Linnastumine – paratamatu protsess

Margit Mutso intervjuu 15. mail Tallinnas toimuva konverentsi „Elav linn. Unistuste linn” ühe peaesineja, praegu Singapuris töötava eesti arhitekti Andres Sevtšukiga.

Sul on põnev haridustee, räägi sellest algatuseks lähemalt.

Alustasin arhitektuuriõpinguid aastal 1999 Eesti kunstiakadeemias, kus läbisin kaks kursust. See oli põnev aeg. Kateedrit juhtis Veljo Kaasik ning seal oli üsna palju eksperimenteerimist ja loovat mõtlemist. Eesti majandus ja ka arhitektuur olid selgelt tõusuteel ning välja käidi palju julgeid ideid.

Pärast teist kursust läksin Pariisi. Leidsin suveks ühes arhitektuuribüroos praktikakoha ja otsustasin end sügisest mõnda Pariisi arhitektuurikooli vangerdada. École d’architecture de la Ville & des Territoires à Marne-la-Vallée´ (EAMLV) direktor Yves Lion võttis mu kooli vastu. Töötasin õppimise kõrvalt Jakob + MacFarlane’i büroos ja lõpetasin kooli paari aasta pärast arhitektuuri-bakalaureuse kraadiga. Yves Lioni stuudiod avaldasid mulle tugevat mõju, ma arvan siiani, et ta on üks paremaid urbaniste Euroopas. Kui bakalaureuseõpe otsakorrale hakkas saama, otsisin edasiõppimise variante nii Euroopas kui Ameerikas. Olin varemalt keskkoolis ühe aasta USAs koolis käinud ja otsustasin Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi (MIT) kasuks, sest võrreldes Euroopa koolidega, näiteks Londonis ja Hollandis, paistis seal olevat rohkem ressursse ja ühe aasta asemel kaheaastane magistriprogramm. Tallinna Ameerika saatkond tuli mulle vastu ja andis stipendiumi, mis aitas katta õppemaksu ja muid kulusid. Nii sattusingi 2004. aasta sügisel MITi, et alustada teadusmagistri tasemel õpinguid arhitektuuri ja urbanismi alal. Kui see sai läbi, tekkis võimalus jääda veel linnaplaneerimisosakonnas doktori programmi kohale. Kuigi see mu algsete plaanide juurde ei kuulunud, otsustasin siiski jääda.

Räägi natuke MITi arhitektuurikoolist lähemalt. Milline on selle kooli n-ö filosoofia, mismoodi seal õpitakse, milliseid töid tehakse?

See arhitektuuri- ja planeerimiskool rajati kohe, kui instituut aastal 1865 käima läks. See oli esimene ülikool USAs, kus sai arhitektuuris kraadi. Tõenäoliselt sobis see valdkond hästi ülikooli üleüldise suunaga, mille aluseks oli mens et manus – mõistus ja käsi, teooria ja praktika. Sama filosoofia maksab koolis siiamaani. See on koht, kus luuakse teooriat, kuid rõhutatakse võrdväärselt ka empiirilist lähenemist ja kätega tegemist. 2000. aasta paiku võis USAs arhitektuuri-programmide suunitluse eristada nende stuudio klassiruumide põhjal: Columbias näiteks olid töölauad tillukesed – sinna pidi vaid arvuti või sülearvuti ja hiir mahtuma, MITis jäid lauad alati suureks – seal pidi saama lisaks arvutitele ka joonistada, makette ehitada jne.

MITi arhitektuurikooli suunitlust eristab ka see, et igasuguseid „isme” arhitektuuris ja planeerimises koheldakse kriitiliselt ning moega kergelt kaasa ei minda. Postmodernism läks näiteks sellest koolist peaaegu täielikult mööda. Samuti ei näe praegu MITis selliste moodsate valdkondade professoreid nagu maastiku-urbanism, parameetriline disain jne. Kuid kool on viimase viie aastaga teinud läbi nähtava muutuse Yung Ho Changi ja Nader Tehrani juhtimise all: palgatud on mitmeid noori juhendajaid, suurem rõhk on prototüüpide ja täismahus makettide ehitamisel ning arvutustehnoloogia kasutamisel. Disaini kvaliteet on kõrges hinnas. Õnneks pole ka teooriat unustatud ning uued suunad on endiselt üsna kriitilise pilgu all.

