LAINE JÄNES: Muuseum mäletab tulevikku

Tervet artikli loe: Postimees 02.03.2006

Laine Jänes kirjeldab Tartu unistust uuest ja paremast Eesti Rahva Muuseumist, mis aitaks kaasa nii linna kui ka kogu riigi arengule.

Täna, 20.09.2009, on Eesti rahva suurpäev. Tartus on Eesti Rahva Muuseumi (ERM) avamine. Kohal on Prantsusmaa president. Killuke Louvre’i kuninglikkust ja 60 miljoni turistiga maailma enim külastatud riigist on tulnud Eestisse.
 
Me oleme ehitanud silla minevikust tulevikku. Kandva ja igavese. Me mäletame oma ajalugu. Me pole unustanud, mis on jäänud meie lätete ja tänapäeva vahele. Mure ja kurbust, võidujoovastust ja õnne. Me teame, kust me tuleme ja kuhu tahame minna.
See on üks visioon päevast, mida ootavad kõik tartlased. Mida ootavad kõik eestlased.

Kõik eesti rahva püsimajäämisest hoolivad inimesed. Käisin minagi Tallinnas Kumu avamisel. Ülev tunne oli. Kadedust hinge ei pugenud, ehkki seda võib-olla isegi oodati. Kohe otse küsitigi – kas oled ikka kurb, et Kumu avati enne kui ERM ja Tallinnas, mitte Tartus?

Tallinlased on ju alailma tartlastega konkureerinud. Vähemalt on loodud selline müüt. Ja seda tahetakse uskuda, sest konkurents viib elu edasi. Viigu siis ka kultuurielu. Kogu Eestis.

Läbi häda igaveseks

Huvitav lugu on see, et kõigi hilisemate monumentaalsete suursaavutuste üle on olnud oma kaasajal äge vaidlus. Kas ta ikka kõlbab linnapilti? Kellele seda vaja on? Miks raisatakse rahva raha? Vaatame Euroopas ringi.

Pariisi maalimanäituseks 1889. aastal ehitatud Eiffeli torn pidi lammutatama – üks põhjus oli ka tema koledus. London Eye (millenniumi vaateratas) pidi lammutama – ta rajati ühekordse ehitisena.

Täna on nad Pariisi ja Londoni sümbolid, kuigi ehitati enam kui 100-aastase vahega. Sümbolid sünnivad vastuolusid trotsides. Läbi häda. Kuid elavad igavesti. Eesti ei saa Euroopa kontekstis kiidelda millegi silmipimestavalt erakordsega.

Vabaõhumuuseum ja Tallinna vanalinn on toredad, kuid ebapiisavad ja hooajalised, tänapäev taob vastu müüri sõna otseses mõttes. Tallinna laululava on võimas ja eriline, kuid vaid kord paari aasta järel, kui täitub kümnete tuhandete lauljatega.

Kumu on loodud kultuuri- ja kunstikeskusena. Aastaringsena. Eriti meeldib mulle, et Kumus on rahvusvahelist joont. Haaret ja vaadet. Eesti kontekstis ka suursugusust.
Kõik see muudab Tallinna suuremaks, kui ta seni oli. Euroopa mõõtmes kindlasti.
Tartu ja ERMi jaoks on üheks kinnituseks, et rahvusvaheliste arhitektide valimine on õige tee, materialiseerunud Kumu.

Võib küll öelda, et analoogseid kunstihooneid on Euroopas kümneid, kuid nagu Kumu direktor Sirje Helme Eesti Päevalehes tabavalt märkis, on kunsti pakkumine muutunud kogu maailmas turunduslikumaks. Ja sarnasemaks.

Kunst peabki tulema rahvale lähemale, muutuma kättesaadavamaks ja nüüdisaegsemaks. Muuseum ei ole staatiline keskkond, kus on välja pandud ainult 5000 õllekappa.

…