Lasnamäe eelis on tugev arengupotentsiaal
Aivo Vahemets
Terve piirkonna mainet viivad alla üksikud õnnetud tänavad ja probleemsed majad.
Kui Tallinna teised linnaosad seisavad silmitsi tõsise ruumipuudusega ja pole enam palju kohti, kuhu rajada uusi elamuid ja hooneid, siis paistab, et Lasnamäed ei kummita see mure veel aastaid. Kuid suurte arenguvõimalustega linnaosa transpordi ja teede lahendustele tuleb mõelda juba praegu, et hiljem mitte kasvule jalgu jääda.
Tallinna suurima elanikkonnaga linnaosa maine on tallinlaste hulgas pidevalt olnud üks halvemaid. Tõsi küll vaid nende seas, kes mujal elavad – uuringud näitavad, et lasnamäelased ise on oma elutingimustega rahul.
Kas sellepärast, et pole mujal elatud ja mõne teise linnaosa elukeskkonnaga pole kogemusi või on argumendid tõepoolest kaalutletud? Ratsionaalseid põhjuseid justkui oleks – nõukogude ajast päranduseks saadud infra-struktuur on küll kohati puudulik, kuid rahuldab enamike elanike vajadused.
Lasnamäe üheks peamiseks mureks võibki pidada linnaosa ebaühtlast arengut – kui kesklinnalähedasemad mikrorajoonid said korralikult välja ehitatud koos kõigi kaupluste ja teenin-dusasutustega, siis mida kaugemale ehitus jõudis, seda rohkem kippus ehitajate jõud ning laguneva riigi võimalused raugema.
Nii tulebki nüüd linnaosavalitsuse ametnikel käsi laiutades tõdeda, et osade korterelamute ümber laiutab “igav liiv ja tühi väli” ning lähima toidupoe juurde tuleb tõsine rännak ette võtta.
Ehkki olukord on pärast mitme kaubanduskeskuse avamist paranenud, sõltub edasine areng Lasnamäe linnavara osakonna juhtivspetsialisti Ülo Kamariku sõnul eraalgatusest ja ärimeeste huvist piirkonna vastu.
“Selge on see, et kvartalisisese tee kõrvale poode rajama ei kiputa,” sõnab ta. Arendajate ja kaupmeeste huvi on keskendunud magistraalide äärsetele aladele, kus mööda vuravate potentsiaalsete klientide hulk piisavalt suur .
Suurim probleem on haljastus
Suurima linnaosa ees seisva probleemina nimetab Kamarik eelkõige haljastust – ligi kolmekümmet ruutkilomeetrit on linnaosa kesise rahakotiga keeruline korras hoida. “See on kindlasti valusaim mure – me ei suuda suvel linnaosast head pilti jätta. Talvel ei ole isegi nii hull,” märgib Kamarik.
Tema sõnul on pisut kummaline, et Tallinna linnavalitsus eraldab näiteks kolmandiku võrra väiksemale Piritale heakorrastuseks sama palju raha kui Lasna-mäele.
Teine põletav mure Lasnamäel on noorte vaba aja veetmise kohtade vähesus, mis on ka üks kuritegevuse põhjustaja. Lasnamäel on ligi 22 000 kuni 18aastast last, kuid noortekeskusi sellise hulga kohta napib. “Võttes arvesse lastega tegelejate arvu ja pindala, millel nad tegutsevad, on seda ikka väga vähe,” kinnitab Kamarik.
Aastast-aastasse tekib küll juurde mänguväljakuid ja keskusi, kuid sellega seoses on põrgatud kokku ka kummaliste probleemidega. Näiteks Lindakivi keskuse asfaldiväljakule rajatud rula- ja rulluisu park, mis noorte poolt positiivselt vastu võeti, leidis kritiseerijaid kõrvalasuvate majade elanike hulgast, kellele ei meeldinud väljakult kostev müra. Samasuguseid probleeme on esinenud ka näiteks korvpalliväljakutega.
Noore ja vanema elanikkonna vastasseis tekitab probleeme ka korterelamute haldamisel ja remontimisel. Reeglina vanemapoolset ja vene keelt kõnelevat osa korteriomanikest on raske veenda vajaduses remonditööks laenu võtta.
Elamufondi seisukord tervikuna on Lasnamäel heas seisukorras, nagu mitmed uuringud kinnitavad, ja majade elueaks ennustatakse veel vähemalt 30-40 aastat. Kui hooneid regulaarselt remonditakse, siis ka kauemaks.
Nõrgimaks ja raskemini parandatavaks kohaks korterelamutes nimetab Kamarik treppe – need kipuvad aastatega kuluma, kuid trepikodade renoveerimine on ebamõistlikult kallis.
Viie aasta perspektiivis näeb Kamarik Lasnamäed pidevalt areneva linnaosana. Peterburi maantee äärne täitub tootmishoonetega, Laagna tee liikluskoormus kahekordistub, suureneb uute elamute arenduste hulk ja tõenäoliselt käib kesklinnast Lasnamäele siis ka tramm.
“Ka ühistud tõusevad paremale järjele ja leiavad rohkem jõudu tegutsemiseks,” ennustab Kamarik.