Leonhard Lapin: tarbimishulluse lõpp

Autor: Leonhard Lapin, kunstiakadeemia professor

Seo­ses süve­ne­va ma­jan­dusk­rii­si­ga mee­nub, et kui ma 1992. aas­tal Soo­me õppejõuna töö­le läk­sin, al­gas seal just la­ma – üks suu­re­maid sõjajärg­seid ma­jan­dusk­rii­se.

Tund­ma­ta veel ka­pi­ta­list­li­ku mee­dia eripä­ra, pa­nin imeks, et aja­le­hed kir­ju­ta­sid ik­ka mis­si­dest ja tipps­port­las­test ning het­ketäh­te­de erae­lust, mit­te aga sel­lest, kui­das uu­tes olu­des toi­me tul­la. Olin lu­ge­nud Sak­sa oku­pat­sioo­ni aeg­seid Ees­ti leh­ti ja aja­kir­ju, mis and­sid ini­mes­te­le nõu, kui­das hak­ka­ma saa­da – sõna­ga, kui­das si­tast see­pi te­ha. Ka mi­nu sõpra­dest Soo­me ar­hi­tek­tid jäid il­ma töö­ta ning hak­ka­sid te­ge­ma sel­li­seid pro­jek­te, mi­da va­rem teos­ta­sid ehi­tu­sin­se­ne­rid või lau­sa teh­ni­kud. Tak­kajär­gi on nad öel­nud, et la­ma õppe­tund oli Soo­me ar­hi­tek­tuu­ri­le ka­su­lik, sest ehi­ta­ti vä­he, aga pa­re­maid töid said need ar­hi­tek­tid, kes se­da tões­ti vää­ri­sid, ning muu ar­hi­tekt­kond laien­das oma te­ge­vu­se ko­gu kesk­kon­na­le, õppi­des ka tei­sejär­gu­li­si ehi­ti­si ja ra­ja­ti­si kä­sit­le­ma kui ar­hi­tek­tuu­ri. Ilm­selt on meil­gi võima­lik siit mi­da­gi kõrva ta­ha pan­na.
 

Kuid se­ni­ne pil­lav elu­laad ning mee­dia pin­na­peal­sus oli mõned ini­me­sed Soo­mes nii sas­si aja­nud, et nad ei osa­nud uues olu­kor­ras kui­da­gi hak­ka­ma saa­da. Nii õpe­tas mi­nu kunst­ni­kust sõber oma töö­tuid naab­reid, kel­le elu­ma­ja asus met­sas, oma ümb­ru­sest see­ni ja mar­ju kor­ja­ma ning ka­se­vih­tu val­mis­ta­ma, et neid siis tu­rul müüa. Olid ju sõjajärg­sed põlv­kon­nad muu­tu­nud pi­me­tar­bi­jaiks, nii et kõike – ka mar­ju, see­ni ja vih­tu os­te­ti kau­ba­hal­list, kui­gi ümber­rin­gi vo­has mets. Jäid ära ka iga­tal­vi­sed rei­sid lõuna­maa­des­se ning suu­sa­puh­ku­sed La­pis.

Vabadus monopolidest

Aja­pik­ku aga õppi­sid soom­la­sed en­da­le ko­ju lei­vaah­je ja puukütte­ga kol­deid ehi­ta­ma, et ol­la va­ba­mad mo­no­po­li­de dik­tee­ri­tud hin­da­dest ning ka­su­mi­ja­hist. Ka läk­sid pal­jud ini­me­sed – eri­ti in­tel­li­gen­did, kes mõist­sid, kui­das tar­bi­misühis­kond oli nen­de­ga ma­ni­pu­lee­ri­nud – ela­ma lin­nast maa­le. Ka hak­ka­sid sõbrad, aa­te­kaas­la­sed ja su­gu­la­sed oma­va­hel ti­he­da­malt suht­le­ma ning kal­li­te res­to­ra­ni­de ase­mel koh­tu­ti ko­du­des või hu­vi-alak­lu­bi­des.
Se­da­kor­da on Ees­tis tar­bi­mis­hul­lus lõppe­mas. Süve­nev kriis peaks õpe­ta­ma meid teist­moo­di ela­ma ja oma väär­tu­si muut­ma. Kaup­lu­sed üri­ta­vad rah­vast veel mee­li­ta­da al­la­hin­na­tud kau­pa­de­ga, et en­ne võima­lik­ku pank­rot­ti veel pa­ra­ja ka­su­mi­ga kraa­mist lah­ti saa­da. Ehk oleks nüüd mõist­lik hoo­pis kaa­lu­da, kas se­da ra­ha ei peaks hoo­pis sääst­ma, sest hin­nad lan­ge­vad veel­gi.
 

