LEENA TORIM: “Peatatud Lasnamäe” tuleb liikuma panna
Lasnamäest EKA arhitektuuriosakonnas magistritöö kaitsnud Leena Torim leiab, et Tallink Cityst võib tulla linn linnas, mis pigem katkestab kui ühendab.
Eelmise nädala lõpus esitleti Lasnamäe visioonikonverentsil avalikkusele Eesti kontekstis grandioosset plaani, millel on veider ja võõrapärane nimi: Tallink City. Mäesuusarada sisehallis, ostutänavad, kobarkino, hotellid ja konverentsikeskused – need on vaid mõned tulevikulinna ilmestavad paigad. Asukohaks Lasnamäe raskuskeskmes paiknev Tondi raba.
Lasnamäel on negatiivne maine. See sümboliseerib Nõukogude võimu ja migrante. Siin on kõle ja tuuline, paneelmajad vahelduvad tühermaaga. Ruumi on siin veel küllalt. Samas on just siinsetes mikrorajoonides Tallinna kõige tihedam asustus. Laagna tee loob kiire ühenduse kesklinnaga. Tulevikus hakkab seda ühendust tugevdama kiirtramm.
Pooleldi teostatud üldplaan: Lasnamäel vahelduvad laiad kasutamata tühermaad kõrgete elumajadega.
Foto: Pille-Riin Pregel
Juba sajand tagasi kavandas kuulus soome arhitekt Eliel Saarinen oma Suur-Tallinna projektis linna just Lasnamäe paepealsele. Lõppenud sajandi 70-ndatel koostati Lasnamäe üldplaan, mis pooleldi elluviiduna seisab meie ees praegu. Viimasel ajal on siinne ehitustöö käinud põhimõttel, et (peaaegu) kõik sobib.
Väljaehitamata infrastruktuuriga linnajagu on oodanud keskust üle 20 aasta. Äriplaan, mis seisneb Tartust suurema elanike arvuga linnaosale kesklinna rajamises, kusjuures umbes kümneminutise autosõidu kaugusel on nii reisisadam kui ka lennuväli, kõlab suisa geniaalselt. Samas ei tohi Lasnamäe keskuse ehitamine jääda pelgalt ühe äriettevõtte suurprojektiks. Tahes-tahtmata kujuneb Tondi raba arendusest kogu ülejäänud linna(osa) arengumootor ja linnavõim peab suutma seda tõukejõudu suunata.
Võib juhtuda, et teemapargiliku nime ja funktsioonide loeteluga Tallink Cityst kujuneb linn linnas, mis pigem katkestab kui ühendab. Turistidele suunatud lõbustuskeskus ei vasta madala sissetulekuga Tallinna linnaosa elanike vajadustele. Samas ei saa mööda vaadata sellest, et töökohti on Lasnamäel vähe.
Kui vaadata hetkel Tondi rabasse kerkivat ja ka planeeritavat hoonestust, on tegu pigem äärelinnale iseloomuliku kooslusega. Tööstuspark ja supermarketid nende ees ja ümber laiuvate asfaltväljadega pole kuigi hubane keskkond. Kesklinn eeldab tihendatud struktuuri vähemalt kahe esimese korruse tasandil. Siia võiks tekkida kuivenduskanalitega (tegemist on ju liigniiske rabamaastikuga!) ääristatud jalakäijate tänavad. Kraavikallastel oleks soodne koht kõrghaljastuse rajamiseks – mujal Lasnamäel on puude istutamine raskendatud paberõhukese huumuskihi tõttu.
Teistest olulisem “mägi”
Lasnamäe keskuse rajamise ruumiline visioon tuleks korraga välja töötada Laagna tee poolt pooleks jaotatud Tondi raba mõlemale osale. Nõnda jätkub ruumi ja tegevust nii turistidele kui ka kohalikele elanikele. Hoolikalt peaks arvestama raba geoloogilist eripära: siit saavad oma vee klindist pisut eemal väljuvad looduskaitsealused Varsaallikad ning kuskil paksu turbakihi all asub meteoriidi löögijälg. Seega võiks mõelda raba osalise säilitamise võimalusele. Kui lähim mäesuusahall asub Düsseldorfis, siis linnaraba oleks ainulaadne terves maailmas. Rabasse võiks rajada laudteid jalutajatele ning rabasaari vabaõhulavade ja palliväljakutega.
Tondi rabasse tekkiv Lasnamäe City vääriks samasuguse haardega rahvusvahelist arhitektuurikonkurssi nagu Eesti Rahva Muuseum. Võidutöö peaks stimuleerima terve linnajao ümbersündi. Just Lasnamäel on Tallinna arengu teine võti (esimene võti on muidugi mereääre avamine). Sadama ja lennuvälja lähedus, elanike arv ja üldine mastaapsus, omapärane loopealne maastik ja kindlasti ka pooleliolek – need on vaid mõned seigad, mis teevad selle “mäe” teistest erinevaks ja olulisemaks. See, kuidas me “peatatud Lasnamäe” liikuma suudame panna, määrab suures osas Tallinna üldise käekäigu.