Lapi torn, Ameerika kotkas ja gooti kell

Intervjuu arhitekt Vilen Künnapuga

Küsinud Margit Mutso

allikas: Sirp

Hingedepäev, 2. november. Lilleoru Elulille  parki on kogunenud hulk inimesi avama Vilen Künnapu loodud installatsiooni „Gooti kell”. Kella õnnistab sisse kirikuõpetaja Tauno Kibur. Pargi arhitekt Ain Padrik räägib, et kell väljendab Elupuu kaheksanda jumaliku kiirguse komponendi olemust – taevalikku ülevust ning majesteetlikku täiuslikkust.

Villu, nagu Vilenit sõprade seas kutsutakse, vaatab rõõmsa ärevusega, kuidas kohaletulnud reporterid tema ümber sagivad ja kaks  naisajakirjanikku lausa sõnavahetuseni laskuvad – kummal on õigus enne päevakangelast küsitleda. Kogu pühaliku meeleolu juures ei saa ma olla muigamata; vaatamata teadjamehe oreoolile, millega Villu on end viimased aastad ümbritsenud, näen ma temas ikka seda kelmikat teravmeelset arhitektihinge, kes rõõmuga vaimustub situatsioonikoomikast, heast arhitektuurist, kaasaegsest kunstist, aga muidugi ka müstikast, metafüüsikast, müütidest ja  pühalikest kujunditest. Loobun oma esialgsest plaanist arhitekti Lilleorus intervjueerida ning teen seda paar nädalat hiljem tema büroos. Vestleme kaks tundi, mille jooksul jõuan korra meistri väljagi vihastada, aga õnneks rahuneb olukord kiirelt ja ma saan pärida asjade kohta, millele vahel ikka olen mõelnud.       

Alustame intervjuu ajendist – Lilleoru „Gooti kellast” (The Riwer Bell). Kell oli kavandatud  ju hoopis Londonisse?       

Suvel toimus Inglismaal Londoni arhitektuurifestival. Selle raames oli üks üritus, mille käigus tehti linna peal igasuguseid näitusi ja installatsioone. Minu ettepanek oli teha Southwarki katedraali eesaeda kell. Katedraali juhtkonnale see mõte meeldis ja nii ta läkski. Festival ise kestis ainult kolm nädalat, aga kell seisis pühakoja juures kolm kuud.

Kuidas festivali korraldajad su leidsid?

Ei, nemad ei leidnudki, meie leidsime nemad.

Pakkusite ise idee välja?

Põhimõtteliselt jah. Ma nägin unes, et midagi sihukest tuleb teha.   

Kuidas inglased kella vastu võtsid?

Eriti hästi võtsid vastu katedraaliinimesed, kes mõistsid gooti arhitektuuri, kuldlõiget ja pühasid vorme. Vaatasid mu kataloogi ja nägid ära,  mida ma teen, said aru, et tegemist on asjaga, mis neile meeldib. Ma saatsin kõigepealt neile eskiisi, sest kiriku nõukogu pidi selle heaks kiitma. Siis aga tekkis väike paus ja ma hakkasin juba muretsema, et äkki on mingi takistus, aga ei – nõukogu andis heakskiidu.   

Mis selle kella taga on?

Ma võib-olla peaksin siis rääkima üldse sellest, mida ma siin viimasel ajal teinud olen. Mul ilmus  2006. aastal raamat ,,Templid ja tornid”. Seal olen need printsiibid ka lahti rääkinud, millega ma tegelen. Mind huvitavad tornid, mis põhinevad sümbolil, müüdil või kuldlõikel. Soov teha müstilisi torne on vist paljudel arhitektidel, see käib asja juurde. See kell on osa ühest suuremast protsessist. Midagi selletaolist oli juba mälestusmärk hukkunud politseinikele Mäos (1992). Ka see on üles ehitatud mandala põhimõttel ja seal on kuldlõikelised proportsioonid.   

Mis sind müstika juurde tõi?

See on mu töödes juba algusest peale olnud, sellest hetkest, kui ma hakkasin seda arhitektuuririda ajama.   

Minu mäletamist mööda olid sa nooruses vaimustatud vene konstruktivistidest …

No aga vene konstruktivistid on ju suured müstikud, suuremaid annab otsida! Võtame näiteks Malevitši või Melnikovi – erakordselt  suured müstikud.   