Kõige omapärasem MITi arhitektuuri- ja planeerimiskoolis on interdistsiplinaarne töö. Ametlikult on koolil viis osakonda: arhitektuur, planeerimine ja linnauuringud, kinnisvaraarendus, kaunid kunstid ning meedialabor. Sinna mahub väga erineva taustaga inimesi, kes teevad sageli koostööd. Näiteks meedialabor üksinda koosneb umbes kolmekümnest õppejõust, kelle haare ulatub filmist ja graafilisest disainist tehisintellekti, mehaaniliste proteeside, tervishoiu, panganduse ja elektrisüsteemideni. Ka arhitektide ja planeerijate hulgas tehakse tihedamini kui mujal koolides koostööd teiste valdkondade spetsialistidega: näiteks transpordi, majanduse, ökoloogia, sotsioloogia ja kommunikatsiooni tehnoloogia vallas. Magistrantuuris töötasin kursuste kõrvalt ka kahes uurimislaboris: leidlike linnade grupis (Smart Cities) meedialaboris ning laboris SENSEable City (uurib peamiselt seda, kuidas kasutada ja visualiseerida uusi linnas tekkivaid elektroonilisi andmeid, mis protsessid endast maha jätavad) planeerimiskooli all. Esimesega töötasime mitu aastat linnasõbraliku auto City Car kallal. Ülesandepüstitus oli küllaltki lihtne: välja mõelda, milline võiks olla meile meelepärasesse linnakeskkonda sobiv auto selleks, et mitte pidevalt linna autodele sobivamaks ümber ehitada. Selle projekti põhjal sündis meie juhendaja Bill Mitchelli sule all hiljem raamat „Leiutame auto uuesti” („Reinventing the Automobile”). Linna-auto esimene täismahus prototüüp valmis hiljuti Põhja-Hispaanias.

SENSEable City Labis uurisime, kuidas kasutada linna analüüsiks ära uusi digitaalseid andmevoogusid, mis igasugustes elektroonilistes tehingutes või kommunikatsioonivõrkudes tekivad. Aastal 2006 kureerisin sel teemal ka ühe näituse Veneetsia arhitektuuribiennaalil.

Mida uurisid doktoritöö raames?

Minu doktoritöö kattus kahe valdkonnaga: linnamorfoloogia ning majandusgeograafiaga. MITis on olnud üsna pikk traditsioon uurida linna vorme: Lewis Mumford, Kevin Lynch, Julian Beinart, Standford Anderson, John de Monchaux jne. Kuid kirjandust vaadates selgub, et linna vormi ja geomeetria uurijad pole seostanud oma tööd kuigi palju majandusanalüüsiga. Samuti pole majandusgeograafias pööratud kuigi palju tähelepanu linna vormile. Seega otsustasin uurida, kuidas mõjutab linnamorfoloogia jaekaubandus- ja teenindusettevõtete asukohavalikut linnakeskkonnas. Sellest kujunes väga huvitav vaatepunkt, mille kallal ma ka praegu ja tulevikus edasi töötan. Laiemas pildis avanes mulle täiesti uudne empiiriline vaatenurk linnakujundusele.

Mis viis su Singapuri? Millega tegeled seal?

Pärast doktorantuuri jäin MITi arhitektuuri- ja planeerimiskooli lektorina õpetama. Samal ajal sõlmis MIT pikaajalise koostöölepingu Singapuri valitsusega, et rajada seal uus tehnoloogia ja disaini ülikool (Singapore University of Technology and Design), mis kujundab tehnoloogiat ja disaini kombineerides uudset arhitektuuriharidust. See on ehk veidi nagu Bauhaus 20ndatel. MIT koostab vastavad õppekavad, aitab püsti seada uurimisprojektid ning saadab osa oma õppejõude ajutiselt Singapuri õpetama. Kuna olin ka n-ö akadeemilisel tööturul, siis avanes võimalus seal arhitektuuri ja planeerimise alal professorina tööd jätkata. Tõin kaasa ka oma uurimustöö ja alustasin Singapuris uue linnauuringute laboriga (City Form Lab). Selles laboris uurime empiiriliselt kiiresti arenevat linnakeskkonda ning viime kokku loova linnakujunduse analüütilise lähenemisega. Akadeemilise töö kõrvalt jätkan Singapuris ka professionaalse arhitekti ja planeerija tööd.

Räägi palun oma uuringute objektist – kiiresti arenev linnakeskkond – lähemalt.

