Lihtne ja ühtlasi rikkalik. Arhitektuurimõte Jaapanist

Eestit külastab Eesti Arhitektide Liidu kutsel 11.–14. juunini Jaapani tuntud noor arhitekt Sou Fujimoto (snd 1971), kes peab 12. juunil Tallinnas ka avaliku loengu „Looduse ja arhitektuuri vahel”, kus tutvustab oma töid ja käimasolevaid huvitavamaid projekte. Fujimoto osaleb ka Arvo Pärdi keskuse arhitektuurivõistluse II etapi žüriitöös.

Fujimotol on arhitektina imeline oskus veenda eramajade tellijaid ellu viima kõige hullumeelsemaid ideid, kuid mitte ainult. Fujimoto on olnud vägagi edukas ka avalike tellimuste teostamisel, näiteks 2012. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil pälvis tema kaaskureeritud Jaapani paviljon Kuldlõvi auhinna. Fujimoto tähtsamate tööde hulka kuulub peale elamute veel ka nt Musashino kunstiülikooli muuseum ja raamatukogu (2010). Fujimoto on noorele eale vaatamata võitnud rohkesti rahvusvahelisi auhindu. Eks paistab, kas ühel päeval antakse talle ka arhitektuurivaldkonna Nobel ehk Pritzkeri auhind – siis saaks ta selle juba kaheksanda Jaapani arhitektina, kes selle au kunagi on pälvinud.(1)

Veronika Valk: Teie looming kätkeb väga erineva mõõtkavaga projekte väikesemõõdulisest Austria küla bussipaviljonist kuni linnaplaneeringuni Lähis-Idas. Kas teie loomingut läbib kontseptuaalne raamistik, mis seda koos hoiab?

Sou Fujimoto: Arhitektuur põhineb tehiskeskkonna ja looduse mitmekihilisel suhtel, samuti inimkäitumise ja ruumi interaktiivsel suhtel, sise- ja väliruumi sulandumisega tekkival arhitektuurse ruumi rikkalikkusel, keerukuse ja lihtsuse koosolemisel. Kui need põhitõed kohtuvad koha ja tellija, kliima ja kultuurilise taustaga, tekivad inspiratsioon ja areng. Väikesed projektid on suurtele inspiratsiooniks ja suured projektid pakuvad eri vaatenurki väikestele. Mitmesuguste ruumiprogrammidega töötamine – kui neid lõikeliselt uurida –, annab meile olemuslikuma ja laiema sissevaate inimese elukeskkonna mitmekesisusse.

Nn hetkehulluse tornmaja Montpellier’s (ingl modern follies, „Valge puu” – „Arbre Blanc”), mis valmis koostöös Manal Rachdi ja OXO arhitektide ning Nicolas Laisné bürooga, on inspireeritud – nii nagu projekti nimigi ütleb – loodusest. Mida ja kuidas me arhitektidena loodusest õppima peaksime?

Ma leian, et looduses segunevad imeliselt keerukus ja lihtsus, kord ja tahtmatu, nii et need eksisteerivad koos. Usun, et looduse olemuslik rikkus innustab eelolevatel aastakümnetel arhitektuuri kui tehiskeskkonda. See ei tähenda „looduse loodu” pealiskaudset matkimist, vaid selle olemuse uuesti ülesehitamist arhitektuuris.

Olete töötanud väga eripalgelistes olukordades, seda nii geograafilise asukoha ja mikrokliima kui ka tellija ootuste ja ühiskondliku-kultuurilise tausta mõttes. Kui kerge või raske on teil kui Jaapani arhitektil neisse sekkuda? Kas on mõni retsept, mis tagab eduka tellimuse ja projekti valmisehitamise?

