hävinud), mis oli esimene uusrahvuslikus stiilis hoone, olles üheaegselt moodne ja rahvuslikus stiilis, saades kohe kultusobjektiks, ning kohvik Kadriorg Tallinnas (1970, koos Hindrek Piiberi ja Milvi Volmeriga, ümber ehitatud).

1988–92 oli Herkel Eesti Külaehituse peaarhitekt ja alates 1992 töötas arhitektibüroos Harmin.  Aastatel 1961–88 õpetas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuritudengeid nii mahulise projekteerimise kui ka linnaplaneerimise alal. 1965. aastal anti talle dotsendi, aastal 1970 professori ametinimetus. 1960 kaasati Herkeli kunstiinstituudi ümber- ja juurdeehitise projekteerimisse, mille eesmärk oli vana hoone varjata uuega, jättes vana maja müürid uue sisse ja lisada juurde uus maht (lammutatud).

Ajastuomaselt ratsionaalsete tööstus- ja haldushoonete kõrval kavandas Voldemar Herkel taluhoonepäraseid suvilaid ja eramuid, koostas palju kordusprojekte (maakauplused) ja tegi ka sisekujundusi (Jõgeva restoran, 1963).

Herkel on olnud aktiivne arhitektuurivõistlustel osaleja ja tulnud tihti auhinnalistele kohtadele. Esimese preemia tõi paviljonkoolimaja haridusministeeriumi ja arhitektide liidu korraldatud konkursil (1958), võidutöö alusel töötati välja paviljonehitise tüüpprojekt kahe klassiga koolimaja jaoks. Esimene auhind pälviti Lasnamäe generaalplaani (1969, koos Hugo Sepaga) ning ooperi- ja balletiteatri hoone eest Tõnismäel (1972, koos Irina Raua ja Inga Oravaga). Ta on avaldanud arvukalt arhitektuuri- ja ehitusalaseid kirjutisi. Herkelit tunnustati Eesti NSV teenelise arhitekti nimetusega (1967). Ta sai autorite kollektiivis NSV Liidu riikliku preemia Saku, Kurtna ja Vinni planeerimise ja hoonestamise eest 1971 ning Koidula kolhoosi keskasula eest Eesti NSV riikliku preemia 1985. Aastail 1979–84 oli Eesti arhitektide liidu juhatuse esimees. 

Tema loodud objekte lisaks eelpool mainitud töödele: Teenustööde hoone Lembitu, Viru 11 (1957, kaasautor Kalju Valdre); koolimaja Lasnamäel, Valge 10 ja Rakke keskkoolihoone (1960); elamu Toompuistee 11a (1967, kaasautor Rein Heiduk); hotell-restoran Rakveres (1994); büroohoone L. Koidula 13a (1996).

Voldemar Herkeli ärasaatmine on reedel, 8. veebruaril kell 13.30 Pärnamäe krematooriumis.

Meenutame head kolleegi ja avaldame kaastunnet lähedastele.