Lahkus Ülo Sirp 24.01.1927–01.01.2021

ÜLO SIRP

24.01.1927–01.01.2021

foto: ESL

On lahkunud üks meie vanimaid sisearhitekte, Eesti Arhitektide Liidu kauaaegne liige ja Eesti Sisearhitektide Liidu auliige Ülo Sirp.

Ülo Sirp sündis 1927. aastal Virumaal Vohnja vallas Mägikülas ehitusmeistrist isa ja koduperenaisest ema perekonnas. Kaks aastat hiljem kolis perekond Nõmmele, 1934. aastal tagasi maale Saue valda Üksnurme külla. Seal lõpetas Ülo Sirp 1941. aastal Saku-Kajamaa 6-klassilise algkooli ja jätkas samal aastal õppimist Nõmme Gümnaasiumis.

1948.–1954. aastani õppis Ülo Sirp Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ruumikujundust, lõpetades õpingud kiitusega. Seejärel suunati ta ENSV Kunstifondi Tartu osakonda, kus ta alguses töötas kunstniku ja hiljem kunstiala juhatajana. Samal ajal oli ta hinnatud õppejõud Tartu Kunstikoolis.

Tartu-aega jääb viljakas koostöö skulptor Endel Tanilooga. Ülo Sirp oli Taniloo kaasautor mälestusmärkide kavandamisel Elvasse, Irboskasse, Kudinasse, Saaremaale, Hiiumaale ja Paidesse.

1970. aastal siirdus Ülo Sirp perega Tallinna ja asus tööle RPI Eesti Tööstusprojekti. Algul töötas ta sisearhitekti ja grupijuhina, hiljem osakonna peaspetsialisti ja osakonna juhataja asetäitjana. Pensioniikka jõudes tegutses ta Tööstusprojekti töökodades kolm aastat treial-lukksepana.

Tööstusprojekti aega jäävad Ülo Sirbi projekteeritud ja juhitud sisekujunduse suurprojektid, mis on ühtlasi 1980. aastate Eesti modernistlikud maamärgid. Nii pälvis 1980. aastal valminud Tallinna linnahall (koos Mariann Hakiga) kolm aastat hiljem Rahvusvahelise Arhitektide Liidu biennaalil „Interarch“ grand prix.

Sellesse ritta asetuvad veel Täiendkoolituse Keskuse hoone sisekujundus Tallinnas Sütiste tänaval (1983) ning Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogu sisekujundus (koos Linda Arikesega, 1982), mida tunnustati Eesti NSV Arhitektide Liidu 1982. aasta aastapreemia ja Eesti NSV Kunstnike liidu kujundajate sektsiooni 1983. aasta B-preemiaga. Mainida tuleb kindlasti ka Rapla kultuurimaja interjööride rekonstrueerimist (1988, 1990), Kalbu rahvamaja rekonstrueerimisprojekti (1991) ja Põlliku rahvamaja projekti (1991).

Andeka akvarellistina tutvustas Ülo Sirp oma loomingut näitustel Tallinna Keskraamatukogus, Saku valla raamatukogus jm.

Eriline osa Ülo Sirbi loomingulisest ja pikast elust on olnud tema isakodu, Rännaku talu kujundamine, ning see tegevus on märgitud ära ka Maalehe kauni kodu konkursil. Tema sügav ajaloohuvi ja lihvitud tööoskused leidsid seal rakendust muistsete kiviheitemasinate, püstkodade, puitmööbli ja müütiliste linnuskulptuuride valmistamisel. Ta lõi oma maakodust iseäraliku võlumaa, mis pakkus rõõmsaid elamusi nii lähikondlastele kui ka oma küla rahvale.

Ülo Sirbi töö paikkonna ja Üksnurme mõisa ajaloo uurimisel ning mälestuste kogumisel on koondatud teaberikastesse kokkuvõtetesse teostes „Tundmatu küla Üksnurme“ (2000) ning „Üksnurme mõis ja tema külad“ (2005, koos Alo Sirbiga). Neile lisandub Ülo Sirbi abikaasa Kersti Sirbi koostatud raamat „Mälestustekillud minu elust“ (2020).

Ülo Sirpi on tunnustatud paljude preemiatega. Muu hulgas on ta pälvinud sisekujunduse aastapreemia (1981), NSVL-i riikliku preemia (1983), NSVL Ministrite Nõukogu preemia (1984), Saku valla kuldmärgi (2011) ja Valgetähe V klassi teenetemärgi (2010). Alates 1958. aastat on Ülo Sirp Eesti Arhitektide Liidu liige ja 2018. aastal nimetas Eesti Sisearhitektide Liit ta oma auliikmeks.

Ülo Sirbi suurepärane mälu ja terased tähelepanekud on aidanud koguda värvikaid mälestusi Eesti Riikliku Kunstiinstituudi sõjajärgsete aastate õppetööst ja üliõpilastest.

Jääme Ülo Sirpi mäletama kui loomingulist, hea huumorimeelega ja töökat sisearhitekti, kunstnikku ja kolleegi.

Ülo Sirbi urn saadetakse viimsele teekonnale kodutalus Saku vallas Metsanurme külas 2021. aasta juulis.

Eesti Arhitektide Liit