Liikvel maastikud
Arhitektuuritudengite Eve Kombi ja Heleri Nõmmiku küsimustele vastavad Oslo arhitektuurija disainikooli ehk AHO vilistlased Mathias Kempton ja Gislunn Halfdanardóttir, kes lõpetasid AHO kooli eelmisel aastal diplomitööga „Rahvuslik puristimarsruut. Tööstuslik areng ja Islandi liikvel maastikud”. Projektiga pakuti välja kahe tänapäeval vastanduva sektori – turismi ja energiaintensiivse tööstuse ühildamine Islandi uue vesinikupõhise turismimarsruudi kaudu.
Arhitektuuritudengite Eve Kombi ja Heleri Nõmmiku küsimustele vastavad Oslo arhitektuurija disainikooli ehk AHO vilistlased Mathias Kempton ja Gislunn Halfdanardóttir, kes lõpetasid AHO kooli eelmisel aastal diplomitööga „Rahvuslik puristimarsruut. Tööstuslik areng ja Islandi liikvel maastikud”. Projektiga pakuti välja kahe tänapäeval vastanduva sektori – turismi ja energiaintensiivse tööstuse ühildamine Islandi uue vesinikupõhise turismimarsruudi kaudu.
Kas teil olid kindlad erialased ambitsioonid, kui alustasite magistriõpinguid? Oli teil eesmärk, mille poole arhitektina püüelda?
Mathias Kempton: Kahtlemata olin ma väga ambitsioonikas, tõenäoliselt rohkem kui täna. Kuid mu suund oli üpriski sama, nagu see on praegu: püüelda oma eesmärkide poole, kuhu tahes need mind ka viivad. Ma ei näe mingit mõtet olla arhitekt, kui eesmärgiks on lihtsalt kavandada neid kokkuklopsitud asju, mida viimasel ajal ehitatakse nii Oslos kui mujal maailmas. Autocadis2 istumine ei ole iseenesest väga huvitav ning projekteerimine kui selline on liiga suur peavalu, et teha halbu asju.
Gislunn Halfdanardóttir: Oma projektide puhul olen alati olnud väga ambitsioonikas. Tuleb tunnistada, et alguses ei hoolinud ma väga sellest, mida arhitektikarjääris saavutada tahan, kuid järk-järgult tundsin kasvavat vajadust nn diplomiõppejärgse plaani järele – eriti kuna soovisin tegutseda väljaspool väljakujunenud arusaama sellest, mida arhitektid teevad. Enne lõpetamist võtsin aasta vabaks, et töötada arhitektuuribüroos praktikandina. See on parim otsus, mille ma kunagi teinud olen, ning ma soovitan kõigil teha sama.
Mida arvate tudengitele antud vabadusest koostada ise oma õppeprogramm, teha uurimistööd ja planeerida oma aega?
M. K.: Mitmekesisus on hea. Arhitektuur võib tähendada niivõrd paljut! Enne kui tead, milles oled tugev, tuleb tegelikult erinevaid asju proovida. Muidugi ei saa sinust nii mõne konkreetse teema eksperti, aga see-eest on terve elu aega spetsialiseeruda.
G. H.: Ma olin tegelikult oma magistrikursuste valimisel küllaltki järjekindel: võtsin kõik urbanismi ja maastikuarhitektuuri instituudist. See, et üritasin teatud tasemel spetsialiseeruda, oli minu puhul õige valik. Stuudiote mitmekesisus ning võimalus spetsialiseeruda oli põhjus, miks otsustasin läbida magistriprogrammi Oslos, kuid on ju hea omandada kogemusi rohkem kui ühes koolis.
Milline arhitekt olite pärast lõpetamist? Kas magistriõpingutest piisas, et leida oma tee ja koht arhitektuuriväljal?
M. K.: Õppisin neli esimest aastat Bergeni arhitektuurikoolis. Seal on tudengitele jäetud isegi rohkem vabadust: kuna väga vähesed õppejõud elavad tegelikult Bergenis, siis on tagasiside, ülevaatused ning konsultatsioonid koondatud üksikutele väga intensiivsetele ning pikkadele päevadele umbes iga kahe nädala tagant. Seega jäeti üliõpilane vaheperioodil omapäi ning tuli välja arendada väga tugev enesemotivatsioon ning tööprotsessi struktuur. Mõnedele õpilastele sobis see suurepäraselt, kuid paljud nõrgemad õpilased kukkusid läbi. AHOs on palju rohkem struktuurset tuge ning oma õppejõududega kohtutakse palju regulaarsemalt, kuna enamik elab Oslos. Samuti on AHOs toetav meeskond: on assistendid töökodades ning inimene, kes parandab printeri, kui see rikki läheb. Võrreldes sellega, millega olin harjunud, oli AHO justkui lasteaed. AHOs tudengitele antud vabadus on lihtsalt arhitekti tööviisi peegeldus. Büroos tuleb lahendusi välja pakkuda, omandada uusi teadmisi ning õppida seda, mida veel ei tea. Arhitektuurikoolis ei saa kunagi õpetada kõiki tehnilisi oskusi, mida tuleb teada, kuid seal tuleb õpetada õpilane disainerina mõtlema ning uusi oskusi omandama. Ma leian, et AHOs tehakse seda hästi.
