Linnahall on linnal jalus

Selgunud on nukker tõsiasi, et tegelikult ei huvita kinnisvara- ja linnavalitsuse tegelasi ei linnahall ega laululava kui kultuuriehitised; nii nagu on nende jaoks ka Patarei vangla totter kivikoloss ja huvi pakuvad nad kõik niipalju, et nad paiknevad väärt maalapil, mis võimaldab üht- või teistviisi äri ajada.

Linnahalli treppidelt ja käiguteedelt keerutati tolm üles kolme aasta eest, mil linn üritas koos Rootsi ärimeeste sihtasutusega Österled algatada linnahalli rekonstrueerimine moodsaks kultuuri-, teadus-, konverentsi- ja majanduskeskuseks. Rootsi arhitektide töölaualt tuli ka paar eluvõõrast utoopiaprojekti, mille kohta arvati viisakalt, et „neid peab veel arendama“. Ja kui esimesed investorid, kellele linnahalli pakuti, teatasid, et nad seda isegi ilma rahata ei taha, jõudis tollane linnapea Jüri Mõis veendumusele, et linnahall on nii kinnisvarana kui kultuuritemplina väärtusetu. Huvitava avaldusega tuli välja abilinnapea Liisa Pakosta: „Kuna tegemist on rajatisega, mis loodi masside ideoloogiliseks puhastamiseks, siis pole linnavalitsus põhjendamatult jäik selle kasutusele andmisel äriprojektina…“ (st annaks vabad käed lammutamiseks). Veel paari aasta eest kasutas ajakirjandus linnahallist rääkides vaid negatiivseid termineid: „mere ääres konutav värvitu koloss“, „kunagises suurushulluses rajatud hoone“ jne. Pealegi oli linnal uued armastused: osalus Saku suurhalli rajamisel ning toetus Premia jäähallile. Miks eelistas linn osaleda uute hallide ehitamisel ja lasta vanadel laguneda? Ehk tahtsid Saku Suurhalli omanikud hävitada konkurentsivõimelise rivaali? Või oli suurhallide teistel omanikel linnaga omad seosed?

Österlediga jooksis asi liiva: 2002. aasta alguses teatas abilinnapea Rein Lang, et miljardkroonisel kava on perspektiivitu, pole linnale kasulik ega õiguspärane. Sellest ajast on linnahalli küsimustega tegelenud visalt ja vildakalt  abilinnapea Toomas Vitsut, kelle alaks linna osalemine äriprojektides. Alternatiivideks olid:
a) leida linnahallile ostja praegusel kujul;
b) kompleks kümnete miljonite kroonide eest lammutada ja müüa krunt või
c) hakata halli linna poolt selle edasiseks kasutamiseks doteerima. Samast ajast areneb ka konflikt linnavalitsuse ning Linnahalli kui aktsiaseltsi vahel.

Kui 2002. a. augustis tegi abilinnapea Rein Lang taotluse hall mälestiste nimekirjast kustutada, otsustas Linnahalli nõukogu eesotsas esimees Ignar Fjukiga enne halli müüki panekut tellida linnahalli ja selle ümbruse arendamiseks kolm arhitektuurilist lahendust, millele järgneks uue detailplaneeringu koostamine. “Linnahalli lammutamine oleks vandalism ja barbaarsus,” tähendas Fjuk. Toetuseks oli ka Docomomo rahvuskomitee ja muinsuskaitsenõukogu kindel otsus, et linnahalli kui eesti 20. sajandi arhitektuuri väljapaistev esindaja väärib kontseptsioonipõhist säilitamist. Halli keskmises osas nähti ette konverentsikeskuse väljaehitamist, arhitektidele anti vabadus linnahalli ümbruse osas.

Seejärel läks linnavalitsusel väga kiireks. Detsembris alustati maataotlust (mõistagi selleks, et kinnisasja müügil rohkem raha saada), koos linnahalli hoonega läheks müüki üle nelja hektari maad umbes 200 miljoni kroonise alghinnaga. Linnahallis nähakse linnaeelarve suurima müügitulu allikat – kokku ootab pealinn 2003. a. vara müügist tulu 460 miljonit krooni. Mõistagi ei tahtnud linn 24. märtsil lõppenud arhitektuurikonkursist midagi teada.