Mind on alati innustanud töö tellijaisiksustega, kel on teistsugune kultuuritaust, projektide kallal, mis on teises regioonis või kliimavöötmes. Meie omast erinevad ehitusprogrammid avardavad meie enda arhitektuuriloomingut. Õnneks on meie büroo koosseis rahvusvaheline ja ollakse harjunud minuga koos töötama, kui ma pidevalt ümber maailma lendan. Soovin, et meie stuudio muutuks veelgi rahvusvahelisemaks, et võiksime veelgi enam rahvusvahelisi projekte ette võtta.

Tellimuse saamiseks ja ehitusprotsessi edukaks juhtimiseks on vaja meeles pidada, et tuleb jääda lihtsaks, rõhuda uurimistööle ja dialoogile, olla hoolas ja järjekindel, tulla lagedale piirideta ideedega ning teha tihedat koostööd kohalike arhitektide, inseneride ja ehitajatega.

Olete hiljaaegu valmis saanud mitu põnevat paviljoni, näiteks 2013. aastal ajutine nn serpentiinigalerii (Serpentine Gallery) Londonis Kensingtoni pargis, aga ka Jaapani paviljoni Veneetsia arhitektuuribiennaalil aasta varem. Milles peitub selliste ekspositsioonide põhiväärtus nii erialaringkonna kui ka laiema avalikkuse jaoks?

Serpentiinigalerii idee väljatöötamisel püüdsin tunnetuslikult luua kohta, kus inimesed võiksid aega veeta mitmel viisil – paika, mis kujuneks millekski niisuguseks, mis inspireerib inimesi, aitab neil leida seal oma koht ja olla vaba. See on koht, mis lubab inimesel eristuda, mitmekesisus tõmbab veelgi enam inimesi ligi ja seesugune protsess on võimalik just nimelt sellises paigas. Paviljon on mugav, suurejooneline ja intiimne ühekorraga, lihtne ja ühtlasi rikkalik.

Teie kavandatud eramajad on kohati diametraalselt erineva atmosfääriga, näiteks nn viimane puumaja (ingl final wooden house) on täiesti teistsuguse iseloomuga kui NA-maja (ingl house NA). Kui oluline on loodav atmosfäär tellija jaoks? Millist vastukaja olete saanud sellele, kuidas elamu atmosfäär mõjutab sealsete elanike argipäeva?

Elamuehitusprojekt on, nagu öeldakse, justkui arhitekti-tellija suhtluse vili. Kliima ja asukoha kultuuritaust mõjutavad loodavat arhitektuuri ja nii loob iga elamu kordumatu mulje. Siiski on iga hoone tekkinud küsimusest: milline on see paik, kus inimene peaks elama? Püüan eramuprojektide puhul alati elamuehitust taasleiutada. Tellijad, kellele selline tööprotsess meeldib, paistavad kokkuvõttes tundvat, et luuakse midagi, mis ületab nende kujutlusvõime piire.

Kas teil on oma unelmate tellimus? Kui, siis mis või milline see on?

Linn nagu maja – maja nagu linn. Arhitektuur kui mets – linn nagu pilv. Väike küla, mis sisaldab kõike.

Käes on see aeg aastas, mil arhitektuuritudengid lõpetavad kooli. Millist nõu annaksite neile loomingulise tee kavandamisel? Kuidas ise oma stuudio lõite ja kui teadlikult olete oma eesmärke seadnud?

Kui nägin Marseille’s esmakordselt Le Corbusier’ töid, avaldas mulle suurt mõju see, et niisugune jätkuvalt värske kujutlusega arhitektuuri loomine on võimalik, ja tundsin, et see on just selline loometee, mis on väärt, et sellele oma elu pühendada. Neis projektides on inimese igapäevaelu seotud suurema unistuste horisondiga. Kõik, mida loome, muutub ajaloo osaks. Arhitektuuriajalugu ja see, mida inimesed on suutelised ehitama, on mulle sügavat muljet avaldanud. Peaaegu kõike on juba proovitud ja siiski sünnib pidevalt midagi uut, et ajalugu edasi nihutada. Jätkake arhitektiks pürgimist, nii et teil püsiks kirg arhitektuuri vastu ja austus ning imetlus inimajaloo vastu.