Loksa autobussijaam

Eesti XX sajandi arhitektuuri kaardistamise programmi käigus on ajaloolaste huvivälja sattunud mitmeid hooneid, mis väärivad riikliku kultuurimälestise staatust. Üks selline on Loksa südames paiknev autobussijaam (1939), mille kavandas arvatavasti Elmar Lohk, Eesti esimese iseseisvusperioodi tuntumaid arhitekte.

Arhitekt: Elmar Lohk (oletatavalt)

Tellija: Osaühing Mootor

Ehitaja: Ehitus-Kooperatiivühing

Projekteeritud: 1938. aastal

Ehitatud: 1938.-39. aastal

Eesti XX sajandi arhitektuuri kaardistamise programmi käigus on ajaloolaste huvivälja sattunud mitmeid hooneid, mis väärivad riikliku kultuurimälestise staatust. Üks selline on Loksa südames paiknev autobussijaam (1939), mille kavandas arvatavasti Elmar Lohk, Eesti esimese iseseisvusperioodi tuntumaid arhitekte. 

1993. aastast linna staatuses Loksa on tähelepanuväärse ajalooga Eesti väikeasula. Sealne tellisetehas, mis II maailmasõja eel varustas Tallinna kõrval ka Helsingi ja Peterburi ehitusfirmasid, asutati 1874. aastal. Laevaehitusele, mis nagu tellisetootminegi on tänaseks paraku lõppenud, pandi alus 1903. aastal, mil valmis esimene elling. Loksa arhitektuursetest väärtustest hävis Nõukogude okupatsiooni ajal palju, kuid kiriku ning  mõnede tsaariaegsete suvitusvillade kõrval leidub sealse ehituspärandi hulgas ka ainulaadne art déco ja funktsionalismi mõjuline modernistlik bussijaama hoone.       

Ehituslugu       

Loksa autobussijaam on teadaolevalt esimene spetsiaalselt bussijaamaks ehitatud hoone Eestis ning II maailmasõja eelsetest ainuke omalaadne. Bussijaama ehituse algataja oli osaühing Mootor, mis 1938. aastal Tallinna  Loksa liinil opereerima asus. Ettevõte tellis jaamahoone kavandi arvatavasti arhitekt Elmar Lohult (teade ajalehes Uus Eesti 10. VIII 1938). Ajaloohuvilise Eino Sandströmi sõnul oli bussijaama projekt mõeldud tüüpprojektina ning Mootor plaanis Loksa jaamahoone analooge rajada ka teistesse Eesti asulatesse. Sõja puhkemise tõttu jäi jaamahoonete rajamine aga pooleli.         

Arhitektuur       

Loksa bussijaama arhitektuurse ilme kujundavad ebasümmeetriliselt paigutatud mahud, suurte vitriinakendega esifassaad ning eksterjööri tumepunased tellisseinad. Ehituseks kasutatud tellised olid pärit Loksa kohalikust tehasest. Enamik kividest on ebastandardsed ja deformeerunud kujuga, mis viitab võimalusele, et esialgu oli plaan välisseinad krohvida. Reisijate varjualuse kohal paikneb parapett,  mis kannab moodsas kirjatüübis teksti „LOKSA”. Hoone vundament on paekivist ning vahelaed ja osa tugipostidest monoliitsest raudbetoonist. Jaamahoone esimesel korrusel paiknesid ootesaal, töötajate ruumid, bussigaraažid, pagasiruum ning hooneesisele väljakule avatud varjualune reisijatele. Teisel korrusel olid bussijuhtide toad, mida kasutati majutamiseks, sest Tallinna buss saabus graafikujärgselt hilja õhtul ning väljus Loksalt  varahommikul.       

Loksa bussijaama hoone on tänaseni säilinud suhteliselt hästi. Osaliselt on muudetud vaid akende ja uste paigutust. Peasissepääsu esinduslikud tammepuidust klaasuksed on kahjuks hävinud nagu ka enamik interjööri detaile. Trepikojas ja teisel korrusel on osaliselt siiski säilinud sisedetaile (puidust trepp, uksetahvel, ahi, pliit, siseuste piirdelauad jm). Bussijaama hoones on 72 aasta jooksul periooditi tegutsenud nii kauplus, baar, pangakontor kui konstaablipunkt.       

Hoone tähtsusest       

Loksa jaamahoone sümboliseerib linna kiiret moderniseerumist 1930. aastatel. Lisaks tüpoloogilisele   ainulaadsusele on Loksa bussijaam väärtuslik ka arhitekt Elmar Lohu loomingu arvatava näitena. II maailmasõja ajal põgenes Elmar Lohk Soome ning peatselt Rootsi, kus elas kuni surmani 1963. aastal. Tema sõjajärgsetel hoonetel, millest enamik on haiglad või koolimajad, on mitmeid Loksa bussijaamaga sarnaseid stiilivõtteid hoone üldproportsioonidest materjalikasutuseni. Eriti silmatorkav on Lohu järjekindlus punase savitellise kasutamisel  fassaadimaterjalina. 1940. ja 1950. aastatel oli see levinud võte paljude põhjamaiste arhitektide loomingus ning Lohule võis mõju avaldada kokkupuude Alvar Aaltoga, kelle ateljees ta 1943. aastal enne Rootsi kolimist töötas. Kui Loksa bussijaam oli esimesi Lohu kavandatud hooneid, mille eksterjööris domineerib punane savitellis, siis Rootsis kujunes sellest üks Lohu põhilisi ehitusmaterjale. Tellise soe toon ja käsitsi töödeldusest tulenev  kvaliteet loovad tervikliku atmosfääri näiteks Göteborgi Sahlgreni haiglakompleksi linnakus, kus enamik hoonetest on kavandatud Lohu juhendamisel.     

Oma tugeva karakteriga on Loksa bussijaam  kujundanud asula keskust 1939. aastast peale. Loksa linnasüda on praegu suhteliselt hõre ning karakteerseid hooneid on seal vähe. Bussijaama ning selle ümbruse korrastamisega saaks kujundada kvaliteetse avaliku ruumi, mis teeniks nii kohalike elanike kui turistide huve.

Artikli autori tänu kuulub Eino Sandströmile, Mart Kalmule, Triin Ojarile ning Jarmo Kaugele.