Mida see müstika arhitektuuris tähendab? Peaks see mingi sõnumi edasi andma või inimesele reaalselt mõjuma või on müstika tegelikult vaid müüt hoone juures?

Kõigest ei saa rääkida, see ei ole sõnadega väljendatav. See on energeetika. Arhitektuur vahendab meile kosmilist energiat, see ongi  arhitektuuri esmane ülesanne, seda on ta alati teinud, läbi aastatuhandete. Tornid on energeetilised elemendid, mis teevad inimese olemise mõnusaks, sul on seal lihtsalt hea olla. Aga selleks peab muidugi inimene ka ise valmis olema, selleks peab puhastuma. Muidu ei saa isegi rääkida sellest. Sa küsid liiga otse. Sul oleks mõistlik rääkida neist asjust ümber nurga, aga sa hüppasid kohe selle põhiasja juurde ja siit me ei saagi kaugemale minna.   

Lähme siis ajas tagasi, sinna, kus sa noor arhitekt olid. Kuidas sulle tundub, kui palju arhitekti roll sellest ajast muutunud on või kas see on üldse muutunud?

Mina ei vastuta teiste eest, ma saan ainult endast rääkida. Ei ole halbu aegu, ei ole häid aegu. Ei ole niimoodi, et oli väga paha nõukogude aeg ja nüüd on väga hea kapitalism. Need on välised asjad: ajad muutuvad, süsteemid muutuvad, valitsused muutuvad. Küsimus on  inimese sisemises arengus: kui ma leian sisemise meelerahu, siis elan õnnelikku elu. Kui ma enda sisse vaatamata kogu aeg jälgin, mis väljaspool toimub, siis ma ei saa siit maailmast midagi. Ja see arhitektuur, millest me enne rääkisime, võib-olla see aitabki inimest sissepoole pöörata. Näiteks kirikud ja templid. Põhiküsimus on: kuidas ma endaga hakkama saan? Sellega, et jooksed siia-sinna, ühelt koosolekult teisele jne, sellega oluliselt maailma ei muuda, seda saab  muuta vaid enda energeetika kaudu.       

Kui tahad, et su projektid teostuksid, pead jooksma ka koosolekutele. Ilma selleta ei saa.

Ma avastasin selle, et kas ma jooksen või ei jookse, need asjad, mis peavad juhtuma, need ikka juhtuvad. Vastupidi isegi: kui ma vähem muretsen, siis õnnestub paremini.

Kord, kui sa mulle tänaval vastu tulid, ütlesid möödaminnes, et sul on majadega isiklik suhe. See lause jäi mind kummitama. Mis sind majade juures kõnetab, millised on need majad, mis jäävad sulle meelde?

Võib-olla mitte isegi majad, mulle meeldivad linnad. Ma olen nüüd aru saanud, et kõik elab, kõik vibreerib. Isegi mõte on elusolend, nagu ka  maja, linn ja küla. Paljudel linnadel on skeem, mille järgi nad on ehitatud, paljudel on selgroog, mõnel isegi mitu selgroogu, mille peal on metafüüsilise energia keskused – tšakrad. See on see, mille peal elu toimibki. Tallinnas Pärnu maanteed mööda liikudes jäävad tee peale tšakrad nagu Vabaduse plats, Viru väljak, sealt edasi liigub selgroog Narva maanteele. See on see, mille küljes kõik on, sellelt hargnevad oksad laiali, kuskil on omakorda mingi närvitsentrum,  siis veel meri … Ka majad on elusolendid.       

Koos Ain Padrikuga alustasite juba vene ajal välismaiste arhitektuurivõistluste tegemist. Üks esimesi oli Arktika keskus Rovaniemis aastal 1984, tookord liitus teiega ka pärastine president Lennart Meri.       