17. aprillil teatas Vitsut, et müügikomisjon taotleb endiselt linnahalli väljaarvamist mälestiste nimekirjast, et võimalik investor võiks suurehitise asemel rajada midagi talle sobivamat. “Ta võib selle kasvõi tükkideks võtta ja mujale ümber kolida või vajadusel lammutada…juttu on olnud näiteks tivolist koos kõikvõimalike meelelahutuskohtade ja hotellidega,”seletas Vitsut (kindlasti meeldiks linnale ka Nord Projekti detailplaneering, mis  nägi linnahalli vahetus läheduses ette ringikujulise elumaja hubase sadamaga, kus iga korteriomanik saaks oma jahi või kaatriga otse treppi sõita). Tema seisukoht on kindel: kui linnahall segab maatüki mahamüümist, siis tuleks kindlasti taotleda luba hoone lammutamiseks.

Paraku unustas Vitsut, et mälestiseks olemise võib lõpetada vaid kultuuriminister muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja muinsuskaitse nõukogu ettepanekul.
Tähelepanuväärne areng toimus avalikus arvamuses. Kui alguses võis võrguportaalides leida kommentaare à la: „kas tõesti pole võimalik seda jubedat läbijooksvat ja lagunevat kobakat prügimäele vedada?“, „Jälle muinsuskaitsjad risti jalus…miks pagana pärast neile nii palju võimu ja voli on antud? Reaalsusetaju paistab neil puuduvat, värisevad mingite pseudoväärtuste pärast…“ , „Varsti on Toompea peldik ka kultuurimälestis“, siis üsna kiiresti on suhtumine muutunud. Üha tugevamaks muutus hääl, et kui Saku Suurhall ei sobi millekski peale spordivõistluste (lootusetult halb akustika, kaldeta põrand, kõvad plasttoolid, inetu interjöör, kitsad fuajeed, korraliku garderoobi puudumine), siis kogu Eestis ei ole nii hästi projekteeritud ja muusikaetendusteks ning kontsertideks sobivat suurt saali kui linnahall.

Tänasest saab linnahalli uues näituse ruumis näha ka linnahalli revitaliseerimise konkursitöid arhitektuuribüroodelt Kosmos, COO Arhitektid ja Rein Murula AB. Kõik muutsid linnahalli konverentsikeskuseks, lisades selle ümber ärisid, hotelle või elumaju, tõestades, et linnahalli on võimalik edukalt arendada ka seda lammutamata. Suuri lootusi pandi linnahalli autorilt Raine Karbilt pisut hiljem tellitud lahendusele, kuigi siinkohal tahaks hoiatada sagedaste juhtude eest, kus arhitekt on omaenda loomingule aastaid hiljem karuteene osutanud (ka Karp ise pole süüst puhas, meenutades stiilselt lakoonilise ja suurejoonelise TTÜ spordihoone (1970-75) muutumist arhitekti enda käes mittemidagiütlevaks „kaasaegseks“ spordikompleksiks).

Praeguse seisuga omavad konkursitööd muidugi illustratiivset tähendust. Põhiküsimuseks jääb siiski, kes võiksid olla need, kes linnahalli ära ostaks ja sinna sadu miljoneid kroone paigutaks. Üks on selge: linnavalitsuse lühinägelikkus on kuritegelik. Kust tulevad linna sissetulekud siis, kui  k õ i k  on maha müüdud? Kas siis järgneb pankrot? Ja kes siis Tallinna ära ostab?

Linnahall väärib kaitset. Eelkõige ametnike rahaahnuse eest.
Tänasest alates saab linnahalli uues näitusesaalis tutvuda linnahalli revitaliseerimise konkursitöödega.

Žürii otsus Tallinna Linnahalli kaasajastamise kohta

Linnahalli tellimusel koostati kolm võistlustööd (Arhitektuuribüroo KOSMOS, COO Arhitektid ja Rein Murula Arhitektuuribüroo), mille eesmärgiks oli linnahalli hoone kaasajastmaine ja seda ümbritseva ala planeerimine. Pärast võistlustööde analüüsi, tellis žürii ka linnahalli autorilt Raine Karbilt täiendava eskiisi.