G. H.: Nõustun Mathiasega: ülesande raamistamine ning oskus leida oma viis see lahendada otsustab selle, kas arhitekt on omal alal meister.
Mida tegite pärast lõpetamist ja millega olete hõivatud praegu?
M. K.: Pärast lõpetamist olen järginud üllatavalt järjekindlat rada, nii teema kui metoodika mõttes. Meie magistritöö käsitles infrastruktuuri ümbermõtestamist avalikus valdkonnas. Kuus kuud pärast lõpetamist kolisin ma Torontosse, et töötada koos Lateral Office’iga3 ning juhendada koos Lola Sheppardiga Gröönimaal Waterloo arhitektuurikoolis urbanistikastuudiot. Nii õpetajana kui ka Latheral Office’is keskendun paljuski samadele teemadele, mida käsitlesime magistritöös. Kuna juhindume teadustöö põhimõtetest, ei näe ma metoodika mõttes väga suurt erinevust selles, mida teen täna ja mida tegin koolis. Diplomisemestri vabadus lubas meil seada omad eesmärgid, mis oli ühteaegu tohutult huvitav, kuid ka küllaltki hirmuäratav. Kahtlemata lasi see mul avastada, kes ma arhitektina olen ja mis teemad mind huvitavad, kuid protsess kestab. Ma otsin ikka veel oma kohta arhitektuuris.
G. H.: AHO direktor lausus diplomeid üle andes: „On üllatav, mille eest inimesed on nõus maksma” (või midagi sellesarnast). Magistriõpingute ajal ning ka pärast kooli lõpetamist on sellest saanud mulle mingit moodi eriline huviobjekt – mida tegelikult arhitektina teha saab? Millal astutakse välja oma eriala piiridest? Ma olen varem töötanud ka koos Fantastic Norway4 arhitektidega. See büroo alustas sellest, et seadis küsimuse alla arhitekti rolli ning tegi ettepaneku, et arhitekt võiks olla pigem vahendaja. Ma olen seotud olnud ka ajakirja Conditions tegemistega. Nii nagu nimigi ütleb, on tegu väljaandega, mille sisu eesmärk on paljastada tingimused, milles arhitektuur navigeerib. Pärast lõpetamist on mu töö olnud valdkondliku poliitika kujundamine. Samuti olen osalenud valitsuse arhitektuuripoliitika kujundamises ning praegu näen vaeva Oslo piirkonna kestliku transpordipoliitikaga. Arvan, et kunagi tahaksin jõuda lähemale arhitektuuri tuumale, kuid praegu eelistan heita pilku nendesse protsessidesse.
Tegite diplomitöö kahekesi. Kuidas see kasuks tuli? Millal oleks põhjust teha diplomitöö kahekesi, kellele te seda soovitate?
M. K.: Ma soovitan seda kõigile arhitektuuritudengitele. See lubab uurimustöös ning projekti valmimisel käsitleda palju laiemat teemade ringi. AHO diplomisemester on ju vaid neli kuud pikk ning kui on kindel soov anda oma panus erialasesse akadeemilisse mõttevahetusse, siis on strateegiliselt tark töötada koos. Gislunniga koos töötamise juures oli parim see, et ma julgesin võtta palju suuremaid riske, kui ma üksinda töötades oleksin julenud. G. H.: Nõustun Mathiasega. Koos töötamine aitab projektiga palju kaugemale jõuda. Nii on väga hea harjutada, kui pidevalt oma ideid edasi arendada ja sihid järjest selgemini seada.
Milliste sõnadega võtaksite AHO magistriõpingute kogemuse kokku?
M. K.: AHO on väga hea kool, kuid seal on palju arenguruumi. Arvan, et suurim väljakutse nii väikeses riigis nagu Norra on leida piisavalt häid õppejõude ja ka tudengeid. Nii Bergenis kui Oslos igatsesin ma kellegi järele, kes räägiks mulle midagi tõeliselt huvitavat. Norras ei ole arhitektid üldiselt väga akadeemilised inimesed. Meil on traditsioon keskenduda arhitektuuriõppele kui vahendile teha ilusaid hooneid. See, millest ma oma õpingute jooksul puudust tundsin, oli intellektuaalselt stimuleeriv keskkond.
G. H.: Nõus!
Projekti leiab veebilehel http://www.puristroutes.com
2 Arhitektide ja inseneride projekteerimistarkvara.