Ma olin Ku-Ku klubi igapäevane külastaja ja ka Lennart Meri istus seal alalõpmata. Ükskord ma läksin ta juurde ja ütlesin, et me plaanime Lapimaale  konkurssi teha. Rääkisin talle sellest Arktika keskusest, mille peale Lennart küsis: „Kas teid ei huvitaks üks vertikaal, üks vertikaalikujund, üks lugu?”. Ja ta rääkis loo, kuidas laplastel on maailma telg, selline maailma sammas, mis on suunatud tähele nimega Stella Polaris. Stella Polaris on kogu aeg ühe koha peal ja šamaan läheb telge mööda ülesse, räägib seal oma esivanematega ja tuleb mingis erilises seisundis tagasi. Lugu oli hea ja ehitasimegi selle  loo peale oma töö üles. Lennartiga oli meil hea klapp, käisime tema juures Nõmmel ideid näitamas ja projekti arutamas. Tal oli palju raamatuid laplaste ehitiste ja kommete kohta. Lõpuks sündiski hiigelsuur nn jääst kuur, mille seest tuleb selline viltune klaaskeha välja, mis on suunatud Stella Polarisele. Maja ees Rootsi suunal oli meil helendav trumm, šamaani element. Lennart aitas teha pargi, kus olid kõik arktilised vööndid ja loomad ja ehitised. Sisuliselt panime  me tookord aluse uuele stiilile – me oleme nimetanud seda mütoloogiliseks futurismiks. Tead, kui asja taga on müüt, siis tuleb energia sisse. Georg Otsa kapten viis selle töö salaja riigist välja. Kuidagi see jõudis kohale, sai eripreemia ja saavutas isegi rohkem tähelepanu kui hiljem teiseks tulnud Gateway projekt.     

Kes tookord võitis?

Taanlased. Neil oli üks pikk klaastoru ja kogu see värk oli maa all. Põnev, aga kui valmis ehitati, mõjus seal natuke kohmakalt.       

Elavamat objekti, kui oli 1988. aastal Los Angelesse projekteeritud West Coast Gateway kotkas, ma ei mäleta. See tundus nõukogude ajal nii uskumatu – teid valiti rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel parimate sekka ja kutsuti edasi Ameerikasse tööd jätkama. Mul on vahel tunne, et see  lugu on jäänud lõpuni rääkimata.     

Mind oli kutsutud Norrasse loengut pidama ja ma tulin tagasi läbi Soome, kus tuttavad soome arhitektid rääkisid sellest võistlusest. Sain soomlastelt konkursi programmi ja arhitekt Kristian Gullichsen maksis meie eest registreerimistasu 50 dollarit. Aega oli jäänud ainult kuu. Arutasime kolleeg Ain Padrikuga, et tuleks keegi veel appi võtta. Mul tuli meelde Andres  Siim, keda ma olin hiljuti näinud jooksmas mööda Harju tänavat näitusele, makett käes. Maketil oli kepp ja kepi otsas oli pilv. Mulle väga meeldis, et keegi jookseb piki Harju tänavat, pilv käes. Tegimegi järgmine päev Andresele ettepaneku ühineda ja kõik olid hakkamas.     

Te töötasite EKE Projektis tol ajal?

Ma ei mäleta, kus Andres siis oli, meie Ainiga küll. Mul oli Liivalaia alguses, Olümpia hotelli vastas, ühes roosas majas viimase korra peal ateljee ja seal see töö valmis. Ülesanne oli teha midagi sellist nagu Vabadussammas, ainult et läänerannikule. Immigrandid tulid Los Angelese kaudu ja see pidi olema nagu tervituseks. Me  projekteerisime viiesaja meetri pikkuse linnu, muna, pilve ja pargipinna peale ussi. Projekt kujutas mao ja kotka võitlust, tuntud paljude rahvaste müütidest. Panime ehitise tee kohale rippuma, siis ei pea maamaksu maksma.     

Teid valiti pärast esimest etappi välja. Siis läks vist elu põnevaks?

Käisime preemiat augustis vastu võtmas. Aasta oli 1988, kõik oli juba vabam, aga Andresega oli  tegu, sest ta oli just sõjaväest tulnud ja teeninud mingis salalinnas. Järsku aga avastati, et see on Eestile mingi võimalus end tutvustada ja talle tehti siiski viisa ära. Meie projekti kohta oli kuulda kriitikat, et teos on liiga jutustav. Tegime siis kõike vähemaks: lind läks väiksemaks, muna tuli tal kõhu alla ja totaalne idee muutus veidi tagasihoidlikumaks. Teise etapi tegemiseks sõitsime jälle kohale. Lennukis hoidsime maketti küll käes,  aga ta lagunes ikkagi ära ja nädal aega parandasime seda kohapeal. Vähe sellest – äkki kadus müstilisel kombel projekt üldse ära. Ma olin aga just teinud projektist koopiad, kuna seal oli koopiamasin, ja nii me esinesimegi nende koopiatega. Nagu öeldakse – napilt-napilt jäime teiseks; võib-olla oli seal mingi poliitiline põhjus ka. Hani Rashid, kes selle võistluse võitis, tuli tookord välja uudse arvutiarhitektuuriga. Rashid pidigi võitma, sest meie tegime seda,  mis tuleb pärast. Praegu juba inimesed vaatavad, et arvutikeel on tehtud, avastavad, et nad on ise veelgi võimsamad kui arvuti.