Konkursitööde põhjal kinnitab žürii , et linnahalli kompleksi on võimalik nii rekonstrueerida, et see muutuks konkurentsivõimeliseks ja atraktiivseks.
Igal juhul on välistatud linnahalli lammutamine (va jäähall ja selle kohal asuv käiguestakaad, mille järele kaob raudtee likvideerimise korral tarve). Ja mitte üksnes seetõttu, et hoone on arhitekturimälestisena kaitse all. Hoone on ainus ehitis Eestis, mis on pälvinud rahvusvahelise arhitekturiauhinna ning kätkeb endas kontserdihoonena erakordset tähendust.

Žürii arvas, et linnahalli hoone renoveerimise aluseks võiksid olla Rein Murula ja Raine Karbi pakutud lahendused. Meeldis idee, et konverentsikeskus ja suur saal võivad töötada nii koos kui teineteisest sõltumatult.
Linnahalli eesosa lahendamisels võiks kaaluda Raine Karbi ka KOSMOSe töödes esitatu kombineerimist. Naaberkruntide ehk Logi tänava 7, 9, 13 hoonestamisel võiks arvestada KOSMOSE ja COO Arhitektide pakutud hoonestustihedust.
Linnahallile tuleks lähemale tuua ühiskondlik transport, eelkõige tramm. 

 
 

RAINE KARP: Jäähalli asemele kavandab Karp kolmetasandilise parkla, sellest ühele poole hotelli, teisele 4-korruselise büroohoone. Parkla katusekorrus võimaldab sõita otse hotellitreppi või kontserdisaali peaukseni. Praeguse lavatorni ette kavandab autor sellest umbes 10 meetrit kõrgema klaasist lisatorni, mille neli alumist korrust moodustavadki parklat ja kontserdisaali ühendava kommunikatsioonišahti. Torni ülakorrustel paikneksid administratsiooniruumid, katusel ringgaleriiga kohvik. Merepoolsesse ossa basseini asemele mahutab Karp klaaskatusega messisaali koos kõrvalruumidega. Autor näeb ette koha jahisadamale, kuid mitte helikopterile.

REIN MURULA ARHITEKTUURIBÜROO: Kõige juurdeehitatava juures kasutatakse peamiselt klaasi (vähim sekkumine autoriloomingusse). Merepoolsesse ossa on kavandatud hotell (aatriumi ja merevaatega kohvikud jääksid praeguse jahutusbasseini asemele), samuti veekeskus ja äripinnad. Sissepääs konverentsikeskusesse toimub mere poolsest osast. Autor hindab linnahalli logistiliselt väärt asukohta: helipordile lisaks tuleks ka kiirlaevade sadam ja trammitee linnahalli ja sadamani. Kontserdimaja sissepääs säilib linna poolt. Linnahalli lähiümbrusse mahutab Murula 4-5-korruselised elamud ja atraktiivse ökohaljasala.

KOSMOS: Projektis sisaldub tubli annus praktilist mõtlemist: iga funktsionaalselt iseseisvat ühikut on võimalik rajada teistest sõltumata. Jäähalli asemele nähakse ette parkimismaja, messihall, spordikompleks ning hotelli ja büroomaastikku sisaldav kolmest eri hoonest koosnev multimaja. Tühja ja tuulise trepiplatvormi peaks katusepinnale lisatavad hooneplokid muutma tuulevaikseks linnaväljakuks, kus paikneksid söögi- ja meelelahutuskohad. Trammiliin kulgeks endise raudtee kohal, st linnahalli estakaadi alt. Linnahalli kõrvale on ette nähtud 4–6-korruseline liigendatud elu- ja bürooruumide kompleks.

COO ARHITEKTID: Linnahallist Pirita poole on ette nähtud iidsel maiade maokujundil rajanev hooneplokk, mis sekundeerib linnahalli “astmikpüramiidile”. Neljakorruselisena planeeritud kompleksi on ette nähtud hotell (mere pool) ning bürood-teenindusasutused ning elamud (linna pool). Linnahalli ümbritseva muldevöö asemele planeeritakse konverentsi-, meelelahutus- ja äripinnad. Jäähall ehitatakse ümber kolmekorruseliseks parklaks. Lääne pool liituvad sujuvalt parkide ja linnahalliga kuni kolmekorruselised ringikujulise põhiplaaniga hooned (teenindus- ja büroopinnad). Linnahalli peasissepääsu esisele terrassile rajatakse läbipaistvate tuuleekraanidega kirsiaed. Hallist läände jääks jahi-, itta liinilaevade sadam.