Labori stardipunktiks on just empiiriline lähenemine. Arhitektuur ja urbanism on paraku viimastel aastakümnetel läinud üha enam innovatsiooni teed, iga hinna eest püütakse luua uusi, ootamatuid ja hämmastavaid lahendusi. Samas pole tekkinud märkimisväärset oskust või isegi nõudlust vaadata ajas tagasi ja analüüsida, millised lahendused tegelikult on seatud eesmärkideni viinud, miks ja kuidas. Enamasti puudub arhitektuuri- ja planeerimiskoolides analüütiline õppekava, kus juhendataks õpilasi linna kujundust ja seal sees toimivaid sotsiaalseid ja majanduslikke protsesse analüüsima. Domineerib arvamus, et see on kas liiga keeruline või mõttetu ettevõtmine, kuna kõik kohad ja lahendused on unikaalsed. Kui aga uurida kirjandust, siis on viimastel aastakümnetel välja töötatud palju huvitavaid meetodeid. Linna vormi labori (City Form Lab) eesmärk on uurida eelkõige olemasolevat linnakeskkonda, kasutades nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid meetodeid, ning edendada õpitu põhjal linnakujunduskunsti. Seejuures on oluline märkida, et liigne ratsionaalsus võib linnadele ka ohtlik olla, nagu on näidanud modernistlik planeerimine. Püüame keskkonda austada ja sellest õppida. Inimesed, kes on keskkonna rajanud, on selle selliseks ehitanud kindlasti mingitel põhjustel.

Näitena oleme viimati uurinud, kuidas mõjutab linna vorm (nii tänavavõrgustik kui krundid ja hooned, mis seal eri tihedusega paiknevad) jalakäijasõbralike kaubandus- ja teenindusasutuste asukohavalikut. Loomulikult mõjutab selliste ettevõtete kohavalikut ka transpordivõrgustik, teiste ettevõtete paiknemine, ümberkaudne demograafiline seis jne. Ka need faktorid tuleb kõik arvesse võtta. Tulemused näitavad, et linna geomeetria mängib seejuures olulist rolli. Koht, kuhu on lihtsam ligi pääseda, kus hoonestus on kas horisontaalselt või vertikaalselt tihedam, mis jääb olulistele liikumisteedele ning kus arhitektuurne tüpoloogia võimaldab vastavat tegevust, on kõige tõenäolisem asupaik poodidele ja toitlustusasutustele. Selliste uuringute alusel tekib vähemalt minimaalne baasinformatsioon, mille najal saab otsustada, kui palju hoonestustihedust, transpordiühendusi jne on tarvis, et jalakäijale orienteeritud elavad ärifassaadid end majanduslikult ära tasuks.

Alustame ka linna n-ö mitteametlike vormide uurimist. Need laienevad arengumaadel väga kiiresti, kerkivad enamasti ilma arendajate, linnavalitsuse, infrastruktuuride ja ehitusfirmadeta – puhtalt kiire sisserände ja ise-ehitamise tulemusel.

Milline on sinu seisukoht: kuhu suunas linn praegu areneb?

Praegune aeg on linnadele üks olulisemaid ajaloos, vähemalt võrdväärne tööstusrevolutsiooni-aegsete muutustega. Esiteks on raske üldse linnast kui sellisest rääkida, kuna linnad on nii erinevad. Viljandit ning Shenzheni on raske ühe nime all kirjeldada. Linnad pole konkreetsed ja piiritletud objektid, vaid maastikud või võrgustikud, mis laienevad, tihenevad ja ühenduvad teiste linnavõrgustikega oma reeglite kohaselt. Kuna transport on üha kättesaadavam, on linnades järjest rohkem mitmeid suuri ja väiksemaid keskusi. Teatud mõttes on see alati nii olnud, kuid nüüd on keskused palju suuremad ja vahel need ka võistlevad üksteisega, linnaelanike nõudmised elukvaliteedile on aga pideva majanduskasvu tõttu järjest suuremad. Need nõudmised väljenduvad ka linnade ruumilistes muutustes: üha enam tekib kaubandust, väliruume, spordiasutusi, parke jms. Kuna erasektor on avaliku sektori kõrval järjest mõjuvõimsam linna arendaja, tekivad paljud sellised ruumid eravalduse piirides.

Selleks et linnades toimuvast ja nende arengust mingil määral aru saada, on tarvis ka uut laiahaardelist haridust. Arhitekti vaatepunkt on endiselt oluline, kuid kindlasti mitte piisav. On tarvis lähenemist, mis haaraks paremini linnade võrgustikke ja seal sees toimivaid süsteeme. Kahjuks on pärast Teist maailmasõda arhitektid ja planeerijad – mõtlen siinkohal peale ruumiplaneerijate ka majanduse, transpordi, sotsiaalse keskkonna planeerijaid – märgatavalt lahku kasvanud. Arhitektid ja linnakujundajad tegelevad reeglina majade või konkreetsete avalike ruumidega ning planeerijad protsessidega, mis leiavad neis ruumides aset. Loodetavasti näeme tulevikus asjaosaliste vahel rohkem koostööd ja loome selle tõttu terviklikuma linnaruumi.