Räägime su esimestest päris ehitistest, mis valmis ehitati, kuulsaim neist oli vist Karja tänava lillepood?

See oli hiljem, alguses oli Põlva kolhoosikeskus. Põlva keskus meenutab maiade ehitisi, astmelisi püramiide. Kujuta ette: aastal 1970 äkki mingi astmikpüramiid! Ma olin veel neljanda kursuse üliõpilane, töötasin poole kohaga EKEs ja sain 60 rubla palka. Keegi oli midagi juba teinud, aga sellega ei oldud rahul ja pakuti, et proovi siis  ka. Proovisin ja tuligi. Mingi aeg hiljem püüdsin sellest müstikast vabaneda, katsetasin igasuguseid muid stiile ja moeasju, aga mingil hetkel ma jõudsin selle juurde ikka tagasi. Selle politseinike monumendiga vist jõudsingi tagasi.

Algusesse?

Aga inimese areng ongi ju spiraalne.   

Sinu juurde tulid inimesed, kes tahtsid midagi erilist.

Ma usun, et kes peavad kokku saama, need saavadki.   

Mõned saavad kokku, aga ei sobi, lähevad lahku.

No siis järelikult ei saagi kokku. Koostöö on ette määratud. Olen koostööd teinud mitmete huvitavate kultuuriinimestega. Aili ja Toomas  Vindile olen Nõmmele maja teinud, Tõnu Virvele projekteerisin eramu Piritale, Lembit Ulfsakile Kakumäele. Martin Veinmanni eramu Viimsisse on veel ehitamata.   

Sul on palju boheemlikum arhitekti-imago kui su kolleegidel.

Jah, eks ma olengi selline kunstnik-arhitekti tüüp.     

Mulle meenub legend sellest, kuidas ehitajad tulid noore arhitekti käest küsima, et kuidas me seda kitsast nišši krohvime, sinna ei mahu ju inimene vahele? Ja siis olla noor arhitekt ükskõikselt õlgu kehitanud: palgake kääbused …

See oli arvutuskeskus. Vahe oli, jah, kitsas.     

Kuidas sa üldiselt selle reaalse nõukogude maailmaga adapteerusid? Kuidas sa nende ehitajatega hakkama said?

No kõik inimesed on omamoodi naljavennad. Meil olid igasugused peod ehitamise käigus ja eks saime siis sõpradeks. Vahel muidugi lammutati üht-teist maha ka, kui projektist mööda oli läinud. Eks mul on vedanud inimestega.     

Mulle tundub, et teil Ainiga on üldse palju vedanud; nii mõnigi teie põlvkonnast ei tulnud ühiskonnavahetusega toime, ei suutnud  ise bürood luua või seda ülal pidada. Teil pole tööpuudust olnud.

Muutumine oli siin tõesti suur, mingisugused struktuurid kadusid ära, teised tekkisid. Ma arvan, et meile andis kõva toetuse see Ameerika töö. See oli nii võimas asi! Kui me tagasi tulime, siis Balti jaamas oli suur rahvahulk vastas ja sini-must-valged lipud lehvisid ja meid kanti kätel. Me olime populaarsed, tööl tehti mulle eraldi suur kabinet ja Padrikust sai EKE  Projekti peaarhitekt. Sama hooga läks käima ka firma tegemine. Huvitav aeg oli 90ndatel.   

Te olite mingi aeg hästi produktiivsed.

90ndate esimesel poolel polnud üldse tööd, täiesti null. Aga siis äkki hakkas tulema: Evea pank, Tallinna Metodisti kirik, elamute grupp Maarjamäel …     

Mulle meeldib sellest perioodist kirik kõige rohkem, paljudele aga ei meeldi.

Sellised asjad ehitatakse seest välja, seal peab olema voolav ruum, sakraalsus ja akustika. Nii et see kirik on korralik asi, seal pole midagi häbeneda. Hiljem tulid mitmed büroomajad ja siis hakkas juba Radissoni hotell paistma. Ma hindan Radissoni väga kõrgelt, seal sees on energia.     

