Lahtiste kaartidega Tallinn

Sirp, 19.02.2021
Merle Karro-Kalberg, Anna-Liiza Izbaš

Johan Tali
Foto: Ken Oja

Johan Tali: „Kõigepealt peame aru saama, milline meie linn on, alles siis oskame tahta paremat linna.“

25. aprillini on arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“. Näituse tutvustuses on soov, et iga tallinlane peaks sealt läbi käima. Mida linlasele näidatakse ja mida ta sealt kaasa võtma peaks, sellest räägib lähemalt arhitekt ja kuraator Johan Tali.

See näitus näikse osutavat Tallinna linna tegemata tööle ehk siis sellele, et linnal puudub visioon.

Johan Tali: Mitte ainult linnavalitsusel ei puudu visioon, vaid see puudub ka ühiskonnal. Linnaelanikena ei oska me linnaplaneerimises enesekindlalt kaasa rääkida. Kui küsida mõne tallinlase käest, milline on pealinn kolme­kümne aasta pärast, pole tal suure tõenäosusega aimugi, ta ei oska osutada mingitele muutujatele. Näitus on uurimisprojekti kokkuvõte, mis oli alguse saanud vestlusest arendajate ja arhitektide vahel. Arutleti selle üle, kes on süüdi praeguses linnapildis ja organiseerimatuses. Maailm muutub kogu aeg, aga kui linna arendada pikaajalise plaani alusel, ei tule muutus šokina, vaid hakkame mängu kaasa mängima. Üks projekti eestvedajaid arhitekt Andres Alver on öelnud, et tuleviku­visiooni loomise peamine eesmärk on meid tabavate kriisidega kohanemine ja jätkusuutliku linna arendamine. Linna planeerimatust on lihtne kritiseerida, segadus tekib siis, kui mõni plaanitud uuenduslik projekt ära jääb või tehakse kannapööre. Näiteks pea­tänavale, mis oli oma ideoloogialt samm kvaliteetsema linnaruumi poole, tõmmati ametnike ja paljude linlaste vastuseisu tõttu pidurit. Kindlasti ei olnud vastu kesklinna elanik, kes liigub jala ja tahab kogeda head avalikku ruumi, vaid need, kes elavad linna servas ja tahavad kesklinnas tööl käia ning sealt läbi sõita. Peatänavat vaadati kui linnatänavat, kuid seda oleks pidanud hindama kui potentsiaalset kvaliteetset ruumi. Niikaua kui me hindame linnaruumi oma auto gabariitide järgi ja kõvasti kahe käega roolist kinni hoiame, ei toimu ka suurt nihet – inimesed lihtsalt ei tule autost välja, ei muuda oma käitumismustreid ega ole altid linna teistmoodi tarbima, sest, olgem ausad, ega see praegune avalik ruum ole kiiduväärt. Autovabadus ei peaks olema promokampaania, vaid üldine suunanäit näiteks ka transpordiametile. Ühiskonnas tuleb kokku leppida norm, mis suunas me linna arendame ja millises linnas elada tahame. Linnas elamine on ka omamoodi kultuur, milleks on vaja oskusi ja tarkust. Palju räägitakse sellest, kuidas peaksime loodust säästma, et ka tulevastel põlvkondadel oleks võimalik siin planeedil hakkama saada. Näitusele on ühismeedia kasutaja mitte_tallinn teinud animatsiooni, loodud on kaks vastandlikku maailma sellest, mis juhtub kolmekümne aastaga, kui me jätkame suburbia’sse kolimist, mismoodi areneb kaubandus ja teevõrgustik. Vastukaaluks on näidatud ka seda, kuidas kesklinna renessansi kaudu paiksema eluviisiga linlased tihedamalt kokku saada. Samale ideele viitavad oma näitusetöös ka Kavakava arhitektid. Nad keskenduvad Tallinna vanalinna ümber olevale bastionivööndile. Kui see oleks kesklinna süda, siis Kavakava arhitektid küsivad, kuidas Raekoja platsilt kahe kilomeetri raadiuses saaks olla jalakäijasõbralik 15-minuti-linn, niisugune, nagu on praegu Tartus. Tartu kesklinnas ei ole vajadust auto järele, Tallinnas on. Tallinn on küll suurem, kuid see on üks võimalus, kuidas tallinlasele seletada, missugune võiks kesklinn olla: kõik on käe-jala juures, puudub konkreetne sihtkoht, lihtsalt tuleb minna linna peale jalutama, meelelahutuskultuur on käeulatuses.

Loe edasi Sirbist.