Millised on sinu meelest kõige valusamad linnadega seotud küsimused?

Valusaid küsimusi on palju, kuid neist kõige rohkem paistavad välja kaks asja: mitteametlik linnastumine ja ebavõrdsus. Mitteametlikele linnakeskkondadele tähelepanu pööramine on väga oluline. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et neid tuleb ohjata või planeerida, vaid pigem seda, et neist tuleb paremini aru saada ning neid strateegiliselt suunata. Seal puudub kogu traditsiooniline linnaehitusmudel, mille järgi me oleme õppinud. Ei ole olemas avalikku sektorit, kes linnaehitust koordineeriks ja reguleeriks, ei ole selgust, kes tagab infrastruktuurid nagu vee, kanalisatsiooni- või elektrivõrk, ei ole tavapäraseid arendajaid ega korravalvet, prügivedu jms, mis arenenud linnades on iseenesestmõistetav. Sellele vaatamata on säärane linnastumine väga levinud ja moodustab järgmise aastakümne linnade arengus suure osa. Peame harima inimesi, et nad oskaksid sellises keskkonnas tegutseda. Praegu puudub enamikus arhiektuuri- ja planeerimiskoolides õppekava, mis aitaks tulevastel professionaalidel sellises olukorras hakkama saada.

Ebavõrdsus on teine valus küsimus, mis ei puuduta ainult kiiresti arenevaid, vaid ka arenenud linnu. Nii majanduslikud hüved kui ruumiline pärand, mis linnades luuakse, sünnivad kas otseselt või kaudselt paljude töö viljana. Kuid need viljad kipuvad pahatihti kontsentreeruma vähemuse kätte, kellel on palju tugevam roll linna arengu suunamisel kui enamusel.

Inimeste majandusliku ebavõrdsuse teema on igivana. Kas on mingi lahendus, kuidas lõhet tasandada? Võib-olla mingi uus ühiskonnakord?

Ebavõrdsuse teema on tõepoolest vana, kuid probleem on selles, et ebavõrdsus linnades järjest kasvab, mitte ei kahane. Mitmetes arenenud riikides lähenetakse taas keskaegsele ebavõrduse tasemele. Hea linnakujunduse ülesanne on tagada väärtuslik elu- ja töökeskkond kõigile elanikele, nii produktiivsetele kui vähem produktiivsetele. Kõik töökohad on linna majandussüsteemis omamoodi olulised ja hea linn peaks tagama, et seal töötavad inimesed saaksid oma potentsiaali ilma liigse kuluta realiseerida. Kahjuks on tendents paljudes linnades pigem selline, et osa ühiskonna liikmeid ei saa oma rolli efektiivselt realiseerida. Näiteks ei suuda teenindava sektori töötajad lubada omale elukohta piisavalt lähedal töökohale ning on seega sunnitud kulutama liigselt aega transpordile ning neil ei teki olulisi klassidevahelisi kontakte, mis tagaks neile sotsiaalse mobiilsuse. Ohvriks on langenud seega just need kaks ressurssi, mis neile kõige olulisemad: aeg ja sotsiaalvõrgustikud. On oluline, et linn areneks mitmenäoliseks ning peegeldaks kogu elanikkonna vajadusi. See on linnaplaneerimistegevuse üks peamisi rolle: tagada tingimused, mis on ühiskonnale olulised, kuid mida turumajandus ei pruugi iseenesest realiseerida.

Selleks, et selles valdkonnas veidi paremaid tulemusi saavutada, pole minu meelest tarvis teab mis revolutsioone või alternatiivset ühiskonnakorda. Pigem on vaja laiahaardelist osavõttu linna arengu otsustest, teadlikku planeerimist ning vastavaid institutsioone, mis viiksid jätkusuutlikult täide ühiskonna visiooni. Häid näiteid, kus see edukalt toimib, on mitmeid: Curitiba, Barcelona, Vancouver jne.

Kas linnastumise jätkumine on paratamatu? On see mõistlik?

Praegu globaalses pildis linnastumine kindlasti jätkub. Järgmisel kahel aastakümnel linnastub keskmiselt iga viie päevaga miljon inimest üle maailma, enamik neist lõunapoolkeral. Kas see on mõistlik või mitte, pole arhitektide ega planeerijate öelda. Pigem on see nende inimeste otsustada, kes kolivad linnadesse. Paljudes arenguriikides on maa- ja linnaelul niivõrd suur majanduslik ja sotsiaalne vahe, et isegi kõige raskemad tingimused linnades on tunduvalt paremad elust maal. Analüüsid on näidanud, et vaesemates riikides tasub maalt linna kolimine end rohkem ära, kui rikastes riikides. Linnades pole mitte ainult sissetulek suurem, vaid kättesaadavam on ka haridus, tervishoid ja väärtuslikud kontaktid. Arenenud riikides, nagu näiteks Šveitsis, pole maa- ja linnaelul niivõrd märkimisväärset vahet.

