Linnaplaneerimine ja turvalisus

Autor: Priit Suve

Allikas: Sirp

Olen nõus politoloog Tõnis Saartsiga, kes kirjeldas  hiljuti Eesti elu üht valupunkti – dialoogi kängumist („Eksimatuse sündroom”, Postimees 9. XI 2010). Ilmselt on iga eluvaldkonna esindajal selle kohta oma arvamus, kuid ka minule tundub, et dialoogi on vähe. Kahjuks. Näiteks turvalisus on harva arutelu objektiks. Kajastatakse-arutatakse küll kuritegevusega seonduvat, kuid see on pigem tagantjärele tarkus. Ennetuse küsimused on olnud tagaplaanil. Kahjuks on tagasihoidlikud ka  politseinikud, kes peaksid selles küsimuses üles näitama suuremat aktiivsust. On kuidagi veider arvata, et meil on nii turvaline, et isegi arutada pole millegi üle.      

Kui üldiselt on debatte valdkonniti tõesti vähe, siis arhitektuuri ja planeerimise küsimused tunduvad inimesi siiski huvitavat. Kui Sirbis kajastatakse seda teemat järjepidevalt, siis aeg-ajalt on arvamusi ka mujal (nt V. Kaasik, „Planeerimatuse muster”, Postimees 9. XI 2010). Kuid mind teeb murelikuks, et sellele vaatamata on vähe räägitud linnaplaneerimise mõjust turvalisusele. Viimasest ajast meenub Margit Mutso mure planeeringute mõjust kuritegevusele, kuid kahjuks hoopis teises kontekstis („Planeering – jumalik töö või bürokraatlid dokument?”, Sirp 12. XI 2010). Mina pean silmas otseselt füüsilise keskkonna muutmise võimalusi.      

Sümbolite mõju turvatundele

Ilmselt ei ole suurt vaidlust selle üle, kas keskkond mõjutab meie käitumist. Ümbritsev maailm on täis erinevaid märke, mida me enda tarvis tõlgendame. Näiteks on märk „Mitte suitsetada” legaalne kohustus, aga sellega soovitakse ka reguleerida suitsetajate käitumist.1 Sotsioloogid arvavad, et meie institutsionaalne keskkond ei koosne ainult formaalsetest reeglitest, normidest ja protseduuridest, vaid ka sümbolite süsteemidest, mis toodavad samuti  inimese käitumist juhtivat raamistikku.2 Kui suitsetamist keelava märgi puhul on asi lihtne, siis märksa keerulisemad on sellised sümbolite süsteemid, millest me võib-olla päris hästi aru ei saa, kuid neid kohates adume, et asi pole õige. Teatud olukorras tunneb inimene ebamugavust või hirmu, ükskõik, kuidas seda ei sõnasta, turvatunne on häiritud – tegemist on kuriteohirmuga. Kuriteohirm on defineeritav kui emotsionaalne reaktsioon, kartus  või mure kuritegude või sümbolite pärast, mis seostuvad kuritegudega.3 Niisiis võib kuriteohirm pärineda mujalt, kui otsesest või kaudsest kokkupuutest kuriteoga: üks katkine aken on signaal, et keegi ei hooli ja teiste akende lõhkumine ei maksa midagi.4       

Kui räägime juba toimunud sündmuste tagajärgedest või hoolimatusest, siis ei olegi see võib-olla alati väga halb. Mõne vankri saab kerge vaevaga õigele teele lükata. Asi läheb hulluks siis, kui näeme planeeritud tegevust, mis halvendab meie kõikide igapäevast heaolu.

Planeeritud korralagedus   

Viimastel aastatel on päris palju näha sellist, mis pakub nii silmailu kui südamerahu. Ainuüksi pilguheit mõnele ehitisele või rajatisele jätab mulje, et kõik on teostatud läbimõeldult  ja kvaliteetselt. Samas ei pea väga kaugele minema, et leida vastupidiseid näiteid, selliseid, mis panevad küsima – kuidas see võimalik on? Vahel jääb mulje, et kusagil on keegi, kes tahab luua head õppematerjali selle kohta, kuidas ei tohi mingil juhul teha.   

