LEONHARD LAPIN: Harju tänav – karju appi!
Leonhard Lapin
Kui Eesti oleks jäänud iseseisvaks ka pärast Harju tänava pommitamist, oleksid vilkad majaomanikud selle aastakümnega taastanud.
Mõni oleks kopeerinud vana, mõni oleks ehk hoopis uue hoone ehitanud, aga ikka samal kinnistul ja sama kõrge. Pärast sõda ei olnud kellelgi rahadega laiutada. Seega oleks linna struktuur säilinud ja me ei saaks täna vaielda, mida teha. Nii tehti ka Saksamaa lääneosas ja keegi ei ole näiteks Münchenis ootama jäänud uusi ja paremaid aegu ega arhitekte. Siiani taastatakse seal linna, kuvandilise tähendusega objekte väljast ajaloolistena, teisi samas mahus ja moodsatena, mõni parema, mõni halvema arhitektuuriga. Varem hoonestatud alad on maju täis ehitatud, pargid haljastatud nagu muiste. Ja ega neidki enam palju ole, kes vana Münchenit mäletavad, linna, kust Giorgio de Chirico sai innustust oma metafüüsilisele maalikunstile. Nüüd ei leia selle ruumist midagi metafüüsilist.
Eesti saatus oli teine ja et meil puudusid vahendid Harju tänava kiireks taastamiseks, varemed lammutati ja kaeti mullakihiga, et keskusest sõjamälestust kaotada. Aga ma ei usu, et kellelgi mõlkus siis meeles siia aastakümneteks park jätta. Niisiis on nüüdne pargi loomise kava täielik anakronism. Ning oodata, et tulevad paremad arhitektid, on mitte üksnes naiivne, vaid ka kuritahtlik. Tartu omaaegne peaarhitekt Matteus ootas ka paremaid aegu ja arhitekte ning hoidis sõjas purustatud kesklinna. Mida aga nüüd on tühjale alale ehitatud – tartlased ainult oigavad! Meie aga peame appi karjuma, sest kesklinna tühjad augud on veel pöörasemate ehituskehanditega täidetud, kus suhe olemasolevasse tihti üldse puudub! Seega, mida aeg edasi, seda hullemat arhitektuuri sinna ehitatakse, sest uutel ja rahvusvahelise taustaga põlvkondadel puudub juba igasugune hingelähedus meie armastatud vanalinnaga. Kapital ei tunne ju rahvust ning tänapäeva arhitekt on hoor rahamehe embuses!
Kapitali Vabariik
Veel enamgi, Harju tänava pargistamisega minnakse üha enam kaasa hiiliva stalinistliku kultuuri taaselustamisega, mille eredamateks näideteks on nii selle perioodi sümbolite äsjane ennistamine Estonia teatrisaalis kui ka eesti modernismi lämmatav stalinistlike propagandapiltide laiaulatuslik eksponeerimine Kumus. Mõned stalinistlikud kunstitegelased on tänu sellele, et neil on olnud pikk iga, tõusnud meie meedias lausa rahvuskangelasteks. Austades halli-päist, ei kiputa küsimagi, millega ta sel ajal, kui meie rahvuskaaslasi massiliselt küüditati ja tapeti, hakkama sai, kuidas ja kelle arvelt sai ta tuule tiibadesse. Aga võiks. Paljud Stalini ja tema järglaste teenrid on nüüd isegi nõuks võtnud häält tõsta ja häbenemata meedias särada, selle asemel et kodus pühapildi ees vaikselt andeks paluda, oma vara represseeritutele annetades.
Paljude oluliste stalinistliku kultuuri sümbolite hulka kuulub ka Harju tänava haljasala, mille taastamine on otsene näkkusülitamine kannatanutele, mille kõrval sunniviisiliselt taastamistöödel osalejate nostalgia austamine on lihtsalt naeruväärne.
Ei imesta, kui keset haljasala pannakse ühel päeval püsti ka kusagil vedelev Stalini pronkskuju, sest nooremal põlvkonnal, kelle hulka kuulub ka meie linnapea, pole ju enam mingit isiklikku suhet selle õudse ajaga, isegi mitte ajaga, kui käisid dissidentide protsessid. Endine rahvuslasi vanglasse saatnud kohtunik võib teleekraanilt nüüd meile kõigile näkku irvitada. Haavad, mis ei ole veel kinni kasvanud, kistakse jälle lahti, mis tõestab taas, et tänapäeval pole rahvuslikel aadetel enam paljudele mingit tähendust. “Eesti” võiks riigi nimes vabalt välja vahetada sõnaga “Kapital” – niisiis Kapitali Vabariik.
Aga ka Harju tänava pargistamise praktilisest küljest. Kas te kujutate ette, mis sel suvel ja sügisel Harju tänaval toimub, kui sinna isekallutajad mulda vedama hakkavad, buldooserid ja muud masinad hommikust õhtuni töötavad? Kuidas lahendatakse see töö logistiliselt? Kuidas lahendatakse vanalinna ja kesklinna niigi ülekoormatud transport? Milline pori linna tänavatel vihmade aegu voolama hakkab!
Milline on selle neostalinistliku vägitüki mõju Tallinnale kui turismilinnale, sest kogu tehniline vaatemäng korraldatakse Raekoja platsi vahetus läheduses? Ja mis see kõik lõpuks maksma läheb – lisaks kruntide hinnale?
Võib ju väita, et kõik see kaasneb ka ehitustegevusega. Aga ehitust saab ju linnavalitsuse korraldusel läbi viia üksikute majade kaupa ning mullasarnast pori tekitavat materjali selles protsessis ei ole. Seda võisime kogeda ka Viru tänava De la Gardie kaubamaja ehitamist jälgides: ümbrus oli alati puhas.
Ja ma ei imesta, kui “vasthaljastatud” maa-ala mõne aasta pärast uutele omanikele koos hoonestusõigusega maha müüakse, väites, et linnal on raha vaja. Vana linnavalitsus ja volikogu olla eksinud…
Harju tänaval korraldatava julma narruse festivali vastu aitavad vaid avalikkuse laiaulatuslikud protestid. Saatke need juba täna linnavalitsuse poole teele!