Kuidas hindad Eesti olukorda?

Eesti on praegu umbes 60% linnastunud. See on ligilähedane Euroopa keskmisele, kuid Eestis on maa- ja linnaelu majanduslik vahe palju suurem kui keskmises Lääne-Euroopa riigis. Seega on tõenäoliselt oodata jätkuvat linnastumist ka siin. Kuid individuaalsel tasandil võib eelistus alati varieeruda ning kindlasti jätkub ka inimesi, kes hindavad hõredamat asustust ja hüvesid maal.

Millised on sinu lemmiklinnad?

Lemmikute küsimus on subjektiivne ja minu valik, ma arvan, üsna ebaoluline. Kuid näitena on huvitav võrrelda ühesuurusi linnu, mille vorm erineb radikaalselt, näiteks Hongkongi ja Los Angelest. Mõlemad on väga huvitavad linnad ning mõnes mõttes äärmuslikud mudelid. Los Angelese maakonnas ja Hongkongis on umbes sama palju elanikke, kuid viimases on asustus peaaegu kümme korda tihedam. Kui arvestada, et 80% Hongkongi pindalast on liiga mägine, et sinna ehitada, siis on kontrast veelgi suurem. Suur osa nende linnade erinevusest on tingitud geograafilisest asendist ja topograafiast: Hongkongis pole ruumi mujale liikuda kui üles, Los Angeleses on aga piiranguid vähe ja seega maa arendamiseks ka odav. Kuid loomulikult vormivad linna ka kultuurilugu, sotsiaalsed tavad, kliima ja muud mitte füüsilised tegurid. Arhitektina ja planeerijana on mul just kõige huvitavam vaadelda, millised sotsiaalsed, majanduslikud ja looduslikud tingimused tekitavad linna teatud vorme, ning kuidas need vormid omakorda linna majandus- ja sotsiaalelu mõjutavad. Iga linn pakub selles osas huvitavat mõtteainet.

Oled kindlasti jälginud ka tulevikulinnade planeerimist. Millised ideed on praegu õhus?

Ausalt öeldes arvan, et oleme praegu ideede tasandil kriisis. Häid mudeleid või paradigmasid, millel oleks reaalset kandepinda, pole võtta. Viimane tõsisem teoreetiline suund, mille töötas välja rühmitus Team 10 juba kümmekond aastat tagasi, on ära kadunud või laiali hajunud. Linnad kasvavad lihtsate mudelite alusel: tornid ja paneeltahukad Hiinas, eramud ja mustrikujuline valglinnastumine Ühendriikides jne. Need ei ole aga uued mudelid. Uusi ja huvitavaid linnakeskkonna näiteid leiab mitmelt poolt: märkimisväärselt hästi toimivaid tornelamu rajoone leiab Aasias, meeldivaid jalakäijakeskseid piirkondi on Euroopas, üllatavalt ökonoomseid linnakeskkondi näeb arenguriikides. Neid näiteid ei saa siiski seostada planeerijate või arhitektidega, vaid pigem on selle taga mitmete linna arengut mõjutavate tegurite edukas koostöö. Võib-olla on XX sajand näidanud, et ühe modernistliku mudeli kui sellise olemus on alati liiga kitsas selleks, et hõlmata edukalt linnade mitmekesisust. Arvan, et uued mudelid, millel on rohkem kandepinda, peavad tekkima nii hea ruumilise kujunduse kui ka hea ja jätkusuutliku haldamismudeli rakendamise tagajärjel. Viimasele tuleks rohkem tähelepanu pöörata.

*

Arhitektuurisündmus „Nordic Look 2012”
 
15. V – 30. V Kumus.
15. V konverents „Elav linn. Unistuste linn”
16. V seminar „Arhitektuur ja võistlus” ja arhitektuurifilm
23. V seminar „Arhitekti intellektuaalne omand” ja arhitektuurifilm
30. V seminar „Ühisturundusega välisturgudele” ja arhitektuurifilm. (Sündmused on tasuta, eelregistreerimisega.)
15. V – 30. V soome uue arhitektuuri näitus „Värskelt visandatud” („Newly Drawn”)
Korraldajad Eesti Arhitektuurikeskus, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis ja Loov Eesti (www.nordiclook.ee).