Viru keskus – see oli vist raske projekt?

Viru keskus oli raske, aga pean teda oma lemmikobjektiks. Ta on nii huvitav, tugeva  energiaga tükk surisevat linna oma klaasliftide, galeriide, sammaskäikude ja autopandustega. Ta on futuristlik. Ma käin seal tihti, sõidan autoga üles, lähen raamatupoodi ja kohvikusse. Rääkige, mis tahate, mulle meeldib seal.     

Aga see, et sinna Viru poega ei tulnud…?

Natuke on kahju, aga mis sa teed. Ta oli dominant, mis pidi lõpetama ansambli ära.       

On sul veel lemmikuid oma majade seas?

Oma elamu Viimsis, kus me naisega elame pool aega aastast, Kusti (August Künnapu) ateljee on  ka seal. See on hästi tore. Radissoni ma mainisin juba, Tartus on muidugi Tigutorn. Ja kolme torniga maja Narva maanteel.       

Jälle vastuoluline objekt. Ma tean, et see sulle endale meeldib, aga paljud seda sorti arhitektuuri ei mõista.

Osa inimesi on lihtsalt ajast ees. Neid hakatakse alles hiljem mõistma. Sellest ei ole midagi.       

Sa teed palju installatsioone. Hiljuti oli teil Mare Vindiga ühisnäitus, kus sa esinesid hulga tornide, mandalate ja stuupadega. Mida selliste väikevormide tegemine sulle annab?

Installatsioonid on tihti arhitektuurist eespool. Paljud detailid, mis hiljem arhitektuuri jõudsid, olid mul skulptuuris juba varem olemas, need  olid juba varem läbi mängitud.       

Üks pool täiendab siin teist?

Jah. Paljud vene konstruktivistid olid nii kunstnikud kui arhitektid. Ja Le Corbusier – tema maalid ja installatsioonid olid samuti majadest ees. Alguses tegi lihtsalt mingid asjad ja pärast vaatas, et kas neist saab ka maju või isegi linnu teha. Kunst on suur asi. Kui mina otsin inspiratsiooni, siis ma vaatan maale või maaliraamatuid, tihti külastan muuseumides näitusi. Esimene asi, kuhu ma välismaal lähen,  on moodsa kunsti muuseum.       

Moodne kunst meeldib sulle rohkem kui vana?

Sellest saan ma rohkem aru, aga vana kunst meeldib ka. Viimasel ajal käin ma Egiptuses templeid vaatamas.         

Sa oled aastakümneid arhitektuurist palju kirjutanud; tänavu ilmus sul raamat „Koht. Kujund. Energia”. Millest see räägib?

Raamat on minu elust ja mõtetest viimase kümne aasta jooksul. Seal on ühendatud kunst, arhitektuur ja esoteerika. Raamatus on rohkelt illustreerivaid joonistusi, akvarelle, kollaaže ja fotosid.       

Millega hetkel tegeled?

Büroo tegeleb Ahhaa keskuse lõpetamisega Tartus, mul endal on mõned väiksemad objektid  käsil, mõned kunstiprojektid on ka plaanis. Igapäevaselt õpetan ma arhitektuuri Tallinna Tehnikakõrgkoolis.       

Tuleme kella juurde tagasi. Ta on nüüd ühes Eesti tuntumas vaimses keskuses – Lilleoru pargis.

Ain Padrik tegi ettepaneku, et paneme ta sinna. Seal on Aini elulille printsiibist lähtuv planeering ja kell haakus sellega hästi. Jah, üllatavalt hästi hakkas see idee seal tööle. Mitte kehvemini kui  Londonis. Ma olen selle üle väga õnnelik.     

Jääbki nüüd sinna?

Ta on monteeritav, selle võib alati kuskile viia ja  tagasi tuua. Las ta olla seal, ta on igal juhul oma koha leidnud. Avamisel „Aktuaalne kaamera” käis kohal ja uuris, et mis selle kella eesmärk on. Ma vastasin, et mind huvitab üks tunne – tunne olla üks lõpmatusega. Kui ma seda tunnet tunnen, panen selle oma loomingusse ja sealt kiirgab see inimestele edasi. Mind ei huvita raha ega kuulsus, mind huvitab olla lõpmatusega üks.