Kui valdavalt eelmise riigirežiimi ajal rajatud elurajooni püstitatakse uus sihvakas korrusmaja, siis on seda kaunis vaadata. Maja on piiratud aiaga, kus asub laste mänguväljak, läheduses on parkimiskohad, s.t kõik, mida hing ihkab. On ainul üks aga … Maja esimesel korrusel on kauplus, millel on samuti ilus nimi – Eluvesi! Kaupluse nimes kajastub selle sisu.  Vanasti öeldi selliste kaupluste kohta lihtsalt „viinapood”, nüüd on sortiment suurem ja vanaviisi enam ei kõlba. Ei oma mingit tähtsust, kas tegemist on JOKK-olukorraga või mitte, oma tulemuse annab see igal juhul. Jääb ainult arvata, millise ja kellele.   

Kui linnast välja sõita, siis võime uhked olla oma looduse üle ning selle üle, et meie maapiirkonnad on järjest korrastatumad. Nii mõnigi kord on autoaknast välja vaadates tunne, et vaatad postkaarti, aga mitte alati. Oleme rahvana täpselt sellised, nagu oleme, koos oma kõrgkultuuri ja joodikutega. Küsimus on vaid selles, mida me rohkem soovime või millele hoogu juurde anname. Arvan, et külapoe kõrval  õlut rüüpavat põlisasukat ei maksa kohe trahvima minna, kõik sõltub kontekstist. Eks õlut rüüpav külamees on samuti kultuuri osa, iseasi, kas seda peab eksponeerima. Kahjuks ei ole sellised külapoed, mille juurde on käepäraste vahenditega istumiskoht meisterdatud, sugugi harvad. Mööduvate perekondade lapsevanemad peavad otsima vastust oma laste lihtsale küsimusele: miks nad siin kogu aeg joovad? Politseiga olukorda lahendama asuda  ei ole ehk kohane, eriti kui seda saab teha palju mõistlikumalt – keskkonna planeerimise kaudu (sh ehitus-, kasutus-, kaubandus- jne load). C. Ray Jeffrey on öelnud: „Ei ole sellist asja nagu kurjategija, on vaid keskkonnatingimused, mille tulemuseks on kriminaalne käitumine. Sobivas keskkonnas võib igaühest saada või mitte saada kurjategija.”

Läbipaistvusega korruptsiooni vastu   

Linnaplaneerijate ja arhitektide seisukohavõttudest on jäänud kõlama, et nad on tihti oma murega üksi: teevad küll ettepanekuid, aga keegi ei kuula ning kusagil on otsustajad, kes suunavad asju ikka nii, nagu heaks arvavad. Eriti kurb, kui asjaajamisel on korruptsiooni  lõhn küljes. Korruptsiooniga võitlemisel on üks paremaid relvi avalik arutelu ja läbipaistvuse tagamine. Mõlemad peaksid olema ühiskonnale jõukohased ülesanded. Keskkonna planeerimisel peab suutma hoida üleval dialoogi, seotud valdkondade uute liikmete kaasamisega on välistatud suuremad möödalaskmised. Arhitektide keeles võiks korruptsioonivastane retsept olla: projekteerida ja ehitada klaasist maja. Mida vähem maja läbi paistab  ja mida rohkem hämaraid nurgataguseid seal on, seda mõnusamalt korruptsioon ennast seal sisse seab.

1 John W. Meyer, Brian Rowan, Institutionalized Organizations: Formal Structure as Myth and Ceremony. 1991, lk 42.   

2 Peter A. Hall, Rosemary C. R. Taylor, Political Science and the Three New Institutionalisms. 1996, lk 947–949.     

3 Richard Wortley, Lorraine Mazerolle, Environmental Criminology and Crime Analysis. 2009, lk 254.     

4 Eugene McLaughlin, The New Policing. 2009, lk  73-74.