Linnaparkide kaasajastamine tõstaks oluliselt Tallinna avaliku ruumi turvalisust

Kanuti aia pargis aset leidnud noorte vägivallatsemine on teravalt tõstatanud küsimuse Tallinna avaliku ruumi kvaliteedi ja turvalisuse kohta. Linnaruumi turvalisus ei tohiks sõltuda aga politseivalvest või hoiatavatest-keelavatest siltidest, vaid hästi korraldatud ruum peab seda ise tagama ja linnapargi valvurid saavad olla eelkõige linlased ise. Avaliku ruumi kvaliteeti hinnatakse euroopalikus kultuuriruumis selle järgi, kuidas on sinna kaasatud erinevaid huvigruppe, milliseid tegevusi see võimaldab, kui vaheldusrikas ja meeleolukas ruum on.

Kaasaegne park on juba alates Prantsuse revolutsioonist tähistanud ja kehastanud demokraatiat ehk avatust ja ligipääsu kõigile rahvakihtidele olenemata nende seisusest, vanusest, soost või meelestatusest. Avalik park on vaba ruum, mida solidaarselt jagada ja hoida, kus puhata ja mängida, aga kriitilistel aegadel ka vaba sõna nimel miitinguid korraldada. Selle ruumi iseloomust sõltub väga suures osas linnaelanike igapäevane enesetunne, isegi siis, kui seda igapäevaselt ei kasutata (mõelgem kasvõi ainult puude rollile linnakeskkonnas). Samuti moodustab avalik linnaruum olulise osa selle elanike enesekuvandist – kõik me seostame end kohtadega, kus me pikemalt elame ning see kodukoht on enamasti ikka laiem kui oma neli seina. Seega on tänavate, väljakute ja parkide kvaliteet võtmeküsimus linnade elamisväärsemaks muutmisel.

Ruumiline vaste avatusele ja turvalisusele tähendab muuhulgas ka väga lihtsaid ja argiseid asju, nagu hea valgustatus, hooldatud rajad, terved prügikastid ja puhas pargiinventar. Eriti oluline on parkide puhul aga nende kasutatavus. Linlaste elustiil muutub ajas kiiremini kui puude kasvutempo. Me ei kanna enam 150 aastat tagasi moes olnud kübaraid-kleite ega ela aadlike kombel jõudeelu, vaid oleme korsettkleidid välja vahetanud tänasele elustiilile vastava riietuse ja väärikalt ringi patseerimise kiirema elutempo vastu, küll aga on pargid jäänud truuks endisaegse moele. Selge see, et inimese elutempo on teistsugune kui pargipuudel ja pargimood ei saagi muutuda nii kiiresti kui kleidimood. Veelgi enam, vanad pargid on omamoodi võimsad ajamasinad ja see on suur väärtus. Samas võiksime aga kujutada puudealust elu ka teistsugusena, koos inimestega muutuva ja kohanduvana. Vanad pargid suudavad väga edukalt pakkuda ka kaasaegsele linnainimesele sobivat keskkonda, nagu näitavad Londoni või Berliini suured linnapargid. Samas oleks meil vanade parkide kõrvale vaja ka uusi moodsaid parke, et valikuid rohkem oleks.

Kanuti aia park, mis ajendas artiklit kirjutama, on olnud haljasala alates bastionaalvööndi vallikraavide kinniajamisest 19. sajandi keskpaigas. Pargi tänane kujundus pärineb II maailmasõja järgsest stalinistlikust perioodist, kus koos ohvitseride majaga rajati samas võtmes neoklassitsistlik park.Selline geomeetriline prantsuse lossipargi stiilis hekkide ja pügatud muruga regulaarparkei paku oma formaalsuses aga linlasele erilisi valikuid, nii et seal peale “hängimise” polegi õieti muud teha. Tänapäevane park ei eelda mitte ilusat geomeetrilist plaani paberil, vaid see peaks arvestama asukoha iseloomuga, pakkuma vaheldusrikast ja inspireerivat keskkonda, loomulikke liikumissuundi jälgivaid teeradu, mugavat ligipääsu eri vanuse ja liikumisvõimega inimestele, sobiva suurusega platse ja murualasid erinevateks tegevusteks, nii aktiivseid kui ka rahulikke tegevusi toetavat pargimööblit, taimi ja materjale, mis ergutavad eri meeli aga ka rahustavad ja tasakaalustavad linnaelu impulssidest üleküllastunud inimesi. Kanuti aias toimunut võib kindlalt pidada sotsiaalsete probleemide kõrval ka oluliseks ruumiprobleemiks, mida oleks saanud keskkonna õigeaegse korrastamise ja kaasajastamisega tõenäoliselt ära hoida.

