Linnasüda peab olema midagi enamat kui pelk läbisõidukoridor

Raino Paron küsis 15. jaanuaril „Peatänava“ ideekonkurssi kritiseerides, et „kas Tallinna kesklinna liikluse kõige põletavam probleem on tõesti kõnniteede puudus ja kitsus või välikohvikute vähesus“.

Kõnealuse arhitektuurivõistluse sihik on suunatud Tallinna südames sellise linnaruumi loomisele, mis on omane Euroopa pealinnale. Võistlusülesanne selgitab, et soovitakse avaliku ruumi kasutamise võimalusi parandada. Paron toob välja, et kesklinna kasutab ja läbib iga päev oluliselt enam inimesi kui teisi linnaosi, kuid seda selgem on ju siis, et linnasüdames toimuval on laiem sotsiaalmajanduslik, aga ka keskkonna- ja kultuurimõju.

Artiklist kumab läbi suhtumine linnasüdamesse pelgalt kui transpordisõlme. Kui eratransporti silmas pidada, siis autor eksib väites, et Pärnu ja Narva maantee algused oleks justkui Tallinna kõige olulisemad liiklussooned. Linnasüda peab olema midagi enamat kui pelk läbisõidukoridor, mistõttu on võistluse eesmärk linnaruumi kasutusvõimaluste mitmekesistamine, ajaveetmisvõimaluste parandamine, kergliiklejate ja jalgratturite liikluse propageerimine, liikluse muutmine sujuvamaks ja turvalisemaks, ühistranspordi kasutamise soosimine ning autoliikluse vähendamine.

Arhitektuurivõistluse üks eesmärke on vähendada ka liiklusohtlikke situatsioone võistlusalal, rakendades selleks erinevaid ruumilisi ja korralduslikke meetmeid (sh sõiduradade vähendamine, autode kiiruse piiramine, jalgrataste eraldamine autodest ja jalakäijatest jne). Kui lugeda nt kasvõi Hans Orru ja Eda Merisalu uuringut linnade õhusaaste mõjust inimese tervisele, on enesestmõistetav, et käesoleva võistluse eesmärgiks on ka Tallinna südame õhu saastatuse vähendamine.

„Kust tulevad need jalakäijad ja jalgrattad, mis selle laia, kuid väga piiratud ruumi täidavad, ja kuhu nad sealt suunduvad?“ küsib Paron. Seni, kuni linnaruum on autokeskne, ei saagi väga loota, et jalakäijad hulgakesi autoteedel mõnusalt aega veedaksid. Kui aga loome elanikele sellise linnaruumi, kus nad soovivad elada ja olla (mitte ainult sellest autoga läbi sõita), siis võime Põhjamaade pealinnade eeskujul tõesti loota „seal näha palju jalutajaid, jalgrattureid ja välikohvikute nautijaid ka oktoobrist märtsini, külmas ja tuules, vihmas ja lumes“, nagu märgib Paron. Keegi ei hakka linnasüdant liiklusele sulgema, nagu Paron kardab, vaid küsimus on tasakaalustatud ja kultuurses lahenduses.

Peatänava projektis on ühistransport lähteülesande kõige keerulisem ja olulisima mõjuga osa. Peatänaval on kasutuses nii tramm kui ka buss, kusjuures tramm on peatänaval eelistatud suure veovõime ja väiksema mõju tõttu linnaruumile. Kui tulevikku vaadata ja küsida hoopis, mida saaksime teha selleks, et tallinlased oma isiklikule autole ühistransporti eelistaksid, tuleks ühistranspordi kasutamist elanikule mugavamaks muuta.