Eri­ne­valt mit­me­test Eu­roo­pa rii­ki­dest ei ole Ees­ti va­lit­sus võtnud vas­tu krii­sip­rog­ram­mi, ent se­da võiks iga ini­me­ne ja pe­re ise te­ha. Ma­jan­du­sest on loo­dud ju­ba müsti­ka vald­kon­da kuu­luv müüt, just­kui oleks see mi­da­gi eri­list ja ai­nult as­jas­se-pühen­da­tu­te pä­rus­maa. Ar­ves­ta­ta­vad ma­jan­dus­me­hed on aga te­ge­li­kult ka kõik need pe­re­kon­na­pead, kes os­ka­vad oma tu­lu­sid ja ku­lu­sid ta­sa­kaa­lus­ta­da ja lae­na­vad ra­ha vaid ar­ves­tu­se­ga, et suu­da­vad sel­le ka või-ma­li­ke oo­ta­ma­tus­te pu­hul ära maks­ta.

Taaskasutus ja täiturud

Mis ai­tab neid, kes on järs­ku il­ma töö­ta ja ra­ha­ta, võlad ku­kil? Ei mak­sa loo­ta üks­nes riik­li­ke­le toe­tus­te­le ega ka ümberõppe­le, sest uu­te töö­koh­ta­de arv on ik­ka­gi pii­ra­tud ja pal­jud va­ne­mad ini­me­sed, kes on oma alal aas­takümneid töö­ta­des saa­nud tipps­pet­sia­lis­tiks, ei võta sel­list sa­ge­li ab­surd­set ümber­ko­ha­ne­mist et­te­gi.
 

Kõige roh­kem saa­vad ini­me­sed ai­da­ta üks­teist: sõbrad, su­gu­la­sed, en­di­sed töö­kaas­la­sed, ka võhivõõrad, kus rik­kam ja­gab oma üle­liig­set va­ra ja süda­me­soo­just vae­se­ma­te­le, sest on ju see rik­kus­ki sündi­nud teis­te ar­velt – vä­he­malt nii on mõel­nud lää­ne­mai­sed jõukad hää­te­gi­jad.
Meil on sel­leks loo­dud ka mõned toi­me­meh­ha­nis­mid – näi­teks taas­ka­su­tus­kes­ku­sed. Ome­ti­gi näib, et va­lit­sus- ja lin­na­te­ge­la­sed ei ole nen­de­le kui­gi tõsi­selt mõel­nud. Paar kuud ta­ga­si vii­sin Tal­lin­nas Pai­de tä­na­va taas­ka­su­tus­kes­kus­se mõned ko­tit­äied üle­liig­set kraa­mi, mi­da ei ta­he­tud­ki alul vas­tu võtta, sest olu­kord, mis seal va­lit­seb, on lau­sa ma­sen­dav! Te­gut­se­tak­se vä­ga kit­sas­tes tin­gi­mus­tes amor­ti­see­runud lo­bu­di­kes ja ka­tu­se-a­lus­tes, pool õue oli täis mus­ti kot­te ko­ha­le­too­dud kraa­mi­ga, mistõttu tun­dus, et töö­ta­jad­ki olid pa­ra­jas st­res­sis.
 

Olu­kor­ras, kus üle­tar­bi­nud ini­mes­tel on ko­du­des­se ko­gu­ne­nud vir­na­de vii­si kraa­mi, mi­da nad ta­hak­sid ära an­da, peak­sid nii riik kui ka oma­va­lit­su­sed soo­dus­ta­ma ese­me­te va­he­ta­mist oma­ni­ke va­hel. Rik­kas Soo­mes on taas­ka­su­tussüsteem ju­ba aas­takümneid häs­ti toi­mi­nud: kor­ra­li­kes ava­ra­tes ruu­mi­des on ini­mes­tel võima­lik saa­da il­ma ra­ha­ta kõikvõima­lik­ke ese­meid, sead­meid, mööb­lit ja rii­deid. Nä­gin, kui­das meie uue ise­seis­vu­se al­g-aas­ta­tel sealt ka eest­la­sed en­da­le va­ja­lik­ke ese­meid said.
 

Miks ei võiks meil ka kesk­lin­nas – kas või Rae­ko­ja plat­sil – kor­ral­da­da laup­äe­vi­ti täi­tur­ge, kus ini­me­sed saak­sid oma üle­liig­se kraa­mi­ga kau­bel­da? Mi­da siin hä­be­ne­da on, laup­äe­vi­ti kor­ral­da­tak­se sel­li­seid täi­tur­ge nii Mad­ri­di, São Pau­lo kui ka teis­te pea­lin­na­de kes­kus­tes – plat­si­del ja tä­na­va­tel. Need saa­vad ole­ma rah­va­roh­ked ja lõbu­sad suht­le­misüri­tu­sed, mis too­vad päi­ke­sesä­ra krii­si hal­li ar­gi-p­äe­va! Miks peaks sel­lel üleslöö­dud fas­saa­di­de­ga plat­sil kaup­le­ma ai­nult kal­li­te su­ve­nii­ri­de­ga, mi­da os­ta­vad põhi­li­selt vä­lis­tu­ris­tid? Ning ka need, kes ei ta­ha tur­gu­del os­ta või müüa, näe­vad seal oma­su­gu­seid, ko­ge­des ini­mes­te võrd­sus­tu­mist tu­rup­lat­sil.
 

Uues olu­kor­ras on vä­ga olu­li­ne roll ka mee­dial, kes võiks ta­gap­laa­ni­le jät­ta iga­su­gu­sed õnnemän­gud, selts­kon­nas­taa­rid, koh­tuint­rii­gid ja ku­ri­teod ning ava­da väl­jaan­ne­tes rub­rii­gid, kus ko­ge­nud ini­me­ne an­nab hä­da­s-o­li­ja­te­le nõu, kui­das uues olu­kor­ras el­lu jää­da. Tar­bi­mi­se ja ol­me kõrval on meie elus olu­li­sed veel tei­sed maail­mad – hin­ge­li­sed ja vaim­sed sfää­rid.

Kirikud ja palvemajad

Olen veen­du­nud, et ma­jan­dusk­rii­sis muu­tu­vad po­pu­laar­seks ki­ri­kud, pal­ve­ma­jad ja iga­su­gu vaim­su­se­ga te­ge­le­vad selts­kon­nad, mui­du­gi ka kaar­di­moo­ri­de ja nõida­de hä­ma­rad ruu­mid. Ehk­ki ma­jan­du­se hal­ve­ne­des saab ta­va­li­selt esi­me­se löö­gi al­la­poo­le vööd kul­tuur, hak­kab ta ta­va­li­selt krii­si ajal õit­se­ma. Aru­kad ja va­ne­ma kul­tuu­ri­ga rii­gid mui­de ar­ves­ta­vad se­da. Meil aga tõttas kul­tuu­ri ra­has­ta­mist ku­ree­riv mi­nis­ter jä­ne­se­haa­ke te­hes ko­he pää­mi­nist­ri ma­nu, neid ra­ha­sid veel­gi kär­piv sääs­tuee­lar­ve nä­pus. Se­da­vii­si jäid toe­tu­sest il­ma näi­teks kunst­ni­ke lii­du mit­te­kom­merts­li­kud kuns­ti­ga­le­riid, kus kunst­ni­kud said oda­va­malt oma näi­tu­si kor­ral­da­da. Mee­nu­tan, et eri­ne­valt muu­si­kust ja näit­le­jast, kes iga esi­ne­mi­se eest ta­su saab, kunst­nik oma näi­tu­se eest min­git ta­su ei saa ning mak­sab kõik hoo­pis kin­ni – ma­ter­ja­lid, ruu­mid ja ko­gu kor­ral­du­se. Ees­ti kuns­ti pea­vad üle­val kunst­ni­kud ise. Il­ma kul­tuur­ka­pi­ta­li toe­ta, mis ka­tab ku­lu­tus­test vaid väi­ke­se osa, po­leks pro­fes­sio­naal­set näi­tu­se­te­ge­vust Ees­tis vist üld­se. Se­da küüni­li­sem oli möö­du­nud su­vel mõne­de va­lit­sus- ja par­la­men­di­liik­me­te kal­la­le­tung kul­tuur­ka­pi­ta­li­le, kes on vist küll kõige lä­bi­paist­vam rii­gia­su­tus Ees­tis, aval­da­des nii oma toe­tus­te saa­jad kui and­jad Sir­bis.

Kui Ees­ti ta­hab püsi­da rah­vus­rii­gi­na ega soo­vi lan­ge­da glo­ba­li­see­ru­mi­se il­me­tus­se sous­ti, muu­tu­des vaid Amee­ri­kas too­de­ta­vas mas­si­kul­tuu­ris hul­pi­vaks ko­gu­kon­naks, tu­leb ka ras­ke­tel ae­ga­del lei­da res­surs­se kau­ni­te­le kuns­ti­de­le. Neid tu­leb suu­ren­da­da, mit­te vä­hen­da­da! Mi­nis­ter Lai­ne Jä­ne­se se­ni­ne kuns­ti­po­lii­ti­ka on ol­nud ees­ti kul­tuu­ri suh­tes vae­nu­lik. Sot­siaal­mi­nist­ri Ma­ret Ma­ri­puu jä­rel peaks te­ma sa­mu­ti uu­te­le ja­hi­maa­de­le lip­pa­ma. Ees­ti kul­tuu­ri juh­ti­mi­ne po­le küla­koo­ri di­ri­gee­ri­mi­ne!

Kultuur kui selvehall

Usun, et tu­le­val su­vel võtab ta­ga­si­hoid­li­ku­mad vor­mid ka mee­le­tu su­vis­te mee­le­la­hu­tus- ja kul­tuu­riüri­tus­te ral­li, mis sa­ge­li mee­nu­tab kau­ba­hal­li­des va­lit­se­vat tar­bi­mis­hul­lust. Su­vel muu­tub ko­gu Ees­ti just­kui suu­reks sel­ve­hal­liks, kus igas nur­gas toi­mub mi­da­gi sel­list, et kui sind ei ole siin, siis sind po­le ole­mas­ki.

Soo­mes lõpeb üle­riik­lik „kul­tuu­rit­ral­l” pä­rast jaa­nip­äe­va ko­gu juu­li­kuuks ning ini­me­ne vii­bib sel­lal oma pe­re või sõpra­de rin­gis, nau­dib su­ve, loo­dust ja puh­kab. Meil aga sõidab ta ühelt üri­tu­selt, mis muu­tu­vad iga aas­ta­ga üha mee­le­tu­maks ning kal­li­maks, tei­se­le, keel ves­ti pääl. Ka nii mit­med­ki ar­tis­tid on koor­ma­tu­sest la­val kok­ku kuk­ku­nud ning nii mõni­gi noo­re­na hin­ge heit­nud. Aga iga­mees peab pu­ha­ta saa­ma ja oleks­ki hea, kui ar­tis­tid saa­vad su­vel vei­di ae­ga hin­ge tõmma­ta, jä­re­le mõel­da, jõudu ko­gu­da, et uuel ajas­tul, mil amet­ni­kud rih­ma pin­gu­li tõmba­vad, ka en­da eest seis­ta – see on meie rah­va tu­le­vi­ku hu­vi­des. Ars lon­ga, vi­ta bre­vis est!

Eesti Päevaleht 27.01.2009