Kanuti aia pargi problemaatika ei ole iseenesest mingi uudis. Juba 2008. aastal kirjutati meedias lähedalasuva Kanuti aia noortemaja juures kogunevatest alkoholilembestest kodanikest, kes kimbutavad sadamast kesklinna suunduvaid turiste, samuti on see taskuvaraste lemmikpiirkond. Nii suur korrastamata ja probleemne ala südalinna ja mere vahel torkab teravalt silma ja paneb imestama, miks ei saa olukorda muuta, seda enam, et linn on ammu deklareerinud soovi avada kesklinn merele.

Merele avamise visioonist lähtudes liitsid Eesti Arhitektuurikeskus ja Eesti Arhitektide Liit mõne aasta eest läbi viidud Tallinna peatänava arhitektuurivõistluse lähteülesande hulka ka meresuunalised tänavad, sealhulgas Kanuti aia pargi kui Mere puiestee laienduse. Konkursi teises etapis otsiti lahendusi tänavate ja pargiruumi kaasajastamiseks ning ühendamiseks lähedalasuvate atraktiivsete piirkondadega nagu sadam ja Rotermanni kvartal. Probleemkohtadena tõsteti toona esile, et Kanuti aia pargist on raskendatud liikumine Aia tänavale ning eriti üle Mere puiestee, kus ülekäike on väga hõredalt. Avalik ruum ei või olla tupik, vaid sellest peavad läbi kulgema ööpäevaringselt avatud teed ja tänavad. Ühtlasi on Mere puiestee hoonestuse näol olemas aktiivne ärifassaad, mis võiks pargielugi elavdada, kuid see on pargist ära lõigatud tarbetult laia tänavaga. Võidutöö autor Villem Tormiste pakkus neile probleemidele välja mitmeid lahendusi, pidades muuhulgas oluliseks ka avalike funktsioonide nagu paviljoni ja kohviku lisamist parki, millega pargielu elavdada ning mille külalised hoiaksid seal silma peal ka pimedal ajal.

Kanuti aia park ei ole sugugi ainus piirkond Tallinnas, mis vajaks suuremat tähelepanu. Mitmed kesklinna väärtuslikud kohad nagu näiteksVabaduse platsiga liituv endine vallikraavi alavõi Rahvusraamatukogu tagune Tuvi park on läbinud küll vormilise uuenduskuuri, kuid lahendused on kas ajutised, pole lõpuni läbimõeldud või on uuenduskuur lihtsalt pooleli jäänud. Kuid on ka mitmeid positiivseid näiteid nagu Kalamaja kalmistupark või Kassisaba lastepark, millest on kujunenud kogukonna jaoks olulised kohtumispaigad või kohe-kohe avatav Tammsaare park, mis pakub atraktiivsemat ja urbaansemat pargikeskkonda. Eeskuju tasuks võtta ka mujalt maailmast, kus parkide mitmekesistamiseks on kasutatud sageli põnevaid ja mõneti ebatraditsioonilisi lahendusi. Näiteks Serpentine Gallery iga-aastased moodsad paviljonid Kensington Gardensis, surfamine Müncheni inglise pargis või kaljuronimine Berliini Friedrichshaini rahvapargis, mis on toonud neile aedadele lisaks kohalike armastusele ka palju rahvusvahelist tuntust. Kanuti aias toimunu on hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui avalik ruum jääb elu muutustele jalgu. Avalik ruum tuleb korda teha, et seda hakataks mõistlikult kasutama. Ja mitte lihtsalt vormiliselt korrastada, vaid ka sisuliselt uuendada.

Eesti väikelinnasüdamete, sh mitmete kesklinna parkide kordategemiseks on Eesti Arhitektide Liit lükanud käima missiooniprojekti „Hea avalik ruum“, mille eesmärgiks oli pakkuda lahendusi ja teha korda 15 väiksema asula keskuse südamed ning tuua sinna tagasi elu. Nüüd võiks olla aeg pealinna käes, et avaliku ruumi kvaliteet luubi alla võtta. Nii Tallinna peatänavale kui ka Kanuti aia pargile on arhitektuurivõistlustega tänapäevased lahendused välja pakutud ja nüüd oleks linna poolt vaja head tahet, et